Kirjandusfestivali Prima Vista kutsel Eestis viibinud saksa kirjanik Jenny Erpenbeck kohtus päev pärast 10. mail Tartus toimunud autoriõhtut lugejatega Tallinnas rahvusraamatukogus, kus luges katkendeid oma romaanist «Viimsepäeva õhtu» (2012, eesti keeles 2021) ning vestles kirjandusteadlase Aija Sakovaga muuhulgas ajaloo meelevallast, üleminekust ühest ajastust teise, aga ka aja tagasipööramatusest ja leinast.
Miks te kirjutate? Kas kirjutamine on teie jaoks tungiv vajadus midagi väljendada ja midagi uurida?
Minu meelest on sedalaadi paatos, et sa pead kirjutama, pisut veider. Sa pead sööma, jooma, magama, sul peab olema katus pea kohal, aga kirjutama sa ei pea. Ma kirjutan meeleldi ja tajun seda kui privilegeeritud elukutset, sest võin endale aega võtta, et mõelda rahus asjade üle, mille üle tahan mõelda. Aasta, mõnikord kaks või kolm. Muidugi tuleb kirjutamisel ette kriise, kuid ma saan teemad, mida tahaksin uurida või mille kohta midagi teada, endale ise välja valida. Olen seejuures väga vaba.
Te tunnete huvi inimese ja aja suhte ning elu ettemääratuse vastu. Kas inimene on oma aega vangistatud?
Küllap on igaüks endalt vähemalt kordki küsinud, tegelikult küsib ehk iga päev, kuidas saab nii olla, et sa sünnid ühte kindlasse aega ja mingil teisel ajal oleksid sa saanud hoopis kellekski teiseks ja et võib-olla oleks su elukäik nende asjaolude tõttu olnud hoopis teistsugune. Siis taipad, et tegelikult eristab sind teiste elulugudest ainult sinu aeg. Aga aega ennast ei saa näha. Mis on üleminek, sellest ei saa me aru. Mina igatahes ei saa siiani aru, kuidas toimub üleminek.
Mida te ülemineku all täpsemalt silmas peate?
Põhimõtteliselt võib seda kaunis hästi näha romaani «Viimsepäeva õhtu» pealt. «Surmad», mille peategelane läbi teeb, on kriitilised üleminekuhetked, mil ta langetab otsuse ühe või teise suuna kasuks või teevad seda teised tema eest. Igal vanuseastmel neist viiest näeme teda nagu täiesti uut inimest ja õpime teda täiesti uutviisi tundma.
Kunagi olime kõik lapsed. Teame, et kui hästi läheb, saame vanaks. Sinna vahele jääb uute elukutsete õppimine, suhted, elukohavahetused, kaotuse kogemused. See muudab inimest – samaaegselt ollakse seesama, kes enne, ja keegi teine, keegi uus.
«Viimsepäeva õhtu» algab kaotuse ja leinaga. Milline tähendus on neil teemadel teie jaoks?
Väga oluline. Kaotusest sai minu teema veel enne, kui olin endale teadvustanud, et see on minu teema. Olen pärit riigist (Saksa Demokraatlik Vabariik – A. S.), mida ei ole enam olemas. Sellega on seotud väga palju asju, mis korraga muutusid, sealhulgas tunne, et sa ei saa asjadest aru ja pead hakkama veel kord päris otsast peale õppima. Leinaga käib kaasas tagasipööramatuse kogemine, nii heade kui ka halbade asjade mõttes.
Elu jooksul lisandub ju ka isiklikke lugusid. Enne kui seda raamatut kirjutama hakkasin, suri mu ema ja ma mõtlesin väga kaua sellele, kuidas tema surmaga ja oma leinaga toime tulla. Olin sellega lihtsalt nii hõivatud, ka päris praktilises mõttes. Pead ju majapidamises otsad kokku tõmbama ja siis leiad korraga keldrist oma lapsepõlve.
Tõenäoliselt on see juba klišee, aga kui sageli tuleb teil inimestele selgitada, mida tähendas elada Ida-Saksamaal?
Kaks aastat tagasi ilmunud romaani «Kairos» kirjutamisest saati sagedamini. Kui asjad muutuvad, küsib igaüks endalt, miks hakkasid asjad üldse liikuma, mis muutus ja mis läks seeläbi kaotsi. Nende asjade puhul, mida võetakse ebaõnnestumisena, küsitakse endalt, miks ja milles need ebaõnnestusid.
Minu vanavanemad Hedda Zinner ja Fritz Erpenbeck lahkusid kommunistidena Nõukogude Liitu ja neil oli õnne seal ellu jääda. Ma ütleksin, et kolm neljandikku saksa kommunistidest, kes Hitleri ja fašismi eest Nõukogude Liitu pagesid, kaotasid seal elu Stalini režiimi ehk «omade» käe läbi.
Minu vanavanemad olid kindlasti igati korralikud ja mõistlikud inimesed, nagu paljud teisedki kommunistid. Sellegipoolest ebaõnnestus riik, mille rajas või ehitas üles muuhulgas seesama emigrantide põlvkond. Ma arvan, et too ebaõnnestumine on suuresti seotud emigratsiooniga, hirmudega, mis toodi kaasa Nõukogude Liidust.
Üks neid põhjusi, miks Saksa Demokraatlik Vabariik kokku varises, oli kõige muu kõrval nende vanade kommunistide vaikimine. Valitses mõtteviis, et ei tohi kritiseerida, sest muidu töötad klassivaenlase huvides. Samal ajal korraldati stalinistlikke näidisprotsesse, kus kriitika ja enesekriitika olid põhimõtteliselt viidud absurdi, aga millel oli vähe pistmist tõelise, konstruktiivse kriitikaga. Riik, kus puudub konstruktiivne kriitika, ei toimi.
Üks teie romaani «Kairos» teemasid on maailmavaate küsimus. Kas kommunist olla on valik või tingivad selle aeg ja olud? Mil määral me valime oma maailmavaate?
Algselt soovisid kommunistid inimese majanduslikest piirangutest vabastada, tagada, et kasu jagatakse kõigi vahel võrdselt. Nad oli selgelt fašismi vastu. Aga kui vaadata Stalini režiimi ohvrite hulka, siis pilt muutub.
Jääb küsimus, kust on pärit meie arusaamad, mida me peame nii enesestmõistetavalt etteantuiks. See võib olla kodune kasvatus, loetud raamatud, sõbrad, kelle arvamust oluliseks peame, mõistagi meie kogemused.
Kui oleksime sündinud hoopis kuskil mujal, mingites teistes oludes, oleksid meil ehk täiesti teised arusaamad ja maailmavaade. Aga see mõte tekitab pisut kõhedust.
Kas mõttemäng «mis oleks, kui…» on teile alati tähtis olnud?
Mulle on see alati huvi pakkunud, et ühele ja samale asjale on niivõrd palju vaatenurki, igaüks meist asub oma isiklikus ringis ja mõtleb, et tema ring on ainus võimalik.
2008. aastal ilmunud romaanis «Die Heimsuchung» («Saatuselöök») kirjutan ühest majast ja jutustan 12 lugu, mis on selles majas saja aasta jooksul sündinud. Igaühe silmis on see maja midagi muud. Ka kodumaa kaotus ei pruugi tähendada igaühele sama asja. Ka viisid, kuidas üks või teine oma kaotusega ümber käib, ei ole ühesugused.
Ja nii jõuamegi küsimuse juurde «mis oleks, kui…?». Loobume tsentraalperspektiivist ja võtame omaks kärbse perspektiivi, sest kärbse liitsilm koosneb paljudest osasilmadest.
Kas teiste kingadesse astumine on teatavat laadi empaatiaharjutus?
Kui käsitleda empaatiat tehnikana, siis muidugi. Kui Shakespeare kirjutas «Richard III», seadis ta end lõbuga kellegi teise, halva rolli. Mõistmiseks on oluline vaadata inimest ning tema elukäiku ja otsuseid seaduslik-moraalset hinnangut andmata.
Kirjutamise juures on tähtis moraalse eelhoiakuta vaadata, mida inimesed teevad, kuidas nad käituvad, ning alles seejärel mõelda, kuidas väljendub see nende suhetes teistega – mille see vallandab, mis on selle tagajärjed. See, mida kirjanik teeb, ei ole ju hinnangu andmine, vaid vaatamine.
Kas romaan «Viimsepäeva õhtu» aitas teil mõista oma vanavanemaid?
Nagu juba öeldud, oli ajend selle raamatu kirjutamiseks minu lein ema surma järel, ent sellel pole loo peategelasega mingit pistmist. Samas on ilmne, et vanaema elu andis mulle kätte suuna. Tema elu etapid olid sedavõrd erisugused, et mul oli võimalik nende najal ja mulle tuttava materjali kaudu jutustada ühe eluloo viis versiooni.
Raamatu kallal töötades süvenesin esimest korda põhjalikult sellesse aega, kui mu vanavanemad olid Moskvas (alates 1935). Pärast seda olen mõelnud sageli sellele ajale ja lugenud selle kohta kirjandust.
Romaan tuletab lugejatele muuhulgas meelde nende sõltuvust oma surelikust kehast.
Püüdsin kirjeldada eri laadi juhtumusi, mis võivad kaasa tuua surma. Üheks neist on loomulikult haigus, aga selleks võib paraku olla ka rumal juhus või üks vale samm trepil. Ent veel on olemas bürokraatia meelevaldsus, mis võib niisamuti surma kaasa tuua, poliitika meelevaldsus. On armastust, mis võib lõppeda surmaga.
Niisiis tähendab inimeseks olemine selle aktsepteerimist, et oleme surelikud ja saatuse meelevallas.
Seda küll. Aga raamat pöörab pilgu asjadele, mis jäävad või arenevad edasi ka juhul kui see, mis nad käivitas, peab surema. Teatud kogemused antakse edasi järgmisele põlvkonnale. On olemas vaimne pärand. See, kuidas kõneldakse, kuidas mõeldakse, kuidas probleemidega toime saadakse, jääb alles – kui seda õnnestub jagada.
Ka lapsed on üks igavese elu viise. Muidugi on lapsed omaette inimesed, kuid nad kannavad midagi ka vanematest ja see on looduse geniaalne printsiip.
Niisiis mängivad suhted eri põlvkondade vahel teie silmis tähtsat rolli?
Üks mõte, mis mind sageli valdab ja mida olen püüdnud raamatus kirjeldada, on see, et algul seisame me ühel pool ja seejärel teisel. On kogemused, mille tütar saab emaga suheldes, ja kui ta siis vanemaks saab ja seisab teisel pool ehk on ise ema, hakkab ta end ülal pidama nii, nagu oleks unustanud, kuidas oli noor olla.
Tähtis teema on perekonnasaladused. Tõdesid või teadmisi elu kohta jagavad lastele ju vanemad. Sageli kaalutakse, mida ja millal lapsele rääkida. On ju perekonnasaladusi, millest ei ole üldse räägitud või millest räägitakse alles pisut enne surma. Pereliikme surm kujutab endast ajaakent, milles on korraga võimalik avaldada varem maha vaikitut.
Milles näete üksikisiku vastutust?
Ajaloost teame, et keerulistel aegadel on üksikute inimeste otsused viinud selleni, et keegi teine on ellu jäänud. Süsteemi sees on alati võimalusi mõjutada teiste inimeste elu.
Vaidlesime isaga palju selle üle, kas tasub aidata üksikisikut, sest enamasti peab ju muutma kogu süsteemi, seadusi. Eraalgatus ei asenda ju poliitilist initsiatiivi. Siiski tuleb meeles pidada, et saame üksikisikuna teha asju, millel on mõju. Niisamuti ei tohiks vastutusest loobuda vabandusega, et tuleb muuta süsteemi. See on liiga mugav.
Kirjaniku roll on see vastutus nähtavaks teha?
Ma arvan, et kirjaniku roll on tõesti teha nende inimeste vaevad, kes on sellistesse keerulistesse ja sageli eluohtlikesse struktuuridesse vangistatud, tajutavaks ja nähtavaks.
Milline on seejuures kirjandusliku keele tähtsus?
Jutustamine toimub ka keele, mitte ainult sisu kaudu. Nagu kirjanduses, nii ka muusikas on tähtis nii kõla kui rütm. Kirjutades, aga ka lugedes kuulen keele kõla peas. Seepärast on mulle väga tähtsad kordused. Korduste sees ja vahel toimub ju üsna palju. Laused saavad korduste kaudu liha juurde, neid valgustatakse ju uuesti ja hoopis teistmoodi.
Eri häälte ja materjali kaudu, mis raamatus üksteise pihta põrkuvad, saab lugu alguse ja muutub mitmekihilisemaks. Mina näen seda kui omalaadset koori.
Saksa keelest tõlkinud Katrin Kaugver.
