Kui ei kirjuta, siis ei näe

Juhan Hellerma luulekogu „Maailma­õhetus” on teekond; otsing, kuidas sõnade ja keele abil end eksistentsiaalsest tardumusest (mustritest, hirmudest) lahti raputada ning maailma pardale hüpata, et lendu ehk elusolemist nautida. „Maailm laiutab tiibu. Lendab madalalt, aga kindlalt, on teel. Astuge pardale. Sametised nooled maa­ilmaihusse. Kui teaksin, kes ma olen, teaksin ka, kuidas olla ja mida teha, keda jätta ja kellega minna.” (Lk 21.)

Otsitakse niisiis iseend, õigemini iseenda sisemise vabaduse ja julguse allikaid, mis võimaldaksid muutust esile kutsuda. Kombatakse, mis on läheduse- ja osaduse­hirmu põhjused. Viimaseid sealjuures ei sedastata, küll aga nenditakse asjaolu, et üksildus „närib olemise ääri, lõikab läbi maailmaniidid”, ning püütakse läheneda „üksildusekardinale”, mis eraldab maa­ilmast ja „suleb voolu ja ringluse” (lk 33).

Hirm elamise ees on miski, mis surub elu „mõttetungraudade vahel kokku”, vajutab selle „kord korralt aina kitsamaks liistuks”, nii et „siis ei mäletagi lõpuks, mis tunne oli joosta mööda sõmerat liiva, päikese­padjad jalge all, taevakaabu peas, ja sukelduda mõõtmatusse merre” (lk 40).

Luulemina küsib: „Kui sügavale peaksin endas kaevama, kui kaugele minema, et raputada lahti ajaga ladestunud argus, ebakindlus, häbi, hirm?” Ja tõdeb, et tegelikult tuleks kõik ladestunu korralikult läbi keeta, „nagu katlakivi äädikaga”, ja kraani­kausist alla kallata. „Sest kuskil all on ju ometi midagi veel, on ometi seesama mina, kes vaatas maailma nagu esimest korda.” (Lk 41.)

Just seda värske või puhta pilguga maailma vaatamist ja kogemist, justnagu esimest korda, otsitakse ja leitaksegi: „Kui hea on olla maailmas nagu esimest korda. Vaadata õite avanemist, taevasse kogunevaid pilvi. Pidev dialoog iseendaga. Nagu koer, kes ajab taga oma saba. Lained toovad unustust, meelerahu. Kujutlen meid minemas läbi ööde ja päevade, läbi metsade, üle aasade. Aina sügavamale maailma südamesse.” (Lk 64.)

„Maailmaõhetus” koosneb kolmest osast ja sisaldab sisukorra järgi 53 teksti, mis jagunevad enam-vähem võrdselt kolme osa vahel. Enamasti on ühele leheküljele mahtunud kas üks või vahel ka mitu lühemat proosaluuletust, mis on eraldatud visuaalse kujundiga. Samas ei ole neid katkeid aga sisukorras eristatud, mis tähendab, et ehk ei olegi tegu eraldiseisvate tekstidega.

Kui püüda otsida ajalis-ruumilisi raame, siis näivad raamatu esimese osa tekstid pärinevat Bostonis viibitud ajast, teine osa on kirjutatud aga Tartus ja kolmanda ruumiliseks paigutuseks ongi ehk maailm ise. „Pühin taevatolmu jalgelt ja sukeldun maailma. Maailmatusse maailma.” (Lk 49.) Lugeja leiab raamatust mitmeid asju või nähtusi, millele on lisatud liide „maailma”: maailmaihu (lk 21), maailmaoksad (25), maailmaniidid (33), maailmatuksed (50, 59). Peale selle leiduvad veel maailma­kehastus (18), -meloodia (59) ja -igatsus (30), samas maailmaõhetust otsesõnu luule­kogu lehekülgedel ei mainita. Kui mõelda, mis laadi õhetuse, igatsuse või kehastusega on õigupoolest tegemist, kui räägime maailmaõhetusest, -igatsusest või -kehastusest, siis näib maailm neis sõnades tähistavat eeskätt kõikehõlmavust ja kõiksust. See on niisiis õhetus, mis on seotud maailmas ja elus olemisega.

Argipäeva rähklemiste keskel otsitakse aeglustumise ja süvenemise hetki, ühendust iseenda ja maailmaga. Kuid küsimus ei ole mitte ainult selles, kui sügavale iseendas kaevuda, vaid ka kuidas kaevuda; millised on iseenda tardumusest lahti raputamise viisid. Kui otsitakse väljapääsu ängistavast olevikust, siis on inimlik pöörduda mälurisoomi abil nende hetkede poole, kui oldi bettialverlikult „õnnelik, vaba ja laisk”. Hellerma küsibki, mis on see, mida mälu­maastikel rändaja õigupoolest otsib: „Lapsena kannab meid hele valgus, headuse ruudustik. Minna tagasi neile maastikele, nende lõhnade juurde.” (Lk 57.) Valgus, võib-olla just seesama lapsepõlve hele valgus näib olevat miski, mis pakub lohutust. Valgusel on luulekogus üldse tähtis roll: hämaral ajal selle järele igatsetakse (lk 52), kuid see on ka miski, mis aitab end puhtaks pesta ja läbi tuulutada (lk 51).

Hellerma igatsus heleda valguse ja headuse ruudustiku järele meenutab Aare Pilve proosaluuletust „Piimakoor”, kus Pilv kirjeldab üht lapsepõlvest pärit eufoorilist tunnet, mis on mälus seotud valge piima­koore-valgusega, mida autor nimetab ka „mälu meisterdatud” valguseks. Pilv tõdeb, et ehk on kõik see, mille järele vahel igatsetakse, tegelikult alati mälusoppides ja -sügavustes alati olemas (olnud), see „puhas tõlgendamata rõõm”.^[1] Sarnase äratundmise leiame ka Hellermalt: „Kui palju lihtsam on tegelikult see peamine: elurõõm, headus, kohalolek. Midagi pole selleks vaja, sest kõik on justkui juba olemas.” (Lk 10.)

Juba luulekogu avaluuletuses tõdeb Hellerma: „Kui kaua võib otsida end eemalt ja lõpuks ikkagi näha – oled siinsamas, sama värske nagu sulamesi saia peal.” (Lk 7.) Just värske mee või sulamagma kombel voolav ja pehme olemine vastukaaluks pingele ja kangusele on see, mida ihaldatakse. See on ootuse ja olemise vastandamine: ootus kui miski, mis on püsinud kangetel „savi­jalgadel”, ja olemine, mis saab olla voolav ja pehme kui mesi. Teisisõnu loob Hellerma selles luulekogus iseenda ja maailma suhet teatavas vaatluse ja vastutuse pingeväljas. On äratundmine, et ootus on muutnud inimese kangeks ning paindumatuks, et liikumis- ja mõtteruumi on jäänud vähemaks ning sellele järgneb otsus muutuse vajadusest.

Isegi kui lõpuks jõutakse äratundmiseni, et kõik oluline on juba alati siinsamas olemas olnud, on otsing ja ringiga iseendani jõudmine paratamatu, ikka ja jälle tuleb otsida „iseennast iseendast” (lk 59). Just keel ja enese väljendamine keeles on see, mis võimaldab inimesel endast paremini aru saada ja oma suhet maailmaga mõtestada. „Sõnad kui kirkad, millega löön vastu tuhmtumedat ainet, lootes näha kuju, kontuuri.” (Lk 61.) Vahel saabki sõnade kaudu maailm selgemaks, vahel vajub ta tagasi oma „amorfsesse unne” (lk 61). Kuid sõnastamine loob selgust, isegi kui mitte kohe. „Kui ei kirjuta, siis ei näe: maailm ja sõna liituvad, lükkavad teineteist liikvele. Maailm painutab sõnu, sõnad maailma.” (Lk 54.) Peale selle on keel oluliselt kannatlikum kui inimese meel: „Keel paindub kõikjale, kui vaid meel laseks oodata, laseks laskuda sinna, kus vulisevad seni nägemata allikad, kus keel tuleb otse maasügavusest, kivide vahelt, põhjasoontest, maa-alusest maardlatest.” (Lk 63.)

Selles tekstilõigus näeme ja kogeme, mil moel Hellerma laseb maailmal ja inimesel väga sujuvalt kokku sulada ja üheks saada. Asudes iseenese otsingule, tuleb laskuda ühtviisi nii iseenda kui ka maailma sügavustesse. Sealjuures ootavad lugejat tõelised keelenaudingud: „armutus, armuotsivas maailmas” (lk 30), „meel on metsikus metsas” (lk 60), „maa matsutab” (lk 64) on lihtsalt mõned üksikud näited sellest, mida Hellerma oma lugejatele pakub.

Autor loob oma sõnade ja tekstidega juurde avarust ja ruumi, sest mis see elu muud on kui võitlus vaimse – mõtlemise, nägemise ja tundmise – ruumi eest.

Hellerma näitab, kuidas sõnad ja keel viivadki tardumusest välja, äratavad uuele elule, loovad ruumi, raputavad „tüütud minevikurüüd” (61) maha, nihutavad midagi liikvele, päästavad vajaliku voolama ja valguma. Kui esimene osa algab sooviga olla „nagu sulamagma või värske mesi, mis üle saia serva taldrikule voolab” (lk 7), siis kolmas osa nendib sisendavalt, et maailm voolab ja et inimesel tuleb süda pehme hoida: „Hoidke südamed pehmed, südamed pehmed, ja maailm las voolata, las voolata, südamed pehmed, maailm ­voolata, südamed, maailm, pehmelt voolata.” (Lk 49.)

„Maailmaõhetust” nautides tabab lugejat mõistagi kiusatus hakata o30tsima paralleele ja seoseid Hellerma akadeemiliste huvide ja tema proosaluule vahel. Loomulikult neid on, sest Juhan Hellerma 2020. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö tegelebki ajasuhete temaatikaga tänapäevases ajaloofilosoofias. Kuid veelgi olulisem on siinkohal märgata ja tunnustada Hellerma näiliselt lihtsat ja pretensioonitut keele­kasutust, mille „Maailmaõhetusest” leiame ja mis raputab lahti ning viib kaasa oma rännakule. Hellerma proosapalad ei ole tõelised keelelised naudingud mitte ainult oma kujundlikkuse ja assotsiatiivsuse, vaid ka keele ja mõtte täpsuse ja tasakaalu poolest. Keel on mõtte teenistuses, öeldes täpselt nii palju ja nii vähe kui vajalik. Ja just see teebki kogu mõjusaks ja tekitab õhetust.

^[1] A. Pilv, Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007–2015). Tallinn, 2017, lk 18–19.