Kooliaasta alguse puhul - Sulle ja iseendale

Kallis õpetaja, hea kolleeg!

Kirjutan Sulle kui kolleegile, sest olen ka ise saanud mõned aastad koolis õpetajana töötada ja olen elu tahtel olnud viimasel ajal seotud ka õpetajate koolitamisega. 

Minu eriala ja kutsumus on kirjandus ning kirjutamine. Kuid õpetaminegi pole mulle võõras. Need kaks on diametraalselt erinevad – üks suunatud vaikuse, üksiolemise või tekstiga kahekesi olemise poole, teine aga inimeste, koostöö ning suhtlemise poole. Kuid ühendav on teiste teenimine.

Õpetajana on ju tegelikult – või peaks olema – meie üks peamisi mootoreid soov anda midagi tagasi maailmale, olla eeskujuks pealekasvavatele põlvkondadele, inspireerida ja julgustada neid. Näidata teed. Jaa, te olete oma valdkonna asjatundjad, kuid te olete eeskätt suunanäitajad inimestena!

Õpetajatel on inimese elus määratu roll! Võib-olla ongi ühe kasvava inimese jaoks kõige olulisem üleüldse, leida see üks või paar õpetajat-eeskuju, kes oleks inspiratsiooniks, sihiks ja mõõdupuuks.

Ühes oma ööülikooli loengus „Miks haridus on püha?“ (25.01.2015) rääkis varalahkunud erudiit Marju Lepajõe justnimelt sellest, et me vajame hädasti mõõdupuid või mõõtkavasid. Isegi kui me teame, et me ei suuda olla nagu Arvo Pärt (kõik ju ei saa), siis me ikkagi vajame suuri sihte ja eesmärke. Marju Lepajõe nimetas oma mõõdupuudena Pärdi kõrval veel pianisti ja kirjanikku Käbi Lareteid ja kirjanikku Madis Kõivu.

Hiljuti lugesin sarnast mõtet veidi teistsuguses sõnastuses ühe Häädemeeste pedagoogi Viktori Koopi sõnastatuna (Maaleht, 29.08.2019): "nii lastele kui porganditele peab jätma kasvuruumi". See lihtne mõte ongi ju tegelikult justnimelt seesama mõõtkava vajalikkuse küsimus. Sest me ei tea, mis ootab meid tulevikus ees, me ei tea, millal ja millises suunas üks või teine laps – inimene – avaneb, millised avastamata sügavused ootavad teda ees.
Meie roll on pakkuda eeskuju, näidata võimalikke suundi, vahendada teadmisi, teisisõnu näidata ja avada uksi. Iga indiviidi ootab niikuinii ees tema enda ainuline tulevik, ettemääratud või mitte, see sõltub juba temast endast. Peaasi on, mitte temalt tema kasvuruumi ära võtta!

Kool on traditsioonidel ja tavadel rajanev õppeasutus ja seetõttu on kooli olemusse paratamatult sisse kirjutatud ka õpilaste ühtlustamise soov. Et oleks lihtsam, et neid inimhulkasid saaks ülepea hallata. See on loomulik ja paratamatu. Seetõttu on ka loomulik, et lapsed tunnevad end koolis ja kooli poolt raamidesse surutuna. Siin kehtivad reeglid, mida tuleb järgida ja austada. Nii on. See on vastutuse ja paratamatuse õppimine.

Vabadust ilma vastutuseta ei ole olemas.

Soovin Sulle kallis õpetaja seda, et Sa ikka ja jälle julgeksid olla eeskuju. Julgeksid inspireerida, julgustada, korrale kutsuda, olla rangegi kui vaja.
Kuid julge olla ka tähelepanelik iseenda suhtes! Ütlesin ennist, et õpetaja amet on teiste teenimise tee. See tähendab suure osa ajast teiste päralt olemist, teistega arvestamist, nende peale mõtlemist. See on suur vastutus. Aukartust äratav töö. Kuid seda enam on vaja, et Sa oskaksid leida aega iseendale, olla iseenda päralt, teha endale head ja hoolitseda iseenda eest!

See pole mingi suusoojaks öeldud asi. Iseenda eest hoolitsemine on üks raksemaid asju. Ma tean, millest ma räägin, sest ma pidevalt kipun seda unustama, sest niipalju oleks ju vaja veel jõuda, niipalju teha, kirjutada, lahendada, rääkida. Kuid ma olen õppinud, et kui ma unustan enda eest hoolitsemise, siis varem või hiljem ma põlen läbi, muutun kurjaks, rahulolematuks või kibestunuks. Ja kui see juhtub, on see märk sellest, et olen end jälle unustanud, tahaplaanile jätnud.

Kuid vastutust iseenda ees tuleb ju samuti tõsiselt võtta. Sest keegi ei vaja kibestunud või kurja mind. Lapsed ammugi mitte. Ja teised, iseäranis lapsed ei saa mulle pakkuda seda hoolt, mida mina ise endale saan. Lennukis hädaolukorra tarbeks öeldud tõde – enne aidake iseend ja siis teisi  – kehtib tegelikult ka argielus.
 
Mulle näib, et meie ühiskonnas on – ma arvan, et osaliselt nõukogude aja järelmõjuna – väga tugevalt juurdunud paar eksitavat mõtteviisi:
– me mõtleme liiga sageli sellele, mida teised minust mõtlevad ja
– me loodame liiga sageli teiste tunnustuse peale.

Tunnustus on ülioluline, nagu ka märkamine on ülioluline. Pedagoogina tead Sa seda väga hästi. Sestap julgustangi Sind oma kolleege märkama, hea sõnaga tunnustama. See võib vahel olla ootamatult raske, kolleegile komplimenti teha või tunnustada teda tema hästi tehtud töö eest nii,  et see ei mõjuks tobedalt. Kuid uskuge mind, üldse mitte lihtne ei ole ka komplimente vastu võtta nii, et see ei teeks teise öeldut tühiseks.

Täna ma tean, et ma ei osanud varem üldse hea sõna vastu võtta – justkui ma ei oleks seda väärt. Proovi vahel ise tähele panna, kas suudad komplimendile või heale sõnale vastata "aitäh" nii, et Sa seda ka mõtled, et Sa ei peaks kohe ütlema, ah, see polnud tegelikult ju midagi, teised tegid rohkem kui mina vms.

Kui tegid midagi hästi, siis tegidki. Ole uhke, tee endale pai. Julgeda olla uhke iseenda saavutatu üle – see pole mingi naljaasi. Sest kohe kummitab ju mõte: mis teised minust mõtlevad, ehk mõtlevad, et olen uhkeks läinud….

Kokkuvõttes tahan Sind ja igaüht julgustada olema ehedam ja vahetum, julgem iseenda eest hoolitsemisel, ausam iseenda vastu just selles mõttes, et "kes ma olen, mida mina vajan ja kuidas ma ise saan oma soove paremini täita". Kuidas ma täna hoolin ja hoolitsen iseenda eest?

Hoolitsemise all ei pea ma sugugi silmas puhkusereise soojale maale või spaa-külastusi, vaid pigem palju väiksemaid ja igapäevasemaid hetki. Neid hetki, kus sa oled iseendaga ja tunnetad äkki, et sul on hea, et miski meeldib sulle: olgu selleks jalutuskäik sügispäikeses, kuum dušš, hommikune kohv, nauditav raamat, kohtumine sõbraga või midagi muud igapäevast. Märgates väikesi ilusaid hetki saad neid võimendada ja rõõmu ning rahulolu oma päevas suurendada.

Julgustan Sind niisiis vähem mõtlema sellele, mida teised minust arvavad ja rohkem hoolima ja tunnustama iseend ning märkama ka teisi.

Sa oled imeline ja eriline. Sest Sa oled õpetaja ja ma loodan, et ka kellegi eeskuju – kas täna või homme. Sinu võimuses on muuta maailma!