Elutahe. Kaitsetahe. Niipea kui hakata mõtlema elutahtele, seisab see sõna kõrvuti kaitsetahtega. Peale selle, et need sõnad jagavad „tahet“, on see seos tingitud mõistagi sõjast Ukrainas ja sellest, kuidas see meie enesetaju mõjutab.
Elutahe on sõna, mida me oma sõnavaras kuigi sageli ei kasuta. Kuni selleni välja, et peab suisa õigekeelsussõnaraamatust kontrollima, kas selline mõiste üldse eksisteerib. Muidugi eksisteerib. Peale elutahte võime kasutada ka teisi eluga koos moodustatud sõnu nagu elukihk, elunälg, elutung või elujõud. Kui liikuda keeleliselt tasandilt edasi, siis võib küsida, miks on tajutavalt võõristav panna kokku sõnad elu ja tahe. Elu on ju kui kingitus ja ime ning kuidas nende kategooriatega ülepea seostada tahet. Kas elu, elamine ja elus olemine vajab siis tahet? Millal vajab see tahet? Kas elutahe võib olla tugev või nõrk?
Elutahe viitab implitsiitselt sellele, et on olemas võimalus mitte-tahteks, teisisõnu on võimalikud olukorrad, kus elutahet ei ole või see on väga nõrk. Ajaloost saab ühe elutahte võimaliku hääbumise paigana välja tuua arusaadavatel põhjustel koonduslaagrid.
Holokausti üleelanud on kirjeldanud koonduslaagrite neid vange, kes on elu ja surma vahelise piiri ületanud ja iseendast lahti öelnud (alla andnud) kui musulmane (sks k Muselmann). Kuivõrd tajutavalt oli tegemist elavate surnutega, elu ja surma vahelise piiri ületanutega, siis ütlesid neist lahti ka kaasvangid. Austria esseisti, holokausti üle elanud Jean Améry sõnul ei ole musulmanil enam „teadvuseruumi, kus hea ja halb, õilis ja ebaõige, vaimne ja vaimunõder saaksid vastastikku seista”. Itaalia filosoofi Giorgio Agambeni sõnul on musulman see, kes on koonduslaagris kaotanud igasuguse tahte ja igasuguse teadvuse. Niisiis on musulman teatud mõttes elav surnu. Tema elutahe on nõrk või kustunud.
Kui tulla elutahte kaotamise ekstreemse näite juurest selleni, mida sisaldab endas elus olemise tahe, siis näib, et leidub väga erineva tugevusega elutahte vorme. Esmalt vajab elutahe leppimist inimeseks olemisega kaasnevate kannatustega, nii füüsiliste kui ka vaimsetega. Teisipidi sõnastades on see seesama, mida kirjanik Viivi Luik nimetab iseenese surelikkuse tunnistamiseks. Inimeseks olemist defineerib surelikkus ja ajalikkus ning see tähendab ka sellega kaasnevat valu ja kannatusi. Paradoksaalselt on just kannatus see, mis teeb inimesest inimese ja annab suurimad enesearengu võimalused.
Elutahte järgmine vorm võiks puudutada uudishimu maailma, kõige elava, aga ka kõige uue vastu. Iseenda, aga ka lähedaste surelikkuse nagu ka olemasolu ajalise piiratuse mõistmine võiks olla katalüsaatoriks uudishimule ning soovile piiratud aega maksimaalselt parimal moel tarvitada. Uudishimuga on omakorda seotud soov ennast teostada. Teisisõnu avastada iseendas peituvat elujõudu ja sisemisi võimalusi. „Varjuteatris“ kirjutab Viivi Luik taipamisest, kuidas igaüks meist on sündides endast ühe pildi kaasa saanud – „oma õige pildi“, mille ta peab elu jooksul iseendaga täitma, nii et kõik piirjooned jääksid kohakuti. See on äärmiselt huvitav mõttekäik. Viivi Luik ei räägi pelgalt sellest, mida me sageli kirjeldame kui saatust; midagi, mis niikuinii olevat ette nähtud meiega juhtuma. Tema pildis iseenesest ja selle täitmises on väga suur osa inimese enda vastutust (moodsa sõnaga agentsust). Inimene ise on see, kes peab otsima iseenda nähtamatuid piirjooni, ning avastama ja arendama oma sisemisi oskusi ja võimalusi.
Iseenda teostamise sooviga on seotud ka tahe järeltulevate põlvede jaoks jälgi jätta. Pidulikumalt sõnastades on see vajadus, aga ka vastutus toimida sillana eri põlvkondade vahel, olla järjepidevuse looja ja tagaja. See kehtib kindlasti igas eluvaldkonnas, aga iseäranis suure tähtsusega on see kultuuri valdkonnas. Väikese keele- ja kultuuriruumi esindajatena sõltume me paratamatult neist majakatest, kes suudavad näidata valgust ja teed üle aegade.
Neljanda elutahte vormina tahaksin välja tuua altruismi ehk isekusetuse, teisisõnu valmisoleku tegutseda teiste nimel ja teiste heaks. Mitte kõik ei ole võimelised seda tegema, aga isekusetuse olemasolu on vajalik kasvõi puhta võimalikkusena.
Olles avaldanud raamatu pealkirjaga „Elamise julgus. Kirjad Käbile“, on minu jaoks jätkuvalt kõige huvitavam ja olulisem elutahte vorm seotud ülalnimetatud sooviga ennast teostada või täpsemini väljenduses – sooviga avastada ja otsida iseenda sisemisi varjatud võimalusi ja piirjooni. Elamise julgus tähistab niisiis esmalt julgust iseenda ja iseenda varjupooltega silmitsi seista. See on julgus iseend tervikuna tundma õppida ja arvesse võtta.
Olen varemgi sellest kirjutanud, et inimestel on sageli iseendast üsna poolik pilt ja arusaam. Meid ümbritsev keskkond on sageli suunatud välisele sooritusvõimele (olgu selleks akadeemilised tulemused või füüsiline väljanägemine ja füüsiline võimekus) ja nii kipume ka ise järjepideva teiste veenmise tulemusena iseend nägema vaid kindlas valguses ja kindlate tahkude kaudu. Teisisõnu hakkame ka ise uskuma seda pilti, mida iseendast teistele – õpetajatele, tööandjale, ühismeedia sõpradele – järjepidevalt loome. Kuid see on vaid osa meist.
Iseenda tervikuna teadvustamine on oluline ka seetõttu, et meie varjupooltes sisaldub sageli ka see, mis meid elus tagasi hoiab. See, mida me sageli nimetame „keskeakriisiks“, ei ole ju enamasti midagi muud kui avastamine, et ehkki pool elu on seljataga, ei ole me tegelikult tegelenud elus asjadega, mis meid päriselt huvitaks või meile tähenduslikud oleksid. See on ärkamine ja märkamine, et oleme suure osa oma ajast kulutanud asjadele (või inimestele), mis polegi nii tähtsad või mis pole päriselt tähtsad. Tähenduslikkus on teatavasti üks olulisemaid asju eluga rahulolu tagamisel.
On paratamatu, et igaüks peab ise oma siseilmas korda looma ja oma sisemaastikud läbi käima. Seda illustreerib hästi koht Jaak Jõerüüdi romaanist „Muutlik“: „Vahel peab inimene käima läbi elupadriku, läbi tunnetedžungli, läbi kogemuste suurkanjoni, läbi mahajäetud mälestuste kaevanduskäikude. Sisemaastikkudes leidub kohutavaid, unustatud tühermaid, mille olemasolust pole varem aimugi olnud. Romantiliste, ehkki ähvardava ilmega, aga uhkete põlislaante vahele on peitunud mahajäetud haisvad prügimäed ja omapead jäetud vettinud, sammaldunud müürid. Koristamata rämps ja lammutamata varemed. Hingeprügi ja tunnetevare. Ükskord tuleb päev ja sa käid kõik need kohad läbi.“
See, millest Jõerüüt kirjutab, nõuab aga tohutut elujulgust ning otsustavust. See tähendab, et inimese elutahe on tugev ja ta otsib võimalusi elada maksimaalselt, s.t uurida iseenda varjatud võimalusi, luua korda oma iseilmas ning olla seeläbi midagi rohkemat, kui tingimata peab.