Kes oli Käbi Laretei (1922–2014)?

Käbi Laretei oli eesti-rootsi klaverikunstnik ja kirjanik. Olles sündinud Tallinnas ja kasvanud Eesti diplomaadi tütrena üles nii Tallinnas kui ka mitmetes teistes Euroopa linnades, oli ta 1940. aastal sunnitud Tallinnast lahkuma Stockholmi, kus ta isa oli parajasti suursaadikuks, ja sinna jäämagi. Tema muusikaõpingud Tallinna Konservatooriumis katkesid ja Stockholmis ei olnud tal pagulasena lubatud Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias õppida. Meelekindla inimesena ja pere toel asub Käbi otsima võimalusi omal käel ja eraõpetajate käe all edasiõppimiseks. Õpingud viivad teda Saksamaale, Šveitsi ja mujalegi Euroopas. Temast saab maailmalavade kontsertpianist, tema tõlgenduses saab maailm kuulda nii Chopini, Händeli, Mozarti kui ka Rahmaninovi, Hindemithi, Pärdi ja paljude teiste teoseid.

1950. aastal abiellus ta Rootsi dirigendi Gunnar Staernaga, kellega tal sündis 1955. aastal tütar Linda. 1958. aastal tutvus Käbi filmirežisööri Ingmar Bergmaniga. Alguse sai kirjavahetus, suur armastuslugu ja hilisem eluaegne sõprus. Nii lahutas Käbi 1959. aastal Gunnar Staernist, et abielluda Ingmar Bergmaniga. 1962. aastal sünnib neile poeg Daniel. Abielu Ingmar Bergmaniga lahutatakse 1969. aastal, ehkki eraldi elatakse juba 1967. aastast.

Käbi päris esimene raamat ilmus 1970. aastal ja selleks oli rootsikeelne muusikaalaseid esseid sisaldav kogumik „Kellele ma mängin?”. Ehkki nii see kui ka hilisemad Käbi raamatud (eesti keeles on neid kokku kaksteist) on tõlgitud eesti keelde, on Käbi enda kirjutamise keeleks siiski rootsi keel. See on huvitav ja seda tasub meeles pidada. Kuid keeli valdas Käbi palju, ta olevat vähemalt viies keeles vabalt kõnelenud.

Käbi järgmised raamatud kõnelevad suuresti temast endast, tema mälestustest, tema perest, aga teevad seda väga iseäralikult ja sügavalt puudutaval moel. 1973. aastal sureb Käbi isa, endine diplomaat Heinrich Laretei ja 1974. aastal ka tema ema Alma Laretei (sündinud Kollist). Vanemate surma tulemusena juhtub Käbiga midagi imelikku, ta ei suuda nimelt enam klaverit mängida. Selle äkilise elumuutuse tõttu on ta sunnitud võtma ette rännaku iseendas oma vanemate ja oma Eesti kodumaa kaotuse juurde. 1976. aastal ilmuski tema esimene enda kogemustel ja siseilmal põhinev raamat „Peotäis mulda, lapike maad“, mis räägib suuresti Eestist ja kodumaa kaotusest. Hiljem ilmus terve rida raamatuid nii Käbi elust kui ka muusikast tema elus. Oma klaverimängimise tõrkest sai ta uuesti üle ning vaimustas veel 1990. aastatel Eestiski kuulajaid oma klaverimänguga.



Marju Lepajõe on ühes oma ööülikooli loengus „Miks haridus on püha?“ Käbi Laretei klaverimängu kuulamise kogemust kirjeldanud nii:

„Kuigi öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole, ei suuda selliseid loomingulisi erudiite [Arvo Pärt, Madis Kõiv ja Käbi Laretei] kahjuks keegi asendada. Klaverikunstnik ja kirjanik Käbi Laretei on mõjunud saamoodi nagu Arvo Pärt. Kuulsin teda viimast korda mängimas Tartu Ülikooli aulas 1993. aasta aprillis – ma ei tea, kas see võis olla tema viimane esinemine Eestis –, ja seal ta esitas, hämaras aulas, tulesid polnud põlema pandud, see oli soe kevadine aprilliõhtu, sõna otseses mõttes jumalikul moel Franz Schuberti sonaadi B duur. Esitas nii, et inimesed kuulasid nagu nõiutud. Ning seejärel, kuna tungivalt nõuti lisapalu, siis ta mängis lisapalaks Georg Friedrich Händeli „Menueti“, kusjuures tegi seda kaks korda, kuna taheti lisapalasid. Ja tegi seda erinevate tempodega ja ise ta kõneles vahele, miks ta ühel või teisel viisil interpreteerib. See oli midagi nii täiuslikku, see Händeli „Menuett“, see oli nii lummav, need mõlemad variandid, vahele tema arutlus, pluss lisaks see tema keskendumine, respekt, hoiak juba, peen taju, erakordselt peen taju. Ja siis see suutlikkus sedasama mõtet teostada, millest ta räägib. See mõjus niivõrd tugevalt, et näiteks mina sain järgnevail päevil üle surnud punktist oma ühes tõlketöös, millega ma olin kaua aega kimpus. Lihtsalt mõeldes, et on ju kaks erinevat tempot ja rõhud võib ümber tõsta. Ja saabki surnud punktist üle.“[1]

Mõeldes muusika ja kirjutamise erinevast rollist ja tähtsustest iseenda jaoks on Käbi intervjuus Urmas Otile öelnud, et pärast kirjutama hakkamist saab ta muusikast paremini aru ja mängib teistmoodi:

„Minu muusika on rääkimine, jutustamine, nagu kirjanduse põhi on mitte romaani kirjutamine või väljamõtlemine, vaid jutustamine. Mina jutustan oma loo. Ka muusikas jutustan ma oma loo. Ma olen jutustaja.“[2]

Küsimuse peale, kellena ta tahaks jääda inimeste mälestusse ja minna ajalukku, vastab Käbi, et „kui minu jõud jääb mõnele inimesele ja kui see kellelegi jõudu annab – kui minu mõtted, võibolla isegi raamatute kaudu, annavad kellelegi jõudu, siis oleks see minule jumalik“.[3]

Iseendale soovib ta aga tollel, 1997. aasta suvel julgust: „Vananemiseks. Suremiseks. Elu edasielamiseks. Et ma ei hakkaks ainult muretsema, kuidas mu elu nüüd läheb. Ma soovin julgust lihtsalt edasi elada.“[4]



[1] Marju Lepajõe, Miks haridus on püha? – Ööülikooli loeng, 25.01.2015.
[2] Käbi Laretei, Eksiil. Intervjuu Urmas Otile. Kellele ma mängin? Keerised ja jäljed. Tallinn: SE & JS, 1997, lk 60.
[3] Samas, lk 95.
[4] Samas, lk 92.