Täna, 5. septembril oleks mu vanaisa Jaan Karu saanud 99. aastaseks. Tegelikkuses lahkus ta juba 1976. aastal 56-aastasena.
Sõja (järel)mõju? Jah, kindlasti.
Mingil seletamatul põhjusel tekkis soov mälestada vanaisa, keda ma kunagi ei tundnud.... 
Mu ema Kersti Karu maal oma isast.


Vanaisa
ma annan Sulle andeks
et surid enne mind
ma annan Sulle andeks
et olid soomepoiss
kuid Läände põgenemiseks
jäi julgusest puudu
annan Sulle andeks ka selle hirmu
mille oled mu emale pärandanud
osaliselt mullegi

Vanaisa
ma võtan tulevikku kaasa
Sinu luule- ja kirjandushuvi
tundliku meele
huvi maailma vastu
Ma tunnustan Sind
Sinu püsivuse ja ettevõtlikkuse eest
kannan midagi Sinust edasi
luulet ja Viljandimaa metsade hõngu


Jaan Karu töötas majanduse valdkonnas, kuid armastas kirjutada.
Ema on aastaid tagasi Jaani luuletused kokku kogunud ja oma maalidega illustreerinud. Siin üks näide Jaan Karu tekstidest.