Romaan Franz Kafka viimasest eluaastast, Kafka ja Dora Diamanti ehk doktori ja Dora armastusest ning sajanditagusest Euroopast
Eesti lugejatel on avanenud võimalus nautida saksa ajakirjaniku ja kirjaniku Michael Kumpfmülleri romaani „Elu toredus“ („Die Herrlichkeit des Lebens“, 2011). Kumpfmüller, kellel on muu hulgas ka doktorikraad ajalooteaduses, on võtnud romaanis vaatluse alla Franz Kafka ja Dora Diamanti armastusloo, millele oli antud kesta 1923. aasta juunist kuni 1924. aasta juunini, aga selle taustal ka kirjaniku haiguse ägenemise ning Weimari vabariiki tabanud hüperinflatsiooni. Nii et ühtpidi on tegemist puhtal kujul armastusromaaniga, kuid sealt leiab ka palju ajaloolist tausta avavaid kirjeldusi ning arutlusi.
Raamatu kaaneteksti kohaselt valgustab romaan Kafka viimast eluaastat eredalt, peaaegu rõõmsalt. Kumpfmüller on põiminud fantaasia Kafka päevikumärkmete, kirjade ja viimaste tekstidega. Armastajate kirjavahetus säilinud ei ole. Kirjad jäid pärast Kafka surma 3. juunil 1924 Dora Diamanti kätte, kuid Gestapo konfiskeeris need koos Kafka Berliini-märkmikega 1933. aastal Dora Diamanti ja tema tollase abikaasa Ludwig Laski korterist läbiotsimise käigus. Ei kirjad ega märkmikud ole seni välja ilmunud.
Eesti keeles on varem ilmunud Kafka „Päevikud 1910–1923“1. Raamat lõpeb 1923. aasta 12. juuni sissekandega. Teoses ei maini Kafka tutvumist Doraga, sest see leidis aset hiljem: 13. juulil Läänemere-äärses kuurordis Müritzis.2 Kumpfmülleri romaanile vajalikku taustamaterjali pakub Reiner Stachi Kafka kolmeosalise biograafia kolmas, ehkki mitte viimasena ilmunud köide „Äratundmise aastad. 1916–1924“ („Die Jahre der Erkenntnis“).3
Kumpfmülleri romaan on hästi ja ladusalt tõlgitud ning toimetatud. Pealkiri „Elu toredus“ tuleneb tõenäoliselt asjaolust, et romaani moto pärineb varem eesti keeles ilmunud päevikutest. „On täiesti mõeldav, et elu toredus ümbritseb igaüht ja ikka oma täies külluses, kuid kinnikaetult, sügaval, nähtamatu, väga kaugel. Aga ta on seal, mitte vaenulikult, mitte vastumeelselt, mitte tummalt. Kui hüüda teda õige sõnaga, õige nimega, siis ta tuleb. Niisugune tulemus on nõidusel, see ei loo, vaid hõikab.“4 Originaalis kasutab Kafka sõna „Herrlichkeit“ ning kuna see sõna on varem tõlgitud „toreduseks“, on Kumpfmülleri romaani tõlkija otsus igati põhjendatud.
Kumpfmülleri romaanis lisandub aga tsitaadile veel üks tähenduskiht, mis ehk Kafka päevikus nii esil ei olegi. Nimelt on kõnekas sissekande tegemise aeg: 18. oktoober 1921, mitu aastat enne Kafka ja Dora Diamanti kohtumist. Kafka kõneleb siin millestki, mis on alati juba olemas, kuid mis ootab ilmnemist ja mis vajab õige nimega kutsumist – nii nagu oli seda hiljem tema ja Dora kohtumine. Tsitaadi viimast lauset arvestades oleks ehk romaani pealkirjaks sobinud „Elu imelisus“? Ime ei ole iseenesestmõistetav ning selle märkamine vajab avatud meelt, teisisõnu tuleb ime enda ellu lubada või kutsuda.
Kumpfmüllerit on kiidetud tema julguse eest kirjutada romaan Kafka elust tema isikuga seotud tabusid käsitledes (naised ja seksuaalsus, keeruline suhe vanemate või juutlusega), kuid laskumata sealjuures klišeedesse. Ta on loonud midagi, mis on samaaegselt tõepärane ja isiklik ning puudutab.
Romaan koosneb kolmest osast: 1) „Tulek“ ehk tutvumine Doraga või tema tulek Kafka ellu, 2) „Olemine“ ehk kooselu Doraga Berliinis ning 3) „Minek“ ehk Berliinist ning lõpuks ka elust lahkumine. Romaani on põimitud viited Kafka loomingule: eeskätt tema viimasel eluaastal kirjutatud tekstidele, aga ka neile, mida ta toimetas. Näiteks on Berliinis elatud aja jooksul sündinud „Väike naine“, üks kogumiku „Näljakunstnik“ lugudest, inspireerituna autori toonasest üürileandjast (lk 114). On väga tänuväärne, et tõlkija on lisanud selle kohta joonealuse viite.
Huvitav on seegi, kuidas Kumpfmüller jutustab „Elu toreduses“ loo Kafka kaduma läinud kiriromaanist ehk kirjadest nukule (vt lk 101). Kafka olevat Berliinis elades kohtunud pargis tüdrukuga, kes oli ära kaotanud oma nuku ja seetõttu väga õnnetu. Tüdruku lohutamiseks mõtleb Kafka välja loo, kuidas nukk on läinud ümbermaailmareisile, ja lubab lapsele, et küll nukk talle kirjutab – tulgu tema aga järgmisel päeval parki. Kafka lepib tüdrukuga järgmiseks päevaks kokku kohtumise, et talle nuku kiri anda. Nii jätkub see mitu korda ja sünnibki miski, mida biograafias nimetatakse kiriromaaniks. Lugu lõpeb nuku abiellumise ja uue elu alustamisega. Neid kirju on hiljem korduvalt püütud ajakirjanduse vahendusel leida ja tüdruku identiteeti tuvastada, ent see pole õnnestunud.5
Romaani kolmandas, mineku osas on mainitud jutustuse „Lauljatar Josefine ehk Hiirerahvas“ kirjutamist (lk 159) ning selle ilmumist ajalehes Prager Presse (lk 198). Samuti saab lugeja osa „Näljakunstniku“ korrektuuri lugemisest: „Algul ta rohkem loeb, kui parandab, „Näljakunstnikku“ pisaratega silmis. Kas ta praegu veel suudaks niimoodi? Ta istub voodis poolpüstakil ja loodab, et keegi teda ei sega, sest mõnikord tuleb abiarst, keda ei saa minema saata. Ta jääb üksi rohkem kui tunniks. Tal on aega meenutada, mille juures ta paneb poognad vahepeal käest ja naudib seda, et ta peaaegu teeb pisut tööd ja ka järgmistel päevadel on tal tööd teha, mida on põhimõtteliselt vaevalt võimalik uskuda“ (lk 212). Kafka oli selleks ajaks juba äärmiselt nõrk ning peaaegu võimetu sööma, joominegi valmistas talle valu. „Näljakunstnik“ ilmus 1924. aasta augustis, niisiis juba postuumselt. Kogumikus leiduvad nimiloo kõrval veel „Esimene valu“ („Erstes Leid“), „Väike naine“ ja „Lauljatar Josefine ehk Hiirerahvas“.
„Elu toredus“ on romaan riskimisest armastuse nimel, see on mõlemapoolse pühendumise lugu. Kafka ei ole kunagi varem jaganud elu naisega sel moel nagu Dora Diamantiga. Ta on küll korduvalt püüdnud abielluda, aga need katsed on ebaõnnestunud. Nüüd kolib Kafka vanematekodust välja ja koos Doraga Berliini. Esiti elavad nad küll eraldi, kuid kuna nad on nagunii päevad läbi koos, otsustatakse ühel hetkel Dora üüripinnast loobuda.
„Kui Dora peaks kirja panema oma eluloo, kirjutaks ta vaid pisiasjadest, sest tema arvates on õnn kõige suurem siis, kui see on tibatilluke, kui Franz seob kingapaelu, kui ta magab, kui tõmbab käega läbi Dora juuste“ (lk 97). Riskimine ja südame avamine armastusele ning jagatud elule tasub end Kafkale vaieldamatult ära. Kui tema tervis halveneb, ei lahku Dora ta kõrvalt, vaid hoolitseb ta eest kuni lõpuni. Päris elu lõpus teeb Kafka katse paluda Dora kätt.
Romaanist hingub äärmist intiimsust. Lugeja saab osa Kafka järkjärgulisest hääbumisest, heitlustest valuga elu ja armastuse nimel. Ta on osa tema suremisest ja Dora valust. „Dora jääb mõneks ajaks lebama, hoiab meest käte vahel, nagu last, tahab ta peaaegu mõelda, kuigi see on ju tema mees. Viimaks ta tõuseb ja katab Franzi kinni, ebamäärase hüvastijätutundega, nagu tookord perroonil Maxiga, kui too ei tahtnud kupeesse minna. Hiljem hakkab ta meest pesema“ (lk 228).
Ehkki romaan räägib surmast ja toob selle esiplaanile, ei ole see sugugi masendav või rusuv lugemine. Vastupidi. Tingimusteta armastuse ning pühendumise kogemine toob sellesse helgust ja ilu. See ülendab ja näitab elu imelisust.
Michael Kumpfmülleri romaan on vaieldamatult väärt lugemine nii inimlikel kui ka kirjandus- ja ajaloolistel põhjustel. Muuseas, menuromaani alusel valmis sel kevadel Georg Maasi ja Judith Kaufmanni sama pealkirjaga film.
1 Franz Kafka, Päevikud 1910–1923. Tlk Mati Sirkel. Verb, 2009.
2 Reiner Stach, Die Jahre der Erkenntnis. Fischer Verlag, 2008, lk 545.
3 Aija Sakova, Kafka biograafia kirjutamine õpetas alandlikkust. [Intervjuu Reiner Stachiga.] – Postimees 15. VI 2018.
4 Franz Kafka, Päevikud 1910–1923, lk 411.
5 Reiner Stach, Die Jahre der Erkenntnis, lk 587-588.