Kirjanik, kirjastaja, tõlkija ja kultuurivahendaja Igor Kotjuh (1978) avas vestluses oma mitmekeelse ja -kultuurilise lapsepõlve tagamaid. Ta kirjeldab oma kasvamist Võrus, õppides venekeeleses koolis koos nö Suvorovi linnaosa ehk sõjaväelaste lastega ning igapäevaselt elades ja mängides väljaspool kooli eestikeelsete lastega. Kuuludes mitmesse gruppi samaaegselt ja vajadus pidevalt erinevate keelte (ukraina, vene, eesti, setu) vahel vahetada, tekitas Igoris varakult huvi keelte vastu ning pani teda keelele ja keelelisele korrektsusele tähelepanu pööruma.
„Mind hakkas huvitama, kuidas keeled ja kultuurid omavahel lävivad? Kuidas ühe keele sõnamäng töötaks teises keeles? Minus käivitus seesmine tõlk, kes vaatab tänavakeelt ja üritab seda ühest keelest teise tõlkida nii, et see töötaks samaväärselt ka teises keeles.“
Ma ise kirjeldasin Igori luulet kui erinevate keelte ja kultuuride kokku toojat, kohtumiste võimaldajat. Selle illustreerimiseks luges Igor ette oma luuletuse „Keele ökonoomsusest“.
„Kuid Igor Kotjuhi loomingus ei kohtu mitte ainult eri keeled, vaid toimub ka teistsuguseid piiriületusi. Nii näiteks kaasab ta oma eestikeelsetesse raamatutesse tõlkeid venekeelsete autorite loomingust ja venekeelsetesse raamatutesse tõlkeid eestikeelsetelt autoritelt,“ ütlen vestluses.
Igor kirjeldas seevastu minu luulet kui „uurija luulet“. „Need on tekstid, mis on vaid näiliselt lihtsalt. Kuid täpsemal lugemisel selgub, et see pole nii. Aija alustas kirjanduse uurijana ja alles hiljem koorus sealt välja oma ilukirjanduslik looming. Kui luuletaja hakkab kirjutama proosat, öeldakse sageli, et tegemist on luuletaja proosaga. Aija luule puhul võiks öelda, et tegemist on uurija luulega.“
Samuti arutlesime loomingulise tegevuse piiridest ning mida tähendab kultuuri vahendamine ning nö tagasi andmine. Igor Kotjuhi mentoriks ja õpetajaks on olnud pedagoog, tõlkija ja luuletaja Boris Baljasnõi.
„Võimalus küsida temalt ka kõige rumalamaid küsimusi, õpetas mind väga palju. Minu küsimustele saatis ta alati vastuse miniloenguga. Ta juhtis mu tähelepanu luule nüanssidele ja see võimaldas mul ise luulet edasi avastada. Samuti õpetas ta mind töötama tekstidega. Võin julgelt öelda, et just tänu temale sai minust üldse luuletaja.“ Samuti nimetas Igor Jaan Kaplinski suurt rolli tema kui luuletaja kujunemisel.
Ka mina nentisin, et kirjanduslikud eeskujud ja sõprused on mulle väga olulised. „Eeskujude ja õpetajate olemasolu on inimeseks kasvamisel väga oluline. Sõprused on olulised. Küsimus on, millal saabub meie endi elus see hetk, kus ka meie ise peame või hakkame tagasi andma seda, mida meie õpetajad on meile andnud.“
Igor Kotjuh on kirjanik, kirjastaja, tõlkija, kirjanduse uurija ja mõtestaja; viimastel aastatel on ta kätt proovinud ka DJ-na. Temalt on ilmunud viis venekeelset ja neli eestikeelset luulekogu, samuti on ta mitmete raamatute väljaandja ja tõlkija. Samuti kuulub mitme (kirjandus)festivali (HeadRead, Dovlatovi päevad Tallinnas) korraldustoimkonda. Alates 2013. aastast veab ta Facebooki kontot Est Lit Locus, mille eesmärk on vahendada nii eesti- kui venekeelne kirjandusmaailma infot ja seda nii eesti kui vene keeles. Tema viimane luulekogu kannab pealkirja „The Isolation Tapes“ (2020). See on CD plaadi vormis, rohkete autori fotodega illustreeritud venekeelne kogumik, mis mõtestab koroona-aasta mõjusid.
Aija Sakova on nii kirjandusuurija kui ka kirjanik, kultuurisündmuste korraldaja ja kirglik vestluste austaja. Ta on mitme raamatu autor. Viimati ilmus temalt luulekogu „Isa suudlus“ (2020). Ta avaldab nii luulet kui ka esseistikat; kirjandusteadlasena on ta avaldanud oma uurimusi mäletamisest ja valuga toime tulemisest nii saksa, eesti, inglise kui ka vene keeles.
Esna Galerii on 2019. aasta kevadel avatud kaasaegne näituste ja kultuurisündmuste toimumispaik, mis asub ajaloolise Esna raudteeasula endises peakaupluse hoones. Galerii missiooniks on oma tegevuse kaudu eri valdkondade pühendunud meistrite ning süvatundjate esiletõstmine ning nendevahelise dialoogi loomine.
Vestluse filmis üles videograaf Kaspar Pokk.