Kuidas kanda pausi?

Kõik, kes Igor Kotjuhit tunnevad, teavad teda kui kogukonna eestvedajat, korraldajat, hoidjat. Ta kirjutab, ta õpetab, ta korraldab, ta tõlgib, ta kirjastab, ta esineb. Pärast Ukraina sõja puhkemist õpetab ta oma kodulinnas Paides pagulastest ukraina lastele ja lastevanematele eesti keelt.

See luulekogu on vaade kriisidele – sõjale Ukrainas, aga ka koroona põhjustatud isolatsioonile ja ühiskondlikele muutustele – ja vägivallale meie ümber läbi kirjutava, maailma lähedalt oma ihul tajuva inimese silmade ja tema sõnade kaudu. Oluline on märgata, et luulekogu ei alga 2020. aasta maailma lukku panemisega, vaid 2014. aastaga, kui Venemaa annekteeris Krimmi, kui langesid pommid ja inimesed kaotasid elusid ja kodusid.

„sel aastal oli võimatu kirjutada luuletusi. nad küll
tulid, kuid olid haiged, katkevate häältega.
Paned paberile esimesed sõnad, aga rea lõpp haihtub,
just nagu pehkinud paadisild kaob vee alla.“ (lk 9)

Siis, 2014. aastal oli suure osa maailma jaoks kõik ikka veel väliselt seesama, kuid tegelikult oli kõik juba alanud. Sõda Ukrainas oli alanud, ehkki meie kõigi elu- ja magamistubadesse jõudis ta tõeliselt alles kaheksa aasta pärast. Kirjutaja võimetuse ja abituse tundest tingitud sõnatus ning samaaegne vajadus ning kohustus selles sõnatuses sõnu otsida ja leida on kohal kohe esimeses luuletuses. Ja need läbivad kogu luulekogu.

Niisiis ei ole selle raamatu fookus vaid kriisidel meid ümbritsevas maailmas, vaid ka kriisidel ja muutustel meis endis. Luulekogu dokumenteerib ja väljendab kirjutaja, aga selle kaudu igaühe võitlust meeleheite ja allaandmissoovidega.

„kellele pakud sa huvi,
kes hakkab sind vaatama,
miks keegi vaatab sind,
millist vastust loodad sa saada“ (lk 66)

Küsitakse, kellele on õigupoolest „mina“ vajalik, kui kellelgi pole aega ja kõik tegelevad iseenda turundamisega. Ja vastatakse küsimustega: „Kas ma isegi ennast vajan?“ ja „Mis mõte mul on?“ (lk 79). 

Kirjutaja „ei leia endale asu“ (lk 74), ta tunneb korduvalt, et „ei saa hingata“ (lk 79), et kirjanikud ja kunstnikud on kriiside ja sõdade kaudu sõnatuks löödud. Vägivalla ja surma keskel võib tekkida küsimus, milleks sõna ja ilu, kui „kõigi peale on üks hingamisaparaat“ (lk 73).

Tekib õigustatud küsimus, mida saab mõjutada „mina“?

„ei usu poliitikat
kultuuri
integratsiooni
olen sammu kaugusel hüüdest
ei jaksa
ei oska
lähen ära“ (lk 41)

Ühiskondlikult pealesurutud optimism võib tegelike olude valguses mõjuda küüniliselt ja tekitab vastureaktsiooni: 

„ma ei oska tulevikku vaadata
ma ei oska oma hirmu peletada
ma ei oska vabalt hingata
ma ei oska elada“ (lk 98)

Sõnad ise ongi vastupanu ja üleskutse inimlikkusele: „ärge tapke inimest!“ (lk 99) Hetkede püüdmine ja inimese igapäeva sõnas jäädvustamine annab jõudu ning kasvatab elurõõmu. Üks ootamatu hetk tabab lugejat 2021. aasta suvest. Jäädvustus kesksuvest kui saadetis tulevikku, et ees ootavate keerukustega taas toime tulla.

Tähelepanuta ei tohi jätta Igori mitmekultuurilisust ja mitmekeelsust. Selle kogu luuletused on algselt sündinud nii eesti, vene kui ka ukraina keeles. 2022. aastal muutub keele küsimus eriti teravaks: kuidas mitte pantvangistada keelt, kuidas rääkida, mõelda, kirjutada ja suhelda vaba inimesena muuhulgas ka vene keeles. Keele pantvangistamise vastases luuletuses tõdetaksegi, et „Igor Kotjuhi“ vabariigis on omavahelises võrdsete suhetes eesti, võru, ukraina, valgevene ja vene keel.

See luulekogu on teekond sõnatusest sõnadesse, tasakaalu otsimine vägivalla ees tuntava abituse ning tegutsemise vahel. See on iseenda leidmine sõjas, enda rolli tunnetamine ja seisukoha võtmine. Viimane luuletus ütleb selgelt, miks Ukraina sõda ei ole kirjutava „mina“ sõda, kuid niisamuti, miks see seda on. See on väga selge seisukohavõtt.

See on võimatuses tegutsemine. Kõige kiuste.
See on vastamine küsimusele, miks „mina“ on vajalik, miks igaüks on vajalik.