2019. aasta kevadel külastas saksa kirjanik Ralf Rothmann kirjandusfestivali Prima Vista ja Goethe Instituudi külalisena Eestit. Vestlesime sel puhul nii sõjatraumadest, järelmälust, kirjutamise vajalikkusest kui ka keele eerosest.
Kevadel ilmus ajalehes Sirp minu kirja teel toimunud vestlus Rothmanniga, siinne on meie 9. mail 2019 Okupatsioonide ja vabaduse muuseumis Vabamu toimunud vestluse üleskirjutus. Vestlus ilmus algselt Postimehes (31.08.2019).
Mäletamise temaatikaga tegeleva kirjandusteadlasena on minult sageli küsitud, kas kõikidest traumadest peab tingimata rääkima, kas mingeid teemasid ei võiks nö rahule jätta. Kuidas teie seda näete, miks ja kas peab vaikimist jutustamisega täitma?
Ma usun küll, et keelel on raviv toime ja seetõttu on ka vajalik sellest, mida teie traumaks nimetate, rääkida. Minu isal ei olnud selleks sõnu ega keelt, tema vaikimine oli keelelise abituse väljendus. Sest kui ma talt lapsena küsisin, mis temaga sõjas oli juhtunud, mida ta sõjas tegi, kas ta pidi ka inimesi maha laskma – laste küsimused on ju väga halastamatud – siis ta vaatas alati abitult emale otsa ja küsis temalt: „Mis ma nüüd peaks ütlema?“
Romaanis „Surra kevadel“ on juttu ka rakumälust, sellest, et mingid kindlad traumeerivad kogemused või sündmuste emotsioonid antakse rakumälu kaudu järeltulevatele põlvedele edasi. Kuidas te ise tunnete, kas teie olete oma isa kaudu sõjast otseselt mõjutatud?
Ma olen alati olnud veendunud selles, et mu isa oli hea inimene, ka sõjas. Kuna ta oli kogu oma elu olnud hea ja armastusväärne inimene ja ma ei suutnud endale ette kujutada, et oleks kunagi midagi hirmsat teinud.
Ja ikkagi küsisin ma endalt, et miks ma näen nii sageli unes, et mind lastakse maha. Ükskord ma rääkisin sel teemal ühe arstiga, isegi mitte teraapia eesmärgil, vaid kuna see arsti oli mu tuttav. Ta ütles, et ma olen ilmselt pärinud oma isa trauma.
Ses mõttes mõjub sõda ka mulle.
Kuid ikkagi ei saanud te oma isa lugu jutustada enne kui isa oli juba surnud.
Minuga oli nii nagu paljude teistega, et ma sain alles pärast mu vanemate surma aru, kui palju ma tegelikult neid armastasin. Minu romaani kirjutamise peamiseks ajendiks ongi soov oma vanemaid armastades mõista. Kirjanik Peter Härtlingul on üks ilus väljend „Tagantjärele armastus“.
Nii tuleks ehk ka minu raamatut mõista.
Kas võib öelda, et kirjandusel või kirjutamisel on teatav lunastav toime? Kas seeläbi, et toimunud või ka kujuteldavalt toimunud sündmusi meenutatakse, saab lasta traumadel rahus puhata?
Ma usun küll, et kirjutamisel on autorile ja tõenäoliselt ka lugejale teatud mõttes teraapiline mõju. Aga see kindlasti ei ole autori eesmärk. Keegi ei istu maha ja ei kirjuta raamatut selleks, et alustada eneseteraapiat.
Samuti ei usu ma, et oleks vajalik neil asjul nö rahus puhata lasta, nagu te ütlete. Vastupidi, on oluline, et nendega järjepidevalt tegeletaks. Pärast romaani „Surra kevadel“ ilmumist öeldi mulle sageli: „Juba jälle üks raamat II Maailmasõjast. Kas seda on tingimata vaja?“
Aga mina ütlen: „Jah, on vaja.“ Sest iga põlvkond valgustab seda perioodi uuesti ja teistmoodi. Iga põlvkonna jaoks sünnivad sellest uued teadmised ja äratundmised. Ja iseäranis praegusel ajal Saksamaal, kus natsionaalsotsialism, rassism ja antisemiitlus uuesti kasvavad, on hädavajalik osutada sellele, kuidas need asjad toona alguse said ja kuhu nad välja viisid.
Oma Tartu kohtumisel rääkisite te vägivallast ja rusikaõigusest oma lapsepõlves, sellestki, et seal piirkonnas, kus te üles kasvasite – Ruhri piirkonnas – seal lahendati paljusid asju vägivalla kaudu. Ka perekonnas ei olnud teil otsest õrnust, pigem oli tavapärane, et asju lahendati afektiivselt, midagi lõhuti, karjuti.
Eesti meediasse jõudis sel kevadel Eero Epneri põhjalik sissevaade perevägivalda (EE, 8.05.2019). Olles ka ise selle temaatikaga tegelenud olen endalt küsinud, kas eksisteerib otsene seos sõja järelmõjude, Eestis ka nõukogude aja ning tänapäevani jätkuvalt kõrge lähisuhtevägivalla vahel.
Kui sa oled üles kasvanud natsionaalsotsialismi ajal nagu olid minu vanemad, siis sa ei tundnud ju midagi muud. Selles ajas seisnes pedagoogika teatavasti selles, et asjade üle ei arutatud, vaid sulle anti vastu näppe või kukalt, kui sa sõna ei kuulanud. Selle andsid vanemad lõppude lõppuks ikkagi ka oma lastele edasi. Iseäranis proletaarsetes miljöödes, kust ma ka ise pärinen, ei arutletud. Seal öeldi, sa teed nüüd seda ja kui sa seda ei tee, siis saad vastu kuppu.
Mis seal keskkondades toimus, seda peetakse täna lapse väärkohtlemiseks. Täna ei ole võimalik enam kellelgi endale ette kujutada, et nii saab lapsi kasvatada. Siis peksti nii, et veri oli väljas ja see ei tekitanud vanemates halba südametunnistust. Eksisteeris ka see nagu muuseas öeldud lause: „Mind see ju ka ei kahjustanud.“ Juba see lause ise näitab, kui sügav on tegelik kahju. Aga seda ei suutnud minu vanemad mõista.
Te kirjeldate oma romaanis uskumatult alandavaid olukordi. Porilombist vee joomine on üks üsna süütu näide. Kuid teie romaanide tegelased jäävad kogu alandusest hoolimata inimesteks ja inimlikeks. See on uskumatult suur saavutus ja mõjub minu hinnangul lunastavalt.
Võibolla on see seotud sellega, et kirjandus ei tohi olla ideoloogiline. Kirjanduse ülesanne ei ole pooli valida, ei ideoloogiaid ega inimgruppe eelistada, vaid näha inimest.
Kirjanikku iseloomustab mitte niivõrd keele meisterlikkus, vaid kaastunde ja sisseelamisvõime meistriks olemine. Seetõttu on ka nii, et iga kunstiteos, ka kõige tumedam, sisaldab peent valgusekiirt, utoopiat. Nimelt seda, et inimene on parem, kui me tast seni oskasime arvata ja oodata.
Keel on aga tugevalt sellega seotud, kuidas kaastunne üldse tekkida saab. Teie enda tekstid reedavad, et te olete nii keele- kui ka sisseelamisvõime meister.
Teate, on olemas kirjandust, mis on kirjutatud üsna halvasti. Näiteks Dostojevski, tema romaanid ei ole käsitöölisest aspektist vaadates kuigi head, seda märkas juba Hemingway. Kuid tema romaanid mõjuvad ja isegi väga. Need põhjustasid terves põlvkonnas revolutsiooni. Kuidas on see võimalik? See pole pelgalt keele küsimus, vaid millegi muu. Asi on ju selles, kuidas suudab kirjanik lugejas tekitada tunde. Seda saab tekitada meisterlike lausete kaudu, aga seda saab luua ka tõeliste lausete kaudu.
Kas ma saan õigesti aru, et lause sisemine tõde, millest olete rääkinud, koosneb nii keeletajust kui ka kogemusest. Tartus sain ma teada, et olete töötanud ka kirikuteenrina ja et olete üles kasvanud katoliiklikus keskkonnas. Piibel ja piibitekstid on teie jaoks muuhulgas ka poeetilised allikad. Teie kogemused ulatuvad omakorda lõpututest juhutöödest kuni kaugete reisideni.
Kindlasti on nii, et kõik need erinevad ametid, mida ma pidanud olen, ja kõik need reisid, mida ma olen ette võtnud, et need moodustavad minu eluülikooli, see on minu väljaõpe. Ja see ei ole olnud sugugi kõige halvem. Ma olen jätkuvalt arvamusel, et kirjandus, mis mind enim puudutab, annab mulle tunde, et autor teab, millest ta räägib, et ta ei ole kirjapandut pelgalt välja mõelnud, vaid ta on selle läbi elanud.
Kui rääkida lause sisemisest tõest, siis räägime veel millestki muust, teatavast käsitöölisest aspektist. Sest keelel on ju rütmiline, kõlaline, aga ka värviloogika, kui väga tähelepanelikult kuulata. Seda loogikat üritan ma järgida. Vahel ma alustan mõnd lauset ja ma veel ei tea, kuidas ta lõpeb. Siis ma kuulatan sündivat ja kuulen, kuidas ta soovib lõppeda. See kõlab ehk mõnevõrra metafüüsiliselt, kuid just nii näeb välja minu argipäev.
Raamat saab teie jaoks alguse peas vormunud esimesest lausest. Kui esimene lause on sündinud, siis saate kirjutamisega alustada.
Raamatu või loo esimene lause on kirjaniku jaoks väga maagilise tähendusega. Ma ei tööta kunagi plaani järgi, kui raamatut kirjutan. Kui kirjutaksin plaani järgi, siis poleks mul pärast üheteistkümnendat raamatut enam ilmselt mingit huvi kirjutada.
Ma kirjutan tundmatusse. Ma ei tea kunagi, kuidas romaan edasi läheb. Mis aga on väga oluline, on see esimene lause, mis kuskilt tekib. See võib olla väga banaalne. Üks mu raamatutest algab lausega: „Ülikond ei olnud must, tegelikult mitte.“ See lause kõlab igale tavalisele inimesele üsna banalaaselt, aga minu jaoks sisaldus selles lauses kogu romaani tonaalsus. Sellest lähtuvalt asusin ma kirjutama.
Olete öelnud, et kirjutamine on teie jaoks erootiline ja mitte tingimata intellektuaalne tegevusala. Kas te saaksite seda mõtet veidi laiendada?
Minu kirjanduslik algus on luules. Minu esimesed tekstid olid luuletused ja luules on teatavasti oluline rütm, kõla, kõlavärvingud. Mõnikord on need isegi olulisemad kui see, mis luuletuses on kirjas. Kui paljusid luuletusi, mis meid on sügavalt liigutanud ja mõjutanud, oleme me mõistnud vaid pooleldi? Selle mõju põhjus peitub tegelikult ju keele eeroses.
Nii on ka minuga, kes ma olen The Beatles’i seltsis üles kasvanud. Mulle on rütm ääretult oluline. Üks tekst toimib minu jaoks alles siis, kui ma olen ta endale valjult ette lugenud ja kuulnud, et ükski silp ei ole selles ülearu.
Vahel mulle näib, et Eestis praegu pigem alahinnatakse keele eerost….
Minu jaoks kõlab eesti keel küll väga erootiliselt.
