Saksa keelest tõlgitakse aastas eesti keelde ligikaudu 120–140 raamatut ja viimase kümne aasta jooksul on see arv püsinud enam-vähem sama. Umbes kolmandiku kuni poole neist moodustavad lastele mõeldud pildi-, nuputamis- ja värvimisraamatud, aga on ka lastele mõeldud juturaamatuid ja luulet. Ilukirjandust on tõlgitu hulgas aastas umbes 10–15 raamatut, lisaks sama palju kriminaalromaane ja põnevikke. Mõttekirjandust ilmub vastavalt mõni raamat aastas.*
Ehkki saksa keel ja saksakeelne kirjandus võib paljudel seostuda eeskätt Goethe, Thomas Manni või Rilkega, on saksa keelest tõlgitava kirjanduse valik tegelikult lai. Saksakeelne kirjandus ei ole midagi vanaaegset ja igavat. Vastupidi, see on mitmekesine, mitmerahvuseline ja selles leidub igaühele midagi. Saksakeelne kirjandus hõlmab nii saksa, austria kui ka šveitsi saksakeelset kirjandust. Lisaks on nende kirjanduste sees ka omajagu mittesakslastest autorite saksa keeles kirjutatud loomingut.
Et mõista, kuidas saksakeelsel kirjandusel Eestis läheb, küpses 2022. aasta kevadel idee vestelda saksa keelest tõlkijatega nende tööst, selle rõõmudest ja keerukustest. Vestlus leidis aset suvel kirja teel ja on tagantjärele tervikuks põimitud.
Selleks, et saada osa teise kultuuriruumi kirjasõnast ja mõtteruumist, vajame me tõlkijaid, kultuuritõlke nii kitsas kui ka avaras tähenduses. Vajame, et keegi oleks teises keeles kirjutatu lähedalt läbi lugenud ning teatud mõttes läbi enda lasknud või enda omaks teinud. Sest ta peab suutma loetu teises, st meie emakeeles uuesti luua. Ja see ei ole pelgalt sõnade tähenduse edasi andmine, vaid teise inimese nagu ka teise kultuuriruumi vahendamine. See on imeline ja aukartust äratav töö.
Kui mõelda, millised saksa keelest tõlgitud olulised raamatud lähiminevikust esimestega pähe torkavad, siis esmalt meenub 2021. aastal Tallinna Ülikooli kirjastuses Mari Tarvase tõlkes ilmunud Aleida Assmanni „Mineviku pikk vari“. Tegemist on vaieldamatult ühe 20. sajandi teise poole mõjukama saksakeelse kultuuri- ja mälu-uurija olulise teosega, mis on nüüd ka eesti keeles kättesaadav.
Ilukirjandusest tulevad mulle viimati loetutest meelde Varraku „Moodsa aja“ sarjas Krista Räni tõlkes ilmunud Daniela Krieni „Armastus hädaolukorras“ (2021) ja Mariana Leky „Mida siit näha võib“ (2022) Katrin Kaugveri tõlkes. Mõlema autori mõlema romaani puhul on tegemist saksa nüüdiskirjanduse säravate naisautoritega, kelle loomingu teemad on tõsised, ent nende kirjutamise viis õhuline, kaasakiskuv ning nauditav. Nad kirjutavad armastusest selle eri värvingutes. Ja tõlkijatel on õnnestunud nende kirjutajate keele õhuline täpsus imeliselt eesti keelde ümber panna.
Saksakeelse kirjanduse akadeemilise uurijana on mul suur hea meel selle üle, et kirjastus Salv on Rein Raua initsiatiivil välja andnud mitme 20. sajandi suure saksakeelse luuletaja kogumikud. Nii ilmus Rein Raua ja Aare Pilve tõlkes juudi-saksa autori Paul Celani eestikeelne luulekogu „Tema seljas ratsutas öö“ (2020) ja aasta varem Rein Raua tõlkes Nobeli kirjandusauhinna laureaadi, juudi-saksa autori Nelly Sachsi luulekogu „Tähestiku laip tõuseb hauast“ (2019).
Et mõista, milliste rõõmude ja probleemidega seisvad silmitsi saksakeelse kirjanduse tõlkijad, kutsusin kaasa mõtlema mitme põlvkonna eri tausta ja ettevalmistusega tõlkijad. Tiiu Relve, Katrin Kaugver, Piret Pääsule ja Krista Räni on kõik õppinud Tartu (Riiklikus) Ülikoolis saksa filoloogiat. Piret Pääsuke ja Krista Räni on muu hulgas meenutanud ka toonase tõlkekabineti tööd ning saanud innustust sellistelt õpetajatelt nagu Ain Kaalep ja Jaan Kaplinski. Eve Sooneste ja Aare Pilv on seevastu õppinud eesti filoloogiat.
Aare Pilv on saksakeelse kirjanduse tõlkimisel tegelikult koguni juhuslik, ent oluline külaline. Tema on viimasel ajal eesti keelde toonud nii mõnegi tähtsa 21. sajandi saksakeelse luuletaja loomingut. Koos Rein Rauaga eestindasid nad Paul Celani luulet. Rein Raud on lisaks tõlkinud ja välja andnud Nelly Sachsi luule kogumiku. Aare Pilv omakorda tõlkinud veel Ingeborg Bachmanni. Kuivõrd luule tõlkimine on nii eraldiseisev, on ka see osa vestlusest ära toodud eraldi. Tiiu Relvet tunneme muu hulgas Hermann Hesse, Franz Kafka, Rainer Maria Rilke, Herta Mülleri, Norbert Eliase, Walter Benjamini, aga ka Peter Handke, Eugen Ruge, Ingo Schulze ja Christa Wolfi tõlkijana. Samuti on tema eestindatud mitmed baltisaksa autorid, nagu Siegfried von Vegesack, Theophile von Bodisco ja Eduard von Keyserling.
Katrin Kaugver on eesti keelde vahendanud samuti hulga baltisaksa autoreid, viimati Johann Caspar Lavateri ja Friedrich Ludvig von Maydelli. Tema tõlkes tunneme samuti Walter Benjamini, Ernst Jüngeri, Norbert Eliase, Richard David Prechti teoseid. Viimati eestindas ta Mariana Lekyt.
Piret Pääsuke on eestindanud tänapäeva autorite Daniel Glattaueri, Mirko Bonné, Thomas Hettche, Martin Suteri, Daniel Wisseri, Hans Platzgumeri, Timur Vermese, Uwe Laubi ja Robert Seethaleri loomingut. Samuti on Pireti töölaual olnud mitmeid lasteraamatuid, mida ta on eesti keelde vahendanud.
Krista Räni tõlkes tunneme muu hulgas Novalise, Lessingi, Sigmund Freudi, Johann Gottfried Seume, Karl Jaspersi, Hermann Hesse ja Hermann Brochi teoseid. Krista Räni on eestindanud ka Peter Stammi ja viimati Daniela Krieni loomingut.
Eve Sooneste on eesti keelde ümber pannud saksa kriminaalromaane, kuid ka Heinrich Bölli, Thomas Brussigi, Marcel Bayeri, Wladimir Kamineri ja Peter Handke loomingut.
* Andmed põhinevad eesti rahvusbibliograafia andmebaasis sisalduval infol. Tänan Kädi Mältonit Eesti Rahvusraamatukogust vastava väljavõtte eest.
Kuidas teist sai saksakeelse kirjanduse tõlkija? Oli see juhus või teadlike valikute jada?
TIIU RELVE: Ilukirjanduse tõlkijaks saamine oli põhiliselt juhuste jada. Teadsin juba lapsena, et lähen ülikooli, teadmata, mida ma seal õppida tahan. Oli juhus, et 10. klassiks tekkinud mõtte juurat õppida laitis minu seitse aastat vangilaagris viibinud poolvend Ülo Sooster maha. Nii langeski valik keeltele, hispaania keel, mida oleksin õppida tahtnud, polnud Eestis võimalik ja juhuslikult oli minu koolis (1964–1967 Tallinna 42. keskkool) võõrkeeleks saksa keel. Pidin pärast ülikooli (1968–1973) päris kindlasti hakkama giidiks, kõik oli kokku lepitud, aga juhus tahtis teisiti. Siis tuli pakkumine tõlkida samizdati jaoks Hermann Hesse „Siddhartha“ ja neli aastat hiljem (1986) avaldati see Loomingu Raamatukogus. Polnud kunagi arvanud, et võiksin ilukirjandust tõlkida, arvasin, et mul pole selleks annet. Aga „Siddharthat“ tõlkides tuli vaim peale ja nii see läks.
KATRIN KAUGVER: Saksa keel oli juhus, tõlkimine valik. Sattusin n-ö elukohajärgselt käima Tallinna 42. Keskkoolis (lõpetasin 1969), kus seati just siis sisse saksa keele eriklassid. Siis öeldi selle kohta „süvendatud keeleõppega“ klass. Ja sealt saadud keeleoskusega oli hõlbus Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda sisse astuda (1969–1974). Ülikoolis läks hammas verele, võtsin osa tõlkevõistlustest ja tekkis väga selge soov tegeleda tõlkimisega. Tõlkijaks filolooge tollal paraku ei „suunatud“, tuli kõigepealt olla kooliõpetaja. Olingi. Aga hammas oli ikka verel. Ja kulus ainult 15(!) aastat, kuni Eesti Raamatus töötav klassivend Andrus Simsel küsis möödaminnes, ega ma juhtumisi tõlkida ei taha. Ma tahtsin! Sealt siis läks lahti. Oli ka muid soodsaid juhuseid, üks asi viis teiseni – ja siin ma nüüd olen.
Tagantjärele tundub, et tõlkimine ei olegi väga noore inimese jaoks paslik töö.[1]
PIRET PÄÄSUKE: Mul oli õnn sattuda Tartu Ülikoolis (1979–84) saksa keelt ja kirjandust õppides selliste õpetajate nagu Ain Kaalep, Gustav Liiv, Peeter Torop, Jüri Talvet ja Jaan Kaplinski juurde, kes tõesti nakatasid oma vaimustusega (tõlke)kirjanduse vastu. Kui leidsin ka väga südamelähedased tekstid, mida polnud eesti keelde enne tõlgitud, ja tekkis arglik mõte proovida ise seda teha, siis julgustati. Esimesed katsetused õnnestusid ja kuna ma oma diplomitöö (tänapäevases mõistes magistritöö) tegin tõlketeooriast[2], andis seegi kindlust mõttele, et minust võiks saada tõlkija. Nii et algul pigem õnnelik juhus, aga edaspidi juba teadlik tegutsemine.
KRISTA RÄNI: See ei olnud kindlasti mitte juhus. Ma olen pärit Räpinast, kus käisin saksa keele eriklassis ja mul oli suurepärane saksa keele õpetaja Salme Harkmaa. 1980. aastal Tartu Ülikooli astudes ei olnud mul kindlat teadmist, et tahan saada just nimelt tõlkijaks. Tahtsin keelt õppida.
Suurem huvi tõlkimise vastu tekkis stuudiumi vältel. Kindlasti mõjutas ka TRÜ (Tartu Riikliku Ülikooli) tõlkekabinetis Ain Kaalepi ja Jaan Kaplinski loengute kuulamine 1980. aastate algul. Osalesin edukalt ka tõlkevõistlusel ja sain oma esimese eduelamuse. Viimastel kursustel olin juba kindel, et tõlkimine on just nimelt see töö, mida tahan teha. Mind ei hirmutanud ka kursusejuhendaja Liilia Otsmaa hoiatused, et see on pikk ja raske tee ning trükki ei pruugi pääseda sugugi igaühe tõlked.
Päris esimesed tõlkeproovid ilmusid mul akadeemilistes ajakirjades, seejärel jäin pikaks ajaks tõlkima Loomingu Raamatukogule. Olen lõpmata tänulik Terje Kuusikule, kes oli mu esimene toimetaja. Oleme pikalt koostööd teinud ja tema õpetusi kasutan siiani. Hea toimetaja võib algaja tõlkijaga imet teha, kui sel on vaid tahtmist ja jõudu end arendada.
EVE SOONESTE: Minu kujunemises tõlkijaks on kindlasti pisut mängus isa Ants Paikre poolt tulevad tõlkija geenid ja pisut ühiskondlik olukord 1990. aastate algul. Tol ajal läksid piirid lahti ja kõik mu ümber hakkasid püüdlikult inglise keelt tönkama. Mul oli inglise keel küll koolis viieline, aga ometi tekitas selline massihullus minus protesti ja õppisin vastukaaluks ära saksa keele, suurelt jaolt omal käel. Keskkooli lõpuklassides (lõpetasin 1993) saatsin juba tookordsele Päevalehe naisteküljele Journal für die Frau ja Bild der Frau ajakirjadest tõlgitud lugusid, mis ka alati avaldati. Ajakirjad sain kätte Keskraamatukogu võõrkeelsest osakonnast.
Mida naudite oma töö juures kõige enam? On see keel, on see tekstide ja kirjanduslike maailmade võlu või hoopis võimalus töötada üksi, rahus ja vaikuses ning omas tempos?
E. S.: Tõenäoliselt kõike seda kolme. Naudin nii kirjanduslikes maailmades elamist kui ka võimalust töötada mittetavapärastel aegadel, näiteks öösel.
K. K.: Nõus, seda kõike üsna võrdselt. Kui üks neist asjadest ära võtta, on nauding kohe väiksem. Aga kui mõelda, et keel köidab mind ka väljaspool parasjagu tõlgitavaid tekste, siis küllap see on esimene käivitaja. Ainult omaette kodus nahistada ei ole ma ka ihanud. Käisin täie rauaga raamatukogus tööl ja tõlkisin selle kõrvalt. Mõlemat teha oli küll koormav, aga teisiti poleks kuidagi saanud. Võimalus teha tööd „rahus ja vaikuses ja omas tempos“ tekkis alles koos raamatukogust pensionile jäämisega.
Ühte külge tõlkija töös, mis mulle hästi sobib, tahaksin küll esile tõsta. See on vaheldusrikkus. Iga järgmine tekst on ju uus, kõik on võõras. Seetõttu olen tunginud maailmadesse, kuhu ma omast tarkusest kindlasti poleks taibanud vaadatagi, rääkimata sinna sisenemisest. Ja kõigist neist on midagi pidama jäänud: teine vaatenurk mingitele asjadele, mõni paik, kuhu sattusin, muusika, mida kuulasin. Ja kui tõlgid süvenenult, siis lähed rolli nagu näitleja, elad tegelaste elu peaaegu omal nahal läbi, hautnah. See on päris kindlasti suurem intiimsus kui lihtsalt raamatut lugedes. Iga sõna, iga kirjavahemärk loeb. Tõlget lõpetades tunned end autorile lähedase isikuna, otsekui oleks temaga pikalt koos olnud. Isegi kui ta on juba sajandeid surnud!
Ses mõttes on tõlkijaelu igal juhul ka üks eskapismi vorme: siit ära, kuhugi mujale. Söandan küll öelda, et Saksamaa on mu teine, nn Wahlheimat.
P. P.: Kõige enam valmistab rahulolu see, kui tunnen, et olen suutnud rikka keelega originaali kõikidele nüanssidele tõlkes adekvaatse vaste leida. Niisiis võlub mind eelkõige ikka keel, stiil, milles teos on kirjutatud. Aga teinekord mõistagi ka see maailm, mille kirjanik on loonud ja mis on mulle sedavõrd lähedane ja liigutav või hoopiski avastuslik-üllatuslik, et tahan seda tõlkimise kaudu ka teistele vahendada.
Tõlkimine on muidugi üksildane töö, kuid väga tore ja rikastav on see, kui aeg-ajalt saab oma töiseid probleeme sama ala inimestega arutada. Mul on mitu korda olnud võimalus teha tõlketööd Saksamaal nn Euroopa tõlkijate kolleegiumis, kus on tõesti suurepärane võimalus teiste tõlkijatega kogemusi vahetada. Eriti tore on, kui kohtud inimesega, kes on tõlkinud või tõlgib sama teost, mida ise ka tõlgid või oled tõlkinud. Siis, nagu öeldakse, jätkub juttu kauemaks.
T. R.: Tõlkimisel meeldib mulle kõige enam sisseelamine uude maailma. Alguses tasakaalustas tõlkimine minu ekspressiivseid ameteid õpetaja ja giidina (mida raha teenimiseks muu kõrvalt samuti tegin). Ainult tõlkijana ma töötada poleks tahtnud, sest mulle meeldis/meeldib suhelda ja õpetamine meeldis mulle iga aastaga järjest rohkem.
Nüüd on tõlkimine ainus töö (peale aiatöö, mis on küll üksnes hobi), mille jaoks ma pole liiga vana.
K. R.: Ma kahtlemata armastan saksa keelt. Töö tekstiga ja võimalus sellesse sügavuti sisse minna on väga lummav. Samuti sobib mulle üksi töötamine, ma ei ole karjainimene. Vajan rahu ja vaikust ning harjunud keskkonda.
Kodus töötamine on minu jaoks oluline ka seetõttu, et mul on täiskasvanud laps, kes paraku jääb lapseks eluajaks, ja tema päralt olen suurema osa ajast. Töö, st tõlkimine tasakaalustab ja on mulle terve mõistuse säilitamiseks eluliselt vajalik (ja ma ei pea silmas materiaalset aspekti). Seetõttu olen lõpmata tänulik, et mul on töö, mida saan teha kodus.
Mis teile oma töö juures raskusi valmistab?
K. R.: Nagu ikka selles ametis – hea vaste leidmine mõnele raskele sõnale või väljendile, tõlkimatute sõnamängude lahendamine. Ma usun, et ma pole sugugi ainus tõlkija, kes käib vahel ringi, teeb igapäevatoimetusi, isegi suhtleb inimestega, kui vaja, aga mõtleb samas pingsalt mõne tõlkeprobleemi lahendamisele.
Harva tuleb ette ka autoreid, kellega ei saagi sõbraks, lõpuni välja. Minul juhtus nii Adornoga. Tõlkisin ta ära, aga head tunnet ja täielikku mõistmist selle autori suhtes ei tekkinud. Toimetajast oli siin palju abi ja tuge, kaks pead on ikka kaks pead. Aga sain siit kogemuse, et igale tõlkijale iga autor ei pruugi sobida ja tuleb hoolega valida.
K. K.: Teadmiste nappus, hariduse lünklikkus. Nõukogude (üli)kool oli nagu ta oli. Keele sain küll kolmandaks kursuseks selgeks, aga saksakeelsest kultuurist tervikuna oli pilt ikka väga hõre ja lausa eksitav. Teise kultuuri täielik tundmine pole ilmselt võimalik, tuleks selle sees üles kasvada. Tõlkides aiman teinekord, et ilmselt on tegu mingi tsitaadiga, aga kelle ja kust kohast, ei tea, ei tunne. Guugelda mis sa guugeldad, ei saa otsa peale. Ja minu põlvkond pääses liikuma ka alles hilises keskeas, mistõttu jäi õigel ajal nägemata nii Saksamaa, Austria kui ka Šveits. Tulnuks kas või lühidalt nendes maades kohal viibida. (Tõlkisin kord üht austria autorit ega osanud endale kuidagi ette kujutada ei Hofburgi ega Belvederet, kus pidevalt oldi. Polnud ju Wienis käinud.)
Nii et jah, haridusest jääb vahel väheks.
P. P.: Probleemid on enamasti ikka keelelised, näiteks sõnamängude tõlkimine, mis vahel nõuab päris palju fantaasiat, või siis kuskil ajaloolises kontekstis mingite esemete-ametite-tiitlite nimetused, mida meie (kultuuri)ajaloos üldse ei tuntagi ja millele pole eesti keeles vasteid. Mingi väga spetsiifilise ainevaldkonna puhul konsulteerin selle ala asjatundjatega, sest üks asi on see, mida võib ehk leida sõnaraamatutest või internetist, aga sellised sõnad/väljendid ei pruugi olla kasutuses tegelikult näiteks kohtusaalis või operatsiooniruumis. Põhimõtteliselt on sellised probleemid isegi teretulnud, kuna nende lahendamine arendab mind ennast kui tõlkijat, avardab mu silmaringi.
T. R.: Võrreldes ajaga, kui ma 80ndatel tõlkimist alustasin, on praegusel „arvutiajastul“ tõlkimine imelihtne. Aga kõige raskem on tõlkida siis, kui autor mängib n-ö oma keele grammatilise omapäraga, mis ei lange kuidagi kokku eesti keele omaga, ja see mäng ei annagi edasi erilist sisu, vaid on lihtsalt vormi ilu. Nii juhtus viimati Peter Handke „Puuviljavarast“ tõlkides. Lastekirjanduses on seda pisut kergem asendada, näiteks Michael Ende raamatutes.
E. S.: Minu jaoks on kõige keerulisem tänapäeva saksa keel. Tihti olen kitsikuses ka väljendite ja kõnekäändudega, sest neid ma ei õppinud omal ajal ära, ei leidnud ilmselt õpikutest. Näen, et selles aspektis valdavad saksa filoloogid keelt paremini kui mina, sest neil on olnud asjatundlikke õpetajaid.
Kuidas saksakeelsel kirjandusel Eestis läheb? Kas seda ilmub vähe või piisavalt? Kuidas on lugejate (kriitikute) tagasisidega? Kas jälgite seda? Kas seda on piisavalt?
K. K.: Siin millegi üle rõõmustada ei ole. Saksa keelt õpetatakse meil nii vähestes koolides, et sealt lihtsalt ei tule saksa keele oskajaid peale. Ja suunad on teised. Mu oma kodukoolis, Kadrioru Saksa gümnaasiumis saavad lapsed põhikooli lõpus juba keele selgeks ja keskenduvad siis Saksa majandusele või millelegi muule „praktilisele“. See olla ka lapsevanemate soov. Filoloogiks edasi õppima ei minda. Niisiis ei sugene kirjastustesse ka saksakeelse kirjanduse eksperte, kes seda rida ajaks.
Mis kriitikasse puutub, siis võib heal juhul leida arvustuse või kaks mõne saksa keelest tõlgitud (krestomaatilise) filosoofilise teksti kohta, aga ilukirjandusest küll keegi ei räägi. Nii ta varju jääbki ja seda varju jätkuvalt toodab.
Tagajärjed on näha ka laiemalt: Saksa poliitikat mõistetakse Eestis halvasti, ei tunta selle ajaloolisi põhjusi, saksa meelelaadi. Ometi on Eesti ajalugu sakslastega nii tihedalt läbi põimunud, et me ei tunne enam isegi ära kõike seda, mille me (balti)sakslastelt üle oleme võtnud. Võiksime õhata: Eesti muld ja saksa süda, kes neid jõuaks lahuta…
P. P.: Eks sellest ole ikka räägitud, et tõlketeoste seas „laiutab“ ingliskeelsete autorite looming, kuid viimastel aastatel on minu meelest siiski ka pisut rohkem saksa keelest tõlgitut ilmuma hakanud. Statistikaga ma lausa kursis pole, aga kuna saksakeelne kirjandus on ikkagi õige laiaulatuslik, siis muidugi leiaks selle hulgast veelgi rohkem väärt „materjali“ tõlkimiseks.
Tagasisidega on aga küll kehvasti, pädevat tõlkekriitikat peaaegu enam kuskilt ei leiagi. Võib-olla kirjutatakse mingites blogides, kuid neid ei tea jälgida, vahel, kui juhuslikult avastadki mingi arvustuse, siis on tegemist lihtsalt lugemismuljega, raamatu sisu ümberjutustusega, tõlke kohta öeldakse haruharva midagi.
K. R.: Võrreldes ingliskeelsega ilmub saksa keelest tõlgitud kirjandust kahtlemata palju vähem. Olen aru saanud, et ka kirjastustes teevad valikuid enamasti ingliskeelse taustaga inimesed. Nii et muidugi oleks tore, kui saksa keelest tõlgitud teoseid ilmuks rohkem. Tagasisidet jälgin huviga, aga ka seda võiks olla palju rohkem. Kui tõlkija on maha saanud suure ja raske tõlkega, siis tahaks hea meelega lugeda, mida kriitikud või lugejad sellest arvavad. Seda võimalust on aga suhteliselt harva.
T. R.: Saksa kirjandust ilmub suhteliselt vähe, sest „saksa aeg“ on Eestis nüüdseks läbi, aga see valitses ju meil üsna pikalt. Lugejate ja kriitikute tagasisidet tõlgetele ilmub väga harva. Seda võiks palju rohkem olla, aga väga sageli unustatakse tõlgete puhul üldse tõlkijat nimetada. Kuulan Kukust järjejuttu, kirjastuses Tänapäev ilmunud raamatute puhul ei nimetata tõlkijat mitte kunagi, öeldakse ainult: „Kirjastuselt Tänapäev.“ Näen siis silmade ees suurt kappi, millel on silt „Tänapäev“, mida aeg-ajalt avatakse ja vaadatakse, mis sinna jälle ilmunud on.
E. S.: On selge, et domineerib ingliskeelne tõlkekirjandus ja saksa kirjandust ilmub vähe. Olen püüdnud omalt poolt saksakeelseid kirjanikke Eestis tutvustada, lisades eestikeelsesse Vikipeediasse kirjaniku artikli, kui temalt on eesti keelde juba vähemalt kaks raamatut tõlgitud, eriti kui olen ise olnud tõlkija. Nii on sündinud hulk saksa lastekirjanduse klassikute artikleid, aga ka mitmed tänapäeva autorid on Vikipeediasse „raiutud“. Selle tööga jätkan kindlasti, vastavalt sellele, kuidas ise uusi autoreid tõlgin.
Tagasisidega tõlkijaile on üldse keeruline, seda on viimastel aastatel üldse väga vähe, sealhulgas saksa keelest tõlkijaile. Kui midagi ajakirjanduses ilmub, siis kirjutatakse eeskätt raamatu sisust ja autorist. Samuti leiab kriitikat Facebooki „Lugemise väljakutse“ grupist, kuid ka seal kirjutatakse üldjuhul ikka raamatu, mitte tõlke ja tõlkija töö kohta.
Kui kerge või raske on saksakeelseid raamatuid kirjastustele soovitada? Kas teete seda või pigem jõuavad tõlketööd teie lauale kirjastuste tellimuste kaudu? Ühesõnaga: kas tõlgite peamiselt seda, mida kirjastused tellivad, või mida ise olete välja valinud?
P. P.: Nii ja naa. Kirjastused pakuvad, aga ikka soovitan ise ka ning aeg-ajalt saan nõnda omale meelepärast tõlkimist. Ebameeldiv on see, kui mõne raamatu puhul antakse nagu kohe lootust, et jah, võiks küll meil tõlkes ilmuda, aga siis jääb lõplik otsustamine venima, vahel aastateks. Ausam oleks kohe ära öelda, sel juhul saaksin teost ehk teisele kirjastajale pakkuda või tõesti loobuda ning edasi järgmiste raamatute juurde minna.
K. K.: Paistab nii, et aeg-ajalt jääb kirjastajale kuskil messil silma hästi turundatud bestseller, mis siis ka tõlgitakse. Aga kirjanduslikud maitsed, teadagi, on erinevad. Mitte alati ei vasta edetabelite esimesed – või ka auhindadega pärjatud – iga viimase kui lugeja maitsele, samas oleks mingi nn niširaamat just nimelt see, mida inimene naudiks. Saksakeelne kirjandus on ikka nii suur ja mitmekesine, seal on kõike.
Tõlgete valik on toimunud nii ja naa. Olen ise soovitanud ja olen täitnud kirjastuste tellimusi.
K. R.: Praegusel ajal on midagi avaldamiseks soovitada vist pigem raske. Saan aru, et kirjastustele on oluline, et tiraaž ka ära ostetaks, ja seepärast iga soovitust kuulda ei võeta. Ka tuleb ju osta autoriõigused ja see pole kindlasti odav. Varem olen ise palju teoseid ja autoreid välja pakkunud ning enamiku neist teostest ka ära tõlkinud. Et mulle on aga alati suuremat huvi pakkunud just vanem kirjandus, siis polnud sellega probleemi. Praegu tõlgin enamasti asju, mida minult tellitakse.
T. R.: Olen rohkem tõlkinud seda, mida kirjastused pakuvad. Algul võtsin enam-vähem kõik vastu, nüüd olen üsna valiv. Mõned raamatud olen ka ise pakkunud, mis on ka vastu võetud. Aga Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödiat“ esilagu ei tahetud. Alles 15 aastat hiljem pakkus seda tõlkida Päevalehe kirjastus ning triloogia ilmus 2009 (kordustrükk 2022).
E. S.: Mina olen kirjastustele üliharva ise raamatuid soovitanud. Samas on seda siiski ette tulnud. Niimoodi on näiteks ilmunud James Krüssi „Timm Thaleri nukuteater ehk Müüdud inimarmastus“. Esimene osa oli juba tuntud ja sain tõlkida järje.
Ma olen aastate jooksul paaril korral ise proovinud raamatuid saksakeelsest kirjandusest kirjastustele soovitada, aga ei ole õnnestunud. Mõned aastad tagasi ühe kirjastajaga rääkides ütles ta mulle, et väga riskantne on saksakeelset ilukirjandust avaldada, sest see lihtsalt ei müü. Kui see on nii, siis mis on teie meelest selle põhjused? Kas ingliskeelse maailma domineerimine on ainus põhjus? Kas on veel tegureid, mis seda võiksid mõjutada?
K. K.: Kirjastused ei riski jah, sest „ei müü“. Eestlasest lugejal pole vist usku saksa kirjandusse. Mõeldakse, et see on midagi vanaaegset ja igavat, mingi „gööte“. Ent tänapäeva saksa(keelne) kirjandus on täiesti teist nägu ja selle diversiteet on määratu. Ma ise küll leian selle hulgast (olgu kiidetud Rahvusraamatukogu saksakeelse kirjanduse saalid!) pidevalt midagi, mis mulle istub ja mille puhul mõtlen: oh pagan, see võiks eesti keeles ka kättesaadav olla.
P. P.: Õnneks pole ma nii rumalat „müügimehe“ seisukohta juhtunud kuulma, see kõlab justkui mingi iselaadne segregatsioon. Ja kui tõesti peaks kuskil olema mõni lugeja, kes valib endale raamatuid üksnes kirjaniku rahvuse põhjal, siis sellele saab vaid kaasa tunda.
Küll leian, et kirjastused võiksid rohkem teha tööd oma väljaannete tutvustamisel. Uuemal ajal loodetakse peamiselt vaid internetipoele, mõnda ajalehte-ajakirja pannakse uutest raamatutest ehk paar rida (tõlkija nime kõrvale paraku mitte), enamat ei midagi.
K. R.: Kindlasti kipub ingliskeelne maailm domineerima. Väga palju loetaksegi minu teada just ingliskeelseid originaale. Saksa keeles lugejate hulk on arvatavasti üsna väike, ja ehk on seetõttu huvi ka saksa keelest tõlgitud ilukirjanduse vastu väiksem. Ma arvan, et aimekirjanduse ja teaduslike teoste puhul pole vahet, mis keelest need on tõlgitud, peaasi, et teos pakuks sisult huvi ja tõlge oleks korralik.
Ma ise ei tunne nii hästi uuemaid saksakeelseid autoreid, ei jõua end kõigega kursis hoida. Seda enam, et mulle pakub suuremat huvi just vanem kirjandus, klassika.
E. S.: Üks teema, mida eesti lugeja paistab pahaks panevat, aga millest saksa autoreil küllalt ei saa, on kõik natsionaalsotsialismiga seonduv, nii ajalooliselt kui ka praegusajas. Saksa keeles ilmub palju kirjandust kollektiivsest süüst, uusnatsismist, võõrastesse rahvustesse suhtumisest. Võib-olla need teemad taanduvad mõnekümne aasta pärast.
Veidi iroonilises võtmes võiks öelda, et eesti lugejaile peaks tegelikult hästi peale minema saksa kirjanduse keskklassi teemad: kurtmised selle üle, kuidas kõik on kallis, kuidas tuleb säästa, kuidas käia allahindlustel jne.
K. K.: Eestlastest lugejate kirjanduslik maitse ei erine minu meelest nii hirmsasti sakslaste omast. Ja me ei peaks eeldama, et eestlasest lugeja vajab ainult midagi laiatarbelist, ringvaatelist. Ei ta vaja, aga ta ei saa muud.
Üht eestkõnelejat, tunglakandjat oleks vaja! Kes saksa asja veaks.
Millist laadi raamatud on teie tõlkelaual esil: ilukirjandus, mõttekirjandus, populaarteaduslik kirjandus? Millised on need teemad, mis on teie laual viimasel ajal olnud?
E. S.: Eeskätt ilukirjandus. Paraku tellitakse enamasti kriminullide tõlkeid, kuid see tendents pole ainult saksakeelsele kirjandusele omane. Teisel kohal on lastekirjandus. Mulle tekib vahel illusioon, et ma olengi kujunenud üheks vähestest saksa lastekirjanduse tõlkijaist, viimasel 5–6 aastal olen vist oma kolm korda tõlkinud Grimmide muinasjutte ja tunnen end varsti eksperdina. Aimekirjandust tellitakse 2–3 raamatut aastas, vastu võtan maksimaalselt ühe. Samas ma ise eelistan ilukirjandust. Tõsisemat ilukirjandust jõuab minu töölauale aga kahjuks harva. Ehk ma ei oska ise ka soovitada või soovida, ja ehk eelistatakse sellistel puhkudel tuntumaid ja etableerunumaid tõlkijaid, nagu Mati Sirkel, Tiiu Relve või Piret Pääsuke.
Samas oli mul mõni aasta tagasi võimalus tõlkida Peter Handke „Soovideta õnnetu“. Sain selle pakkumise kirjastuselt Tänapäev just tol aastal, kui Handke sai Nobeli kirjandusauhinna. See on just selline kirjandus, mida ma tegelikult tahaksin krimkade asemel tõlkida, kui vaid oleks rohkem sellelaadseid pakkumisi. Ise ma lihtsalt ei orienteeru nii hästi. Aga Handke tõlkimine oli mulle ka paras pähkel. Toimetaja Õie Ristioja märkustest oli näha, et ma ei olnud mitmel puhul väljendeid ära tundnud ja olin neid liiga otse tõlkinud. Handke puhul hoidsin tõlkides kogu aeg kõrval ka ingliskeelset tõlget, et saada kindlust, et olen autorist ikka õigesti aru saanud. Kohati tundus, et mul läheb vaja haistmismeelt või veel mingit peenemat taju, et aru saada, mida autor täpselt tundis.
K. R.: Olen tõlkinud kõike, välja arvatud luule: alustanud tõsisema belletristikaga, tõlkinud sekka veidi ajaviitekirjandust, rohkesti aimekirjandust, isegi paar näitemängu, ka vanu käsikirjalisi ürikuid jne. Kuidagi on aga juhtunud nii, et viimasel ajal pakutakse mulle üha tõlkida mõttekirjandust. Olen natuke hämmingus, sest mingiks suureks mõtlejaks end pidada ei julge, aga neid pakkumisi aina tuleb. Ja kuna sellised teosed panevad tõsiselt pingutama, ei suuda ma enamasti enda proovilepanekust ära öelda.
K. K.: Eelistan ilukirjandust, seal on tõlkija vabadus suurem, kuid töölaual on olnud kõike. Vajadus on päris sageli populaarteaduslike ja teaduslike raamatute järele. See on keeruline, sest on vaja end mõne uuema teadusharuga kurssi viia. Aga pean oma moraalseks kohuseks – siiski – vahendada ka tekste, mis pole tõlkimise seisukohalt kuigi atraktiivsed, aga laiemas ühiskondlikus mõttes olulised, olgu see siis kliimamuutus, digiajastu, meediakultuur vmt.
P. P.: Ikka ilukirjandus on minu eelistus ja peamiselt meie kaasaegsed autorid, kuna nendega on lihtsam kontakti leida. Samas aga meeldivad teosed, mis saanud ainest reaalsetest ajaloolistest sündmustest või isikutest. Saksamaa ajaloos tundub lausa ammendamatu 1920ndate–30ndate temaatika, sellest perioodist ilmub viimasel ajal üha rohkem teoseid, olgu siis kriminulle või perekonnasaagasid. Ka mind köidab see sajanditagune aeg, see, mis eelnes traagilistele pööretele. Olen mõne teose, mis jutustab sellest perioodist, varemgi tõlkinud, tänavu aga sain eestindada ühe oma suure lemmiku Erich Kästneri kuulsaima romaani „Der Gang vor die Hunde“, mis ilmub meil pealkirjaga „Raiskuminek“.
T. R.: Ka mulle sobib kõige paremini ikka ilukirjanduse tõlkimine, kuigi olen tõlkinud ka muud. Naudin autori stiili ja maailma tundma õppimist ja tunnetamist.
Oluline on rõhutada, et me räägime ju saksakeelsest, mitte kitsalt saksa kirjandusest, sest on ju veel austria, šveitsi saksakeelne kirjandus. Kas teie jaoks on sellel eristusel tähtsust? Kas lugeja jaoks on tähtsust, kas tegemist on Austria või Saksa autoriga? On teil endal eelistusi, kas tõlkida saksa, austria või šveitsi autoreid?
E. S.: Arvan, et praegu eesti lugeja veel ei erista neid kirjandusi ja autoreid, sest nii austria kui ka šveitsi kirjandust ilmub suhteliselt vähe. Tõlkijana aga tahaks küll rohkem austria kirjandust tõlkida. See oleks huvitav ja oleks ka enda jaoks hariv.
K. K.: On küll tähtsust. Need ikka ongi erinevad. On mingid hoovused, mis üht või teist kirjandust läbivad. Minu silmis on neist kolmest kõige ligitõmbavamaks kujunenud saksa kirjandus. Võib-olla selle vihjelisuse, alltekstide pärast, pingete pärast, mis tekstis on ja mille päritolu jääb ehk avamata, ent mis loovad õhustiku. See tajutav vastuolu silmatorkava ratsionaalsuse ja ülima sentimentaalsuse vahel, mis sakslasi iseloomustab. Ja – saksa idealism ongi päriselt olemas! Selle kõrval mõjuvad šveitsi autorid mõneti kerglasena, pisut nagu lastekirjandus, kus tegelaste suured probleemid ei ole täiskasvanule tõsiseltvõetavad. Austria kirjandus jääb kuskile vahepeale. Kõik see keisririigi hiilgus ju kumab sealt ikka veel läbi. Wien, Wien, nur du allein… Ja austerlaste kuulus Gemütlichkeit, mis ometi lubab olla kaunikesti arrogantne ja isegi õel.
Kas eestikeelsele lugejale siin suurt vahet on, selles ma natuke kahtlen. Liiga vähe on võrdlusmaterjali.
P. P.: Arvan, et lugeja jaoks pole sellel erilist tähtsust, mis riigist autor pärit on, ikka teos ise peab kõnetama. Šveitsis ilmuva kirjandusega olen ma ise vast kõige vähem kursis, kuigi paari sealset kirjanikku olen tõlkinud. Šveitsi kirjandus on ju ka mahuliselt suhteliselt väiksem, kuna saksa keel on vaid üks neljast riigikeelest. Samas Austriast olen leidnud huvitavaid autoreid, nagu Daniel Wisser, Hans Platzgumer.
K. R.: Ka mina olen Austria autoreid tõlkinud päris palju, šveitslasi vähem. Mulle on oluline teada autori päritolu, lisaks on ju ka saksa keel Austrias ja Šveitsis natuke teistsugune. Oleks ideaalne, kui ka lugejad saaksid natuke rohkem aimu Austria ja Šveitsi kirjanduses toimuvast.
Šveitsi kirjandusest rääkides ei saa kuidagi mainimata jätte Eve Pormeistrit, kes on šveitsi saksakeelse kirjanduse tutvustamiseks teinud suure töö. Tema doktoritöö oli Šveitsi naiskirjandusest.[3] Olen tema soovitusel mitmete autoriteni jõudnud ning ka mitmeid teoseid tõlkinud. See on olnud silmaringi avardav.
T. R.: Pole vahet, kas autor on sakslane või austerlane; šveitslast pole tõlkima juhtunud. Aga mulle meeldis tõlkida Herta Müllerit ja ka baltisakslasi ja seda just sellepärast, et nad pole „tavalised“ sakslased.
P. P.: Oluline on siinkohal veel tähele panna seda, et saksakeelses kirjanduses on tänapäeval ka terve hulk autoreid, kellele saksa keel pole emakeel. Tegemist on valdavalt inimestega, kes – kas ise või siis lapsena koos perega – on oma kodumaalt (enamasti poliitilistel põhjustel) lahkunud, leidnud uue kodu saksakeelses ruumis ja hakanud selles keeles kirjutama; õige mitmed neist on pälvinud mainekaid kirjandusauhindu ja nende looming tuleb kahtlemata ka tänapäeva saksa kirjanduse hulka arvata. Toon esile sellised nimed nagu Rafik Schami (pärit Süüriast), Ilija Trojanow (Bulgaariast), Abbas Khider (Iraagist), Saša Stanišić (Bosniast). Igaüks neist on omamoodi põnev ja meisterlik, paraku pole eesti keelde tõlgitud muud kui vaid üks Schami lasteraamat.
T. R.: Need raamatud on tõesti põnevad. Olen neid samuti huviga lugenud. Kuidas ma muidu pääseksin türklase või süürlase või serblase hingele nii lähedale, nende emakeelt ma ju ei mõista.
Nii on. Olen ise oma saksa keele ja kirjanduse uurimise teed alustanud just mittesakslastest saksakeelsete autorite loomingut käsitledes. See on tõesti ääretult huvitav ja oluline osa saksakeelsest kirjandusest, millest me siin Eestis peaaegu midagi ei tea. Aga ometi oleks huvitav, ka mõeldes eestivene kirjanduse peale. Minu jaoks on olnud hästi põnev ka Emine Sevgi Özdamari (Türgist) looming. Aga kas teil on ka välja kujunenud oma lemmikautorid? Kes nad on?
K. K.: Võin puhta südametunnistusega öelda, et mul ei ole lemmikautoreid.
T. R.: Mul ei ole samuti lemmikautorit, aga Rilke prosaistina on mulle väga omaseks saanud, kuigi see tuli suure valu ja vaevaga.
K. R.: Hesse on mulle armas ammustest aegadest peale, tema on mu noorusarmastus. Goethet ei saa nimetamata jätta. Tegelikult saavad armsaks ja omaseks paljud autorid, keda on rohkem tõlgitud või kelle suure teosega vaeva nähtud. Herder, Schopenhauer, Freud, Clausewitz... Aga saksa keeles loen muidugi palju ja ka lemmikuid on palju. Vastukaaluks eespool loetletutele nimetan ühe veidi üllatava tänapäevase lemmiku, Rammsteini solisti ja suurepärase poeedi Till Lindemanni.
P. P.: Varasematest autoritest Stefan Zweig, Hermann Hesse ja – nagu juba mainitud – Erich Kästner, kelle looming on tervikuna nauditav. Nüüdiskirjanduse puhul oleks lihtsam nimetada lemmikraamatuid, kuna autoritel on väga tugevate teoste kõrval ka nõrgemaid, mis niivõrd ei kõneta.
Siiski loen oma lemmikuteks Bernhard Schlinki ja Ferdinand von Schirachi – mõlemad muide endised juristid, võib-olla sellest taustast tuleneb nende väga mõtteselge, lakooniline stiil, mis mulle väga meeldib, oskus paeluvalt jutustada inimpsüühikat mõjutavatest teguritest, inimeste käitumisajenditest. Alati loen huviga ka Thomas Hettche ja Daniel Kehlmanni kirjutatut, austerlastest on saanud mulle lähedaseks juba nimetatud Daniel Wisser ja Hans Platzgumer, lemmikute hulgas on ka Robert Seethaleri ja Thomas Sautneri teoseid.
E. S.: Siin pean häbiga tunnistama, et jõuan töö kõrvalt liiga vähe lugeda, võõrkeeles üliharva. Eesti keeles püüan saksa kirjandust ikka jälgida. Tõenäoliselt tuleb ka siin teiste saksa keelest tõlkijatega see vahe sisse, et mina olen eesti filoloog ja pole end nii palju harjutanud võõrkeelse lektüüriga nii nagu saksa filoloogid juba ülikooliajal. See on ka põhjus, miks mul on keerulisem raamatuid ise tõlkimiseks soovitada ja valida.
T. R.: Miks häbiga? Hea tõlkija ei pea tingimata olema kirjandusteadlane või -kriitik, keegi ei oota ju neilt, et nad oleksid ka head tõlkijad. Muidugi pole paha kirjandust tunda, aga „Jedem das Seine“, mulle meeldib näiteks hoopis aiatöö ja raamatuid loen, nagu tuju tuleb, arvan, et lugesin oma „selles elus“ ettenähtud leheküljed juba enne keskkooli läbi.
E. S.: Kui tulla tagasi lemmikautorite juurde, siis nendest krimiraamatute autoritest, keda juba olen tõlkinud, on mu lemmik Nele Neuhaus. Teda olen alati nõus tõlkima (ja lugema). Tema raamatutega on võimalik end otseses mõttes vigaseks tõlkida, sest kriminulli enne tõlkima hakkamist ju läbi ei loe, aga sündmused lippavad eest nii kiirelt, et füüsiliselt ei jõua tõlkimisega järele. Lasteautoritest on ületamatu fantaasiakirjanik Cornelia Funke. Tema sulest ilmunud Tindimaailma-triloogia avaldamine on Eestis paraku pooleli jäänud.
Ma eeldan, et saksa keele valdajana ei ole teil põhjust saksakeelseid autoreid eestikeelses tõlkes lugeda. Aga kas jälgite kolleegide tööd ja tegemisi?
K. R.: Kolleegide tööd, mis trükki jõuab, jälgin väga. Ja rõõmustan koos nendega, kui keegi on mõne suure asjaga maha saanud. Teinekord loen hea meelega ka eestikeelseid tõlkeid, just tõlke ja ilusa eesti keele pärast. Mul on hea meel, et meid, saksa keelest tõlkijaid, on kenake hulk, minu meelest oleme me kõik juba üsna kogenud ja väga tublid!
P. P.: Tõesti, saksakeelseid teoseid on mul nagunii pidevalt terve virn lugemise ootel, sageli olen ka originaali juba läbi lugenud, enne kui see meil tõlkena ilmub. Kuid mõistagi püüan end kursis hoida sellega, mida teised tõlgivad – kas või selleks, et mitte hakata pakkuma kuhugi kirjastusse teost, mida juba tõlgitakse. Ja vahel, kui olen originaalis märganud mingeid sõnu/väljendeid, mis ilmselt keerukad tõlkes edasi anda, siis huvi pärast otsin küll eestikeelse väljaande üles ja vaatan, millise lahenduse on teine tõlkija leidnud.
T. R.: Ehkki ma kolleegide töid ja tegemisi teadlikult ei jälgi, vaatan siiski suure huviga, kui mõne tõlke avastan. See on alati väga huvitav ja õpetlik. Näiteks avastasin kolleegi tõlget lugedes – mul oli parajasti sama autori tõlkimine käsil – ühe põhimõttelise vea, mida ma ka pidevalt ise tegin ja mida tegelikult paljud tõlkijad teevad: unustatakse ära, et saksa keeles on oluline info lause algul, eesti keeles aga lõpus. Et märgata enda viga, oli mul vaja näha kolleegi viga.
E. S.: Teiste tõlkijate seast torkavad mulle silma Piret Pääsukese ja Tiiu Relve tööd, sest tahaksin ka ise ühel päeval selliseid raamatuid tõlkida. Mati Sirkeli tõlgitav jääb mulle juba pisut keerukaks.
K. K.: Kui vähegi võimalik, siis loen tõesti originaali. Tõelise naudingu saab siiski üksnes selles keeles lugedes, milles raamat on kirjutatud. Viisid, kuidas ühe keelega saab mängida, ei ole päriselt teise keelde ülekantavad, see on mu kindel veendumus. Saab vaid läheneda jutustatava loo üldisele õhustikule, meeleoludele.
Kolleegide töid olen sattunud lugema küll, aga pigem hoidun. On suur oht, et hakkan ise üle tõlkima või mõistatama, mis võis seista originaalis. See pole ju miski lugemine! Tõlgetega teistest keeltest seevastu pole mingit probleemi.
Üks kindel veendumus on veel aja jooksul sugenenud. Nimelt peaks mis tahes tõlkeauhinna žüriis istuma toimetajad, mitte teised tõlkijad. Toimetaja ette astub tõlkija n-ö alasti, kõik tema head ja vead on toimetajal halastamatult silme ees. Ma ise võtan toimetaja esimest hinnangut igatahes väga tõsiselt.
K. R.: Olen nõus. Toimetaja rolli tõlkija arengus ja tõlkija töös ei saa kohe kuidagi alahinnata. Hea toimetaja on nii oluline, tema tagasiside on hindamatu.
[1] Katrin Kaugver on oma tõlkijaks kujunemisest ja valikutest rääkinud ka vestluses Aija Sakovaga „Saksa keel on minu Wahlheimat ehk mentaalne kodumaa“, vt Sakova, Aija: Valu, mälu, kirjandus. Tallinn, 2017, lk 176–185.
[2] Subjektive Unterschiede in drei estnischen Fassungen von Chamissos „Peter Schlemihls wundersame Geschichte“ [Subjektiivsed erinevused Chamisso „Peter Schlemihli imetabane lugu“ kolmes eestinduses]; Tartu, 1984 (juhendaja Tiiu Mikenberg).
[3] Pormeister, Eve: Bilder des Weiblichen in der deutschsprachigen schweizer Frauenliteratur. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003.
AARE PILV: „Luule tõlkimine on üks filoloogilise uurimistöö liik"
Kuidas sa jõudsid saksakeelse luule tõlkimiseni, millised juhused või otsused on selleni viinud?
A. P.: Saksakeelse luule tõlkimine on minu puhul juhuslik, mul pole sellega mingit süsteemset ega programmilist suhet. Minu saksa keele oskus on vaid passiivne ja nõnda olen tõlkijana lähilugeja, kes püüab tekstile ligi pääseda – luule puhul on see hõlpsam kui proosa puhul.
Olen tõlkinud konkreetseid autoreid, kõige põhjalikumalt just Celanit. Minu Celani-huvi algseks tekitajaks oli tegelikult Kairit Kaur, kes tema tekste mulle ülikooli ajal tutvustas. Esimene tekst, mida ma Celanilt lugesin, oli mäletamist mööda „Sprachgitter“. Püüdsin Celani luulet tõlkida ja sealt jäi tunne, et selle autoriga tahaks põhjalikumalt tegeleda, seda laadi tekste oleks eesti keeles vaja, nii Celani olulisuse pärast kui ka selle pärast, et nii on võimalik tuua eesti keelde luulevõimalusi, mida eesti keeles varem pole. See viimane ongi mulle luule tõlkimise juures oluline motivaator.
Pisut olen tõlkinud ka Ingeborg Bachmanni – selle pakkumise tegid sa mulle ise ja haarasin sellest huviga kinni. Hea meelega tõlgiksin tema luulet edaspidi veel, umbes samadel põhjustel mis Celani puhul.
Peale nende on minult saksakeelse luule tõlkeid tellinud Jaan Malin, kes on soovinud oma kirjandusliku sõprusvõrgustiku autoreid eesti keelde tuua – raamatuna on ilmunud austerlase Bernhard Widderi „Kätekõne“ ja üksiktekstidena veel mõned, näiteks huvitav saksa sürrealist Dirk Hülstrunk.
Mida need autorid, kes on raamatukaante vahele, aga ka ajakirjaveergudele jõudnud, eesti luuleilmale toovad?
A. P.: Celani olemasolu eestikeelses luules on oluline eelkõige seetõttu, et ta on kõrgmodernistliku luuletamisviisi üks kõige põhjani minevamaid juhtumeid, loodetavasti lisab see eesti luulele teatavat sügavust, nii nagu igasugune maailma luule parimate osade lisandumine eesti keelde. Celani puhul tuleb mu meelest arvestada ka seda, et temaga on tegemist teinud päris mitmed eesti tõlkijad, sellisena on ta ka teatav etalon, millega tõlkijad ennast n-ö vormis hoiavad. Nüüdseks on ta eesti kirjakultuuris juba teatav püsiväärtus, mille juurde naastes hoida teatavat vaimset hügieeni. Ma loodan väga, et Celanit tuleb eesti keelde veelgi.
Mida luule tõlkimine sulle tähendab? Mis teeb selle nauditavaks või hoopis keeruliseks?
A.P.: Luule tõlkimine tähendab minu jaoks kaht omavahel seotud asja. Esiteks – see on eestikeelsete luulevõimaluste avardamine, võimalus tuua dialoogipartnerina sisse seda, mis võib-olla kohalikus orgaanilises luuleprotsessis iseendast ei tekiks. Ühesõnaga, tõlkeluule on parimal juhul loodetavasti katalüsaator algupärase luule arenguprotsessidele.
Teiseks on see lihtsalt üks võimalus lähilugeda ja tõlgendada huvitavaid tekste, neisse süveneda. Tõlkimine on üks filoloogilise uurimistöö liik – filoloogiline selle mõiste õiges tähenduses, kuivõrd tuleb korraga mõelda nii „keelele“ kui „kirjandusele“.
Võib-olla kõige keerulisem on luule tõlkimisel stiiliregistrite küsimus. Igal keelel on oma spetsiifiline stiilikihistuste ja -taskute liigendus, nii et nende vahel adekvaatse vastavuse leidmine on ilmselt keerulisem kui lihtsalt sõnade tähendusväljade omavaheline klapitamine – sest stiil on efemeersem ja avaram nähtus, nõuab suuremat intuitiivsust kui leksikaalne tasand.