Tänavu augustis alustas Tallinna Ülikooli rektoraadis tööd ettevõtluskoostöö ja teadmussiirde juht Aija Sakova, kes on kirglik kultuurigurmaan ja teaduse fänn. Vabal päeval hindab ta aga köögilauavestlusi, mittemidagitegemist ja lähedastega lesides pilvede vaatamist.
Aija, oled alates augustist Tallinna Ülikooli ettevõtluskoostöö ja teadmussiirde juht. Milline on olnud sinu varasem kokkupuude Tallinna Ülikooliga?
Olen taustalt humanitaarteadlane ja sestap olen ka mitmete TÜHI kolleegidega tööalaselt koostööd teinud, doktorandina Tallinna Ülikoolis koguni mõnd konverentsi aidanud korralda ja muudki. Samuti olen varem töötanud Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus, aastatel 2012 kuni 2017. Toona otsiti raamatukokku baltika ja haruldaste raamatute osakonna juhatajat, järglast Katrin Kaugverile.
Tänu oma saksa keele ja kultuuri taustale, mida selles töös oli väga vaja, valitigi mind ametisse. Võin öelda, et õppisin seal nii raamatukogu kui ka raamatu- ja kultuuriloo kaudu väga palju. See aeg, igapäevane kokkupuude mitmesaja-aastaste raamatutega, õpetas sügavust ja aeglust, tänase nägemist aja- ja kultuuriloolises kontekstis. Suur rõõm on, et Eesti võõrkeelne retrospektiivse rahvusbibliograafia aastani 1830, mille edenemist ma sain samuti mõnda aega eest vedada, on nüüd valmis saanud.
Pärast olin raamatukogus ka arendus- ja kommunikatsioonijuhi rollis. Sellest ajast meenub näiteks üks ühisseminar TÜHIga, kus kutsusime TÜHI rääkima raamatutest, mida me veel lugenud ei ole, aga väga tahaksime. Oli tõeliselt inspireeriv.
Millise teadusasutuse mulje Tallinna Ülikool sulle seni jätnud on?
Minule, kui suuresti Tartus hariduse saanud inimesele, on Tallinna Ülikool tundunud kiire kohanejana ehk teadusasutusena, mille liikmed tajuvad ühiskonna trende ja püüavad neile oma teadustööga reageerida ja vastata.
Imetlesin raamatukogus töötades ka seda südikust, millega suudeti 2015. aastal kõik need erinevad ülikooli instituudid kokku kuueks üksuseks liita.
Millised on sinu eesmärgid Tallinna Ülikooli ettevõtluskoostöö ja teadmussiirde juhina?
Minu eesmärk ja soov on toetada teadlasi oma teadmiste, kogemuste ja oskusete kasvatamisel ning rakendamisel. Selleks on vajalik mõista ja tunda ülikooli teaduspotentsiaali ja innovatsioonivõimekust, teisisõnu inimesi, nende uurimistööd ja valmisolekut muutusteks. See ongi minu esimene eesmärk, püüda õppida tundma esimeses järjekorras just meie ülikooli teadlasi ja nende uurimishuve.
Usun, et just koostöö inimestega on see, mis saab olla meie ülikooli edu võti. Kuivõrd minu tugevuseks on just seoste loomine ja dialoogi algatamine, siis usun, et leian koos teadlastega need uksed, kuhu koputada, et aidata meie ülikoolis loodud teadmisel liikuda (kiiremini) ühiskonda. On hulk valdkondi, kus seda on mõistlik teha koostöös era- ja avaliku sektoriga.
Kui Tõnu Viik tegi sulle pakkumise asuda ülikooli rektoraadi liikmeks, siis kui kaua sa enne jah-sõna mõtlesid?
Eks ma ikka kaalusin, sest see on ju nii oluline otsus. Minu jaoks oli määrav mõista, millised on ülikooli ees seisvad väljakutsed, ning aru saada, mis on see, mille mina oma isiku ja teadmisega kaasa toon ja kuidas võiks sellest ülikoolile kasu olla. Samuti oli mulle oluline meeskond ja meeskonnavaim, teisisõnu väärtused, mida rektoraat esindama hakkab.
Mis sa seni teinud oled?
Nimetasin juba töötamist Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus. Veel olen töötanud teadusajakirjanikuna Tartu Ülikooli ajalehes ja hilisemas ajakirjas Universitas Tartuesnis. Seal õppisin tundma, mis on ülikool kui selline ning sain aimu, mida võiks tähendada teadlase elu erinevates teadusvaldkondades.
Viimased viis aastat töötasin teadlasena Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis ja aitasin avada ning mõtestada kultuuriloolisi kirjavahetusi, samuti toetasin kirjandusmuuseumi teaduskommunikatsiooni.
Lisaks olen pea 20 aastat kirjutanud kirjanduskriitikat ja arvamuslugusid erinevatele eesti ajalehtedele ja ajakirjadele. Olen modereerinud ja korraldanud hulga kirjanduslikke ja muid vestlusi nii eesti, saksa, inglise kui ka vene keeles, sh Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Svetlana Aleksijevitšiga. Uhke olen ka selle üle, et olin kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäevale pühendatud rahvusvahelise konverentsi peakorraldaja ning et olen aidanud üles ehitada ja käima tõmmata kirjanik Ene Mihkelsonile pühendatud seltsi tegevust.
Kuid olen kultuuri mõtestamise ja avamisega tegelenud ka avaramalt. Alustasin oma kunstnikest vanemate näituste kaaskureerimisega ja viimastel aastatel olen osalenud Lilian ja Martin Bristoli majapidamises asuva kultuurisündmuste toimumispaiga Esna Galerii ülesehitamises ja kujundamises. Ühesõnaga, tunnen kultuurivaldkonna ettevõtluse toimimist ja mittetulundusühingute maailma.
Millega sa kõige meelsamini väljaspool töö aega tegeled?
Kuna ma armastan tööd teha ja mul on reeglina alati palju asju käsil, siis jälgin, et mul jaguks aega mu pere jaoks, eeskätt köögilauavestlusteks, mis on mulle väga kallid. Veel armastan ma kõndides mõelda ning veeta aega mulle kallite inimestega. Samuti on mul tavaliselt käsil ka mõni järjekordne kirjutamis- ehk raamatuprojekt.
Milline on sinu ideaalne päev?
Minu ideaalne päev sisaldabki parajas koguses aega mõtlemiseks-kõndimiseks, üht kohtumist-vestlust minu jaoks inspireeriva inimesega ning parajalt kirjutamise-mõtestamise aega. Väga olulised on minu jaoks ka suhted inimestega, lähedaste ja sõpradega, aga ka e-kirjavahetused.
Mõni teine ideaalne päev võiks jällegi koosneda mittemidagitegemisest ja lähedastega lesides pilvede vaatamisest.