astud päikeselaiku
ja oled korraga
nii pimestatud
kui läbivalgustatud
pime
oma varjupoolte suhtes
kerge ja ilus
päris esinduslik kohe
läbivalgustatud sest
tegelikult on ju kõik sealsamas
minevikueksimused
valu
pisarad ja viha
häbi
tulevikueksimused ja hirm
nende vältimatuse ees
astud päikeselaiku
ja oled korraga
nii alandlik
tänulik sulle antu eest
nähtagu
ja mis siis
küll minagi
nägema õpin