hommikul ärgates
rõõmus isegi
selge teadmine
et ma saan hakkama
olen piisavalt
klaariks saanud
ja et mul on
oma tugivõrgustik
lähem
ja kauem ka
ma kuulun siia
ja iseendale
*
kui unemaailm eemaldub
ja sul on sellest kahju
sest see on
vähemalt sama sügav
kui siinne
kui tahaksid veidi veel
seigelda
siis ikkagi jääb imetlus
inimfantaasia sügavuse vastu
ja usk
et kõik ongi võimalik
nii unes kui ilmsi
*
nõiakerana
takistamatult
tuleviku poole teel
kui salajane jõuallikas
mis püüab kinni
ja teeb nähtavaks kõik
õhus võbelevad kilked ja karjed
(inspireeritult „Seitsmendast rahukevadest“)
ootan Sind
kannatlikult ja kannatamatult
teades et läbematus on patt
ja enese tagasihoidmine kunst
mõeldes mida tähendaks öelda
kellelegi
võib-olla Sulle kunagi ehk
et ma vajan Sind
mida see tähendaks
püsida oma jalgel
teada kes ma olen
kuid ikkagi vajada
armastust
hellust
toetust
edasi ja välja lükkamist
mugavustsoonist
läbinägemist
seina õlga selga
käsipuud ja kodu
embust
ja julgustust
Sind