Miks kirjutada kirju inimesele, keda sa isiklikult ei tundnud

Käbi Laretei raamatud mõjusid 2017. aasta suvel minu jaoks kui äratus. Juhuslikult kohtusin raamatupoes tema 2008. aastal välja antud teosega „Kuhu kadus kõik see armastus?“. See küsimus huvitas mind ennastki ja otsustasin Käbile sellel rännakul iseenda sisemaastikele järgneda. Laenutasin raamatukogust endale kõik eesti keeles ilmunud Käbi Laretei teosed. Selgus, et neid ei olegi nii vähe, nimelt 12 raamatut. 2005. aastal ilmunud „Otsekui tõlkes. Teema variatsioonidega“ suisa vapustas mind oma julguse, otsekohesuse ja intelligentsusega. Tegelikult ka lihtsalt inimlikkusega.

Kas nii saab päriselt kirjutada?
Kas saab julgeda elada sellist elu, sellise kõrge kaare ja lennuga ning sealjuures jääda nii vahetuks inimeseks, jutustada oma elatud elust sel moel? 

Erinevalt paljudest eestlastest ei ole mina Käbi Lareteiga kunagi kohtunud ega teda isegi laval mängimas kuulnud. See-eest oli ta 1930ndatel enne Eestist lahkumist olnud mu vanaema Elga Johanna Karu (sündinud Mänd) klassikaaslane ja nad kohtusid uuesti 1980ndatel. Ka sellest ei teadnud ma esialgu midagi. Ema jutustustest selgus alles hiljem, et Käbi oli mu vanaemale kinkinud oma valge bareti, mida omakorda mu kunstnikust ema
oli lapsepõlves pikka aega kandnud. 

Ma üldse ei kahetse, et ma ei kohtunud Käbi Lareteiga kunagi isiklikult. Küllap need äratused, mis toimusid minus Käbi raamatutega kohtudes, ei olekski saanud leida aset enne 2017. aasta suve, mil mu seitse aastat kestnud
abielu lahutusest oli möödunud poolteist aastat. Ajal, mil kõige suurem hingevalu ja lein olid juba selja taha jäänud ning minus oli küpsenud kindel soov muutusi iseendas ja minu maailma nägemise viisis esile kutsuda. Minu ees seisis rahu tegemine minu esimese poja isaga, kellega me perena kunagi koos ei elanudki, kuid suhte purunemise pärast tundsin süüd veel aastaid hiljem.

Küllap ma enne lihtsalt ei oleks olnud selleks rännakuks valmis. Õnneks kirjutatud sõna ei hävi. Kui ta on juba kord kirja pandud, võib ta sillaks eri aegade ja inimeste vahel osutuda ka aastate järel, siis, kui neid ridu kirjutanud inimest ennast enam polegi. Olen päris kindel, et raamatute kaudu elab Käbi alati edasi, sõnades, aga ka inimestes, kes tema sõnu loevad ja nende üle järele mõtlevad. Dialoog on võimalik nüüd ja edaspidigi. Kirjutatud sõna on selles mõttes tõepoolest ajatu kingitus. Nii et Käbi andis maailmale väga palju – oma imeliste klaverikontsertidega tõstis ta inimesi taevastesse kõrgustesse, kuid ka oma raamatute kaudu puudutab ta inimeste südant. Sügavalt.

Oma ettevõtmist mitte kuigivõrd ratsionaliseerides asusin koos Käbiga elamise julguse otsingu rännakule. Selle rännakuga liitusid mõistagi mitmed teisedki kirjanikud, aga ka minu sõbrad. Minu jaoks ongi elu ja kirjandus
tihedalt põimunud. Kirjandus aitab mõtestada elu, inimeseks olemist ning otsida iseennast, mõista enda eri tahke. Kuid kirjandus või kirjutamine on ühtlasi elus olemise viis. Ma mõistan iseend, maailma, suhteid teiste inimeste või ka maailmaga hulga paremini, kui olen need läbi kirjutanud, nende üle kirjutades järele mõelnud. Seepärast armastan ma ka kirjade kirjutamist. Kirjad, eriti need vanamoodsad, aitavad mingeid teemasid lahti harutada. Asjaolu, et Käbi otsesõnu minu kirjadele vastata ei saa, ei ole kuigi suureks puuduseks. Ta vastab ikka. Tegelikult. Pead lihtsalt oskama kuulata, kuulata raamatuid ja kirjutatud sõna. Iseennastki peab oskama kuulata.

Mis juhtub siis, kui kõik su ümber jääb vaikseks?
Millised on need hääled – hirmud, tungid, ängid –, mis kostavad vastu sinu seest? Mis hoiab sind tagasi?

*

Teemad, millest Käbiga aasta jooksul kirjutasin, ulatuvad sügavalt isiklikest kuni laiemate inimeseks olemisega seotuteni. Tegelikult on minu jaoks kõik teemad, millega hakkan tegelema, isiklikud. Neid, mis mind ei huvita, püüan üldse vältida. Ma võtan elu isiklikult, ja samuti ka inimesi, raamatuid ja kirjanikkegi, kelle raamatutega tegelen. Milleks üldse midagi teha, kui ei tee seda kirglikult, pühendumuse ja professionaalsusega, nagu ütleb kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt.

*

Kunagi pubekatena oli meil klassikaaslaste-sõpradega ütlemine „Follow me, I know a shortcut“ (järgne mulle, ma tean otseteed). Minu mälestuses ütles seda üks mu klassivend, kelle suvekodus Saaremaal puhkasime. Püüdsime läbi kadakametsa mere äärde jalutada ja otsisime võimalusi, kuidas kiiremini kohale jõuda. Me eksisime ära. Me ei jõudnud mitte kiiremini kohale, vaid otseteed otsides läks kokkuvõttes hoopis rohkem aega.

Mingis mõttes on see väga kõnekas lugu. Sest ka hiljem olen õppinud, et kiir- ja otseteid ei ole olemas. Isegi kui näiliselt on ja isegi kui saab mingid etapid elus vahele jätta ja hüpata kohe järgmisele, kõrgemale level’ile või redelipulgale, siis enamasti selgub ikkagi hiljem, et midagi on siiski vahele või tegemata jäänud. Midagi on ära unustatud ja on vaja tagasi pöörduda või sootuks uuesti alustada.

Samamoodi nagu ei saa mingeid etappe või lõike elus vahele jätta, ei saa ka keegi teine elada teise inimese elu, kannatada tema kannatusi, tunda tema rõõme. Igaüks peab ise oma õppetunnid läbima, oma eksimused tegema
ja nendest õppima. Teiste kogemused, sh raamatust loetu, saavad olla abiks ja toeks. Kuid oma eksistentsiaalsed rännakud peab igaüks ise läbi tegema. Minu jaoks toimuvad need „tegemised, eksimised, kannatamised“ eeskätt ikkagi mõtte- ja tundemaailmas ja mitte niivõrd füüsilises maailmas, kuigi need on muidugi lahutamatult omavahel seotud.

Käbi, aga ka paljude teiste autorite raamatud ja mõtted on mulle minu teekonnal olnud suureks toeks. Loodan, et ka käesolev rännak võiks omakorda olla abiks, teenäitajaks või saatjaks mõnele järgmisele inimesele. Täna, homme või aastate pärast.

Tallinnas 2018. aasta novembris