Eestivene kirjanduse rahvusülene või mitmerahvuseline subjekt: Igor Kotjuhi juhtum

Eestivene kui termin on moodustatud maiskondliku ja keelelise aspekti omavahelisel lõimimisel ja rõhutabki selliselt lõimitust kui erisust ja eripära. Ülesehituselt on see sarnane mõistega, mis tähistas saksa keelt kõnelevaid Baltimaade elanikke, baltisakslasi, kes keele järgi otsustades justkui kuulusid sakslaste hulka, kuid maailmavaatelt ja enesetunnetuselt olid ometi hoopis midagi muud ja seotud identiteedi poolest oma kodukoha piirkonnaga.
Termini eestivenelased (vn эстонские русские) võttis esmakordselt kasutusele eesti venekeelne kirjandusteadlane Sergei Issakov 1996. aastal ajakirjas Raduga (4/1996), pakkudes termini välja kui viisi, kuidas toetada ja tõhustada eestlaste ning venelaste suuremat omavahelist lõimumist. (Kotjuh 2013: 66) Ka Boriss Baljasnõi on Eestis elavaid venekeelseid autoreid õhutanud rohkem suhestuma just kohalike oludega ning tegutsema tõlkimise vallas, asutades 1999. aasta ilukirjanduse tõlke kooli. Viimasest sai Igor Kotjuhi (2013: 68) sõnutsi paljude noorte autorite eneseväljenduse ja arengu platvorm.
Eestivene on niisiis mõiste, mis on samaaegselt ei eesti ega vene ning eesti ja vene ehk siis eristav ja siduv samal ajal. Eestivene autorite all tuleks eeskätt mõista n-ö uut, nullindate põlvkonda ehk neid autoreid, kelle esimene kirjutamise keel on vene keel ning kes on sündinud Eestis ja on kogu oma teadliku elu, sh hariduselu veetnud selles riigis. (Kotjuh 2013) Peamiste nimedena kerkivad eestivene autorite esimesele põlvkonnale mõeldes esile eeskätt kolm nime: Andrei Ivanov (snd 1971), P.I. Filimonov (snd 1975) ja Igor Kotjuh (snd 1978). Kõigi kolme näol on tegemist autoritega, kes on võimelised suhtlema nii eesti- kui ka venekeelse lugejaskonnaga, kes satuvad kas omal tahtel või välise surve ja tahte tõttu olukordadesse, kus neid võetakse teatud grupi eestkõnelejatena. Teisisõnu omistatakse neile pahatihti sotsiaalne, eestkõneleja roll (Kotjuh 2020a).
Seni on ehk enim tähelepanu pälvinud Andrei Ivanovi proosalooming, mida on hakatud mõtestama rahvusülese kirjanduse kontekstis, mis omakorda võimaldab paigutada tema loomingu teiste rahvusülese kirjanduse rahvusvaheliste nimede kõrvale.
Näib, et eestivene kirjandust on käsitletud eeskätt Andrei Ivanovi loomingu ja isiku näitel ning seetõttu peamiselt rahvusülese kirjanduse raamistikus. Käesoleva mõtiskluse eesmärk on näidata, et ehkki Ivanovi kirjanduslik subjekt sobitub tõepoolest rahvusülese ehk transnatsionaalse kirjanduskäsitluse raamistikku, ei pruugi samasugune lähenemine sobida samavõrd hästi mõnele teisele Eesti mitmekeelsele autorile. Teisisõnu on siinse käsitluse fookuses küsimus mitmekeelsest või mitmerahvuselisest kirjandusest Igor Kotjuhi loomingu ja isiku kaudu.

Erand, mittekuulumine ja rahvusülene kirjandus

Rahvusülese kirjanduse all on mõistetud vähemusrahvuste kirjanduste ja diasporaakirjanduse edasiarendust suurtes keele- ja kultuuriruumides (inglise või saksa) sündinud inglise- või saksakeelse kirjanduse kohta, mille autoritel on selge teise kultuuriruumi taust ja see leiab kajastust ka nende loomingus. Rahvusülese kirjanduse mõiste on olnud oluline selleks, et avardada kirjanduskäsitlust – mitte piirata kirjandust vähemusrahvuse või diasporaa või migratsiooni mõistetega – ja samas ikkagi rõhutada ja tuua esile konkreetse kirjanduse lisaväärtust mitmete kultuuride sulandamisel.
Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on käsitlenud (2017) Eestis sündinud ja
kasvanud ning vene keeles kirjutava Andrei Ivanovi proosaloomingu näitel eestivenelase kirjanduslikku identiteeti kui mittekuulumise identiteeti. Varem on Eneken Laanes (2012), aga edaspidi ka mitmed teised (Bazileviča, Sakova 2017; Kotjuh 2014) Ivanovi loomingust rääkides kasutanud rahvusülese kirjanduse mõistet.
Andrei Ivanovi mittekuulumisele üles ehitatud identiteedi lahti ja läbi kirjutamiseks leiavad Laanes ja Monticelli (2017: 44) tuge filosoof Giorgio Agambeni teosest „Homo sacer” pärit erandi mõistest, aga ka kultuuriuurija Edward Saidi pagulase käsitlusest. Lähtudes Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” ümber lahvatanud kirgedest 2012. aastal (Peegel 2012; Lotman 2012), mõtestavad nad, mida sellise väga silmatorkava kirjandusteksti mittenomineerimine või õigemini nomineerimise võimatus tähendab. Ivanovi romaani ei olnud nimelt Eesti Kultuurkapitali aastaauhindade kontekstis võimalik nomineerida ei eesti ega vene algupärandi ega ka tõlke kategooriasse, kuna romaan oli kirjutatud vene keeles ning tõlgitud venekeelsest käsikirjast eesti keelde ning ilmunud esmakordselt eesti keeles. Laanes ja Monticelli (2017: 44) kirjutavad:

„Agamben kasutab mõistet erand (it eccezione) iseloomustamaks poliitilist
ja filosoofilist otsustamatust millegi sisse- või väljaarvamise suhtes teatud
poliitilisest, sotsiaalsest, kultuurilisest või, antud juhul, kirjanduslikust
ruumist.”

Selliselt ei ole Ivanovi romaan „Peotäis põrmu” nende sõnul mitte lihtsalt see, mida tõlketeadlased nimetavad „pseudotõlkeks” või „pseudooriginaaliks” (Toury 1995, vaid tähistab pigem „võimatust teha vahet algupärandi ja tõlke vahel, peegeldades omakorda Ivanovi enda määratlematut positsiooni eesti kirjanduse ja laiemalt kultuuri väljal” (Laanes, Monticelli 2017: 44). Laanese ja Monticelli sõnul on erandi staatus ja saatus „olemuslikult seotud selle sisemise poliitilise, sotsiaalse, kultuurilise või kirjandusliku ruumiga, mis tema väljaarvamise abil luuakse. Ning erandi, piiripealse otsustamatuse ruumi oma haardes hoidmine saab erandi abil loodud ruumi eluliseks, kuid samas väga keeruliseks ülesandeks, sest selle lahendus on alati kahtluse alla seatav.” (Samas)
Edward Saidi poole pöörduvad nad selleks, et mõtestada seda, mida kujutab
endast „eraldatus, võõrandumine kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (Laanes, Monticelli 2017: 52). Ivanovi kirjanduslikku positsiooni kirjeldavadki Laanes ja Monticelli kui vere- ja vaimusugulusest loobunu positsiooni (samas, 53).

„Selle asemel et valida olemasolevate võimaluste vahel, võtta sisse
positsioon, mõtleb Ivanov endast väljaspool identiteedikategooriaid, pigem
universaalsetes terminites. Ta ütleb, et me kõik asume mingis mõttes
„põgenike transiidilaagris” ja et ta elab „emigratsioonis oma mineviku
suhtes” (Laasik 2012).” (samas, 54)

Niisiis, nagu tõdevad Laanes ja Monticelli, soovib kirjanik Andrei Ivanov teadlikult säilitada ise, aga ka oma raamatute tegelaste puhul erandlikku positsiooni, see on võitlus „erandi ümber”. Kotjuh (2020a), kes on oma magistritöös põhjalikult vaadelnud Andrei Ivanovi teoste retseptsiooni nii eesti kui ka Eesti venekeelsete kriitikute töödes, rõhutab maiskondlikkust Ivanovi loomingu olulise aspektina, kuid tõdeb samuti, et Ivanov on vaieldamatult Eesti kirjandusmaastikul erandlik nähtus, asetudes samas dialoogi maailmakirjanduse kontekstis rahvusvähemuste ja diasporaakirjandusega.
Tahaksin siinkohal mõnevõrra vaidlustada rahvusülese kirjanduse mõiste kasutamist eestivene kirjanduse jaoks sobiva katusmõistena. Ma ei sea kuidagi kahtluse alla Eneken Laanese ja Daniele Monticelli seisukohti Andrei Ivanovi kirjandusliku subjekti üle. Vastupidi, ma arvan, et nad on väga hästi ja selgelt ning mitme nurga alt avanud Ivanovi kirjandusliku fenomeni eesti kirjanduses. Küll aga tasuks mõelda küsimuse üle (õigupoolest seda laiendada), mis on rahvusülene kirjandus ja kas see mõiste alati tingimusteta sobib eestivene kirjanduse iseloomustamiseks.

Kuulumine ja Igor Kotjuhi luule 

Kui rahvusülese kirjanduse mõiste sobib tõepoolest kirjeldama Andrei Ivanovi loomingut ja selle subjekte, siis näiteks Igor Kotjuhi enda ilukirjanduslik looming, nagu ka tema tegevus kultuuriväljal kujutab endast midagi teistlaadset. Erinevalt Ivanovi kirjanduslikest tegelastest (näiteks eespool mainitud romaani „Peotäis põrmu” mina-tegelane, kes tõdeb, et on lihtsam olla „moslem kui Eestimaa venelane” (Ivanov 2011: 153), keda võib iseloomustada kosmopoliitse mittekuulujana, põgenikena iseenda ja oma mineviku suhtes) on Igor Kotjuhi luules kohal mitmikidentiteedid.
Rahvusliku kuuluvuse ja identiteedi küsimused on juba esimesest luulekogust alates olnud Kotjuhile olulised. Ka oma eelviimases eestikeelses kogus „Kuidas kujutada päeva?” (2015) kirjutab ta luuletuses „100 rida armastusest kodumaa vastu” järgmist:

„armastus kodumaa vastu
tõesti ei alga
etnilisest mõõtmest
vaid enese tunnetamisest
seotuna kohaga
kus oled sündinud ja elanud” (lk 57)

või samas luuletuses:

„huvitav
minu kodumaa on eesti
kuid mu keele kodumaa on venemaa
mina elan siin
tema elab seal
ma loen eesti raamatuid
nende mõtteviis on mulle lähedane
ma loen vene raamatuid
et arendada oma keelt” (lk 58–59)

Erinevalt Ivanovist, kes ei taha kuuluda ei sinna ega tänna ning kelle peategelased on teatud mõttes tänapäevased maailmakodanikud-põgenikud, on Kotjuhile, vastupidi, kuulumine ääretult oluline ning kuulumise just Eestisse kui kodumaale.
Ning ta ei näe mingit vastuolu selles, et tema kodumaa keel ja tema enda esimene mõtlemis- ja kirjutamiskeel ei kattu.
Luulekogus „Usaldusliin” (2010) leiame read:

„isamaa ja emakeele vahel
valin ma mõlemad ehk neutraalsuse” (lk 43)

Kuid Kotjuh ei vali minu meelest neutraalsust. Võib-olla ehk selles mõttes, et ta ei eelista üht teisele, kuid neutraalsusest on asi ikkagi kaugel. Sest Kotjuhi suhe nii eesti kui vene keelde, nii eesti kui vene kirjandusse, üldse kirjandusse ja keelde on kirglik, nüansseeritud ja väga peene, rafineeritud huumoriga. Luuletuses „metafüüsika algab reedel” kirjutab ta:

„sa sõidad vallutama Krimmi
justkui eesti luuletaja
ehkki kirjutad vene keeles
justkui vene luuletaja
ehkki ei kirjuta riimis
sõidad jänest vagunisaatjate kupees” (lk 52)

Kiievi-Simferopoli rongis vastab luuletaja jällegi võõra naisterahva uudishimulikule ja eelarvamustest laetud küsimusele „kuidas teil seal Eestis läheb, venelastele liiga ei tehta?” väga oskusliku manöövriga:

„ei ütlen mina
ja mõtlen oma kotti peidetud
iPadi peale
ei tehta liiga
venelased panid juba suvel
kõik Eesti hotellid jõuluks kinni” (lk 51)

Sellise vastusega luuletaja justkui vastab ja ei vasta ka naise küsimusele. Sest
vastus sisaldab infot venelastest turistide kohta ja nii jätab ta Eesti venelaste
olukorra kommenteerimata. Kindlasti näitab see seda, et Kotjuh ei taha laskuda eelarvamustesse, sest nii nagu Ivanovi „Peotäis põrmu” jutustajagi on väsinud kirumast Eesti venelaste saatust, näib ka Kotjuhi luuletuse mina sellest tüdinud olevat.
Kotjuhi ei huvita enam küsimus, kas eesti või vene või kui palju üht või teist,
ta nendib pelgalt ja sealjuures väga vaimukalt, et „justkui eesti” ja „justkui vene” luuletaja. Aga vaid justkui.
Tema viimased luuleraamatud (Kotjuh 2015a, 2020b) ja Loomingus ilmunud
proosaluuletused (Kotjuh 2017) ei käsitle enam otseselt rahvusliku kuuluvuse
küsimust, sest Kotjuh on ammu muutunud mitmekeelseks autoriks. Kaasamine on Kotjuhil muutunud veelgi avaramaks, nii luulekogus „Kuidas kujutada päeva?” kui ka venekeelses kogus „Isolations Tapes” on peale autori enda tekstide ka luuletõlked: esimeses vene keelest eesti keelde, teises eesti keelest vene keelde.
Looming haarab endasse niisiis nii originaaltekste kui ka tõlkeid. See on oma
olemuselt kaasav lähenemine, mis on põhimõtteliselt erinev Andrei Ivanovi mittekuulumise ja erandi positsioonist.

Mitmerahvuseline subjekt ja hübriidne identiteet

Rahvusülene kirjandus on definitsiooni kohaselt kirjandus, mis ületab ühe rahvusriigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist, mingitesse etteantud (rahvuslikesse) piirdesse mittemahtumist. Tunnetuslikult näib mulle, et Igor Kotjuhi loomingu kirjeldamine sellistes kategooriates ei oleks väga kohane. Milliseid võimalusi on veel? Proovime läheneda sellele küsimusele nii Kotjuhi enda kui ka teiste väljapakutud kirjelduste ja kujundite kaudu.
Ühes intervjuus on Igor Kotjuh (2015b) kirjeldanud kirjanduslikku elu kui
„suurt intellektuaalset konstruktorit paljude detailide ja mõningate lahendustega”, mille üle mõtlemine on seda huvitavam, mida rohkem on erinevaid vaatepunkte. Mitmikvaatepunkti või vaatepunkti muutmise võimalust on ta rõhutanud ka oma arutluses „Eesti venekeelne kirjandus kui Narva jõgi”:

„Kellele kuulub Narva jõgi? Kellele kuulub kala selle sees? Eesti venekeelse
kirjanduse ideeline tasand võib kuuluda korraga Eestile ja Venemaale,
kirjaniku mõttevälksatused võivad söösta kiire kalana ühe või teise kalda
suunas, võta üks ja viska teist.” (Kotjuh 2014)

Oma magistritöös kirjutab ta:

„Eesti venekeelne kirjandus formeerub iseseisva nähtusena, mida iseloomustab sulam maiskondlikust ja keelelisest identiteedist, mis sobitub mitmesse kultuuriruumi korraga.” (Kotjuh 2020a: 55)

Veidi teistsuguse kujundiga, ent samuti muutlikkust rõhutades on 2006. aastal Eesti venekeelsete autorite rühmituse Tuulelohe esimese almanahhi ilmumist selle eessõnas iseloomustanud Berk Vaher (2006: 6):

„Eestivene kirjanikud on ehk kõik nagu lohed tuules – mitte vaid need,
kes on end rühmakesi võtnud Tuuleloheks nimetada. Mis aaret on neil
valvata? Vene keelt ja kirjandust? Eesti keelt ja kirjandust? Või ainuüksi
oma vabadust, vabadust keele ja identiteedi valikul? [...] Tuulelohe autoritel
pole vaja karta, et nad ei kasvagi „teistsuguseks” – nende identiteeti on
hübriidsus ja muutlikkuski juba sisse kodeeritud; OMA keel avaldab end ise,
kui oma keeles edasi liikuda.”

Nii Kotjuh kui ka Vaher portreteerivad tänapäeva Eesti venekeelseid kirjanikke (siin sünonüümselt eestivene kirjanikega) kui vabu hingi – kalad vees või lohed tuules –, kes seisavad võrdselt nii vene keele kui eesti maiskondliku identiteedi eest. Vaher toob sisse mõisted hübriidsus ja muutlikkus, mis on nende mitme kultuuri kohtumispaigas loovate autorite loomingusse paratamatult sisse kirjutatud.
Seda ühisruumi või kohtumispaika, mida Kotjuh kirjeldab jagatud Narva jõena ning Vaher lohedena tuules lendlemisena, kus võidakse kuuluda siia ja sinna, on Homi Bhabha (1994: 53) kirjeldanud n-ö kolmanda ruumina (third space). See on paik, kus migratsiooni- või teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise. (Bhabha 1994: 56; Janassary 2015: 155) On paratamatu, et mitme kultuuriga seotud indiviidid hakkavad tegutsema kui kultuuritõlgid ja vahendajad, sellel omakorda on aga võime lepitada või rahu sõlmida. (Janassary 2015: 160)
Viimane avaldub Kotjuhi loomingus mitte ainult mitmes keele- ja kultuuriruumis tegutsemise ja tõlkimisena, vaid ka teiste autorite loomingu oma luuleraamatutesse kaasamisena. Ka Kotjuhi kultuurikorraldaja ja -vahendaja roll on mitmekeelne ja olemuselt tõlkiv, kaasav ning vahendav. Oma Facebooki profiilis Est Lit Locus, mida Kotjuh peab alates 2014. aasta augustist, vahendab Kotjuh infot nii eesti- kui ka venekeelse kirjanduse kohta ja seda mõlemas keeles.
Iseennast iseloomustades kirjeldab Kotjuh (2015b) end küll venekeelse autorina, kuid täpsustab: „Kui olla päris täpne, siis olen vene keele poolest, aga minus voolab erinevates proportsioonides vene, setu, ukraina ja valgevene verd.”
Nii Kotjuhi luule lüüriline mina kui ka tema tegutsemine kirjandusväljal
annavad tunnistust mitmeid rahvuslikke identiteediosiseid kaasavast ehk hübriidsest identiteedist. Viimane erinebki rahvusülesest identiteedist selle poolest, et ta mitte ei välista, vaid haarab endasse päritolu kultuuri ja kultuuri, milles elatakse. (Janassary 2015: 156; Bazileviča, Sakova 2017: 152)

Kokkuvõte

Käesoleva arutluse eesmärk oli juhtida tähelepanu asjaolule, et eestivene kirjanduse ja rahvusülese kirjanduse mõistete vahele ei ole arukas tõmmata tingimusteta võrdusmärki. On autoreid, nagu Andrei Ivanov, kelle looming sobitub hästi rahvusülese kirjanduse konteksti ja kelle loomingu selles raamistikus analüüsimine on vaieldamatult rikastav ja vajalik. Kuid on ka teisi autoreid, nagu Igor Kotjuh, kelle looming vajab teistsugust lähenemist.
Oluline on meeles pidada, et eestivene kui mõiste samaaegselt seob ja eristab selles sisalduvat kahte komponenti – eesti ja vene, mis tähendab, et võimalik on nii erandil ja mittekuulumisel põhinev käsitlus (nagu Ivanovi loomingu puhul) kui ka kaasav ja hübriidsust rõhutav lähenemine (nagu Kotjuhi puhul). Samuti on oluline meeles pidada, et vene komponent eestivene mõistes märgib vene keelt, mitte vene rahvust.


Igor Kotjuhi luulekogud
Когда наступит завтра? Таллинн: Huma, 2005 (tegelikult 2004).
Teises keeles (tõlkinud Igor Kotjuh ja Aare Pilv) Tallinn: Tuum, 2007.
Попытка партнёрства: стихи и эссемы 2004–2008. Выру; Kite, 2008.
Usaldusliin (tõlkinud Igor Kotjuh ja Aare Pilv). Tallinn: Kite, 2010.
Эстонский дизайн: стихи 2009–2013. Таллинн: Kite, 2013.
Usaldusliin (tõlkinud Igor Kotjuh ja Aare Pilv). Tallinn: Kite, 2010.
Kuidas kujutada päeva? (tõlkinud Katrin Väli). Tallinn: Kite, 2015.
Loomulikult eriline lugu: luuletused proosas (tõlkinud Aare Pilv). Tallinn: Tuum, 2017.
The Isolation Tapes: стихотворения и заметки. Paide: Kite, 2020.
Pärast artikli ilmumist ilmus 2022. aastal:
Sireenid ja sähvatused. Paide: Kite, 2022.


Kasutatud kirjandus
Bazileviča, Olga; Sakova, Aija 2017. Die Frage nach dem ›Anderen‹. Literatur als Spiegel und Gegenbild nationaler Identitäten am Beispiel der estnischen und lettischen Gegenwartsliteratur. – Reet Bender, Anna Bers, Silke Pasewalck (toim), Zum Beispiel Estland. Das eine Land und die vielen Sprachen. Wallstein. Valerio. Das Magazin der Deutschen Akademie für Sprache und Dichtung, nr 19, lk 135−155.
Bhabha, Homi 1994. The location of culture. London : Routledge.
Janassary, Anita 2015. Diasporic individuals – a hidden peace building capacity? – Florian Kläger, Klaus Stierstorfer(toim), Diasporic constructions of home and belonging. Berlin, Boston: De Gruyter, lk 147–162.
Kotjuh, Igor 2013. Eesti venekeelse kirjanduse nullindate põlvkond: vastuvõtt ja tõrked omaks tunnistamisel. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 11, lk 64–83. 
Kotjuh, Igor 2014. Eesti venekeelne kirjandus kui Narva jõgi. – Sirp, 5.06. 
Kotjuh, Igor 2015a. Kuidas kujutada päeva? Tallinn: Kite.
Kotjuh, Igor 2015b. Русская литература и Эстония. О проекте „Воздушный змей”. – Октябрь, nr 9.
Kotjuh, Igor 2017. Loomulikult eriline lugu. – Looming, nr 2, lk 12–14. 
Kotjuh, Igor 2020a. Andrei Ivanovi teoste retseptsioon ja Eesti venekeelse kirjanduse identiteedi kujunemine. Magistritöö. Tallinna Ülikool, 2020.  
Kotjuh, Igor 2020b. The Isolation Tapes: стихотворения и заметки. Paide: Kite.
Laanes, Eneken 2012. Andrei Ivanov ja rahvusülene (eestivene) kirjandus. – Sirp, 9.05.  
Laanes, Eneken; Monticelli, Daniele 2017. Mittekuulumise valu ja võimalus. Andrei Ivanovi erand eesti kirjanduses. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 41–57.
Laasik, Andres 2012. Andrei Ivanov: olen emigratsioonis oma mineviku suhtes. – Eesti Päevaleht, 7. I.
Lotman, Rebekka 2012. Milleks õhutada vaenu tühja koha pealt? – Sirp, 2.03. 
Peegel, Mari 2012. Eesti proosa vene keeles. Miks mitte? – Eesti Päevaleht, 8.02. 
Toury, Gideon 1995. Descriptive Translation Studies and Beyond. Amsterdam–Philadelphia: John
Benjamins.
Vaher, Berk (2006). Eessõna Tuulelohe almanahhile. – Воздушный змей. Тарту: Tuulelohe – Воздушный змей, lk 7–8.