Hõbelusikad ja tuvisitt

Ma pole kunagi osanud mõelda endast kui nõukogude ajal sündinud inimesest ja oma kodust kui nõukogude kodust. Alles viimastel aastatel olen hakanud huvi tundma selle vastu, mis on mulle õigupoolest nõukogude ajast kaasa antud. Mulle on alati tundunud, et mind huvitanud küsimused olid ajastuülesed ja üldinimlikud. Kuid on täiesti selge, et 1980. aastal Tallinnas sündinuna pärinen ma nõukogude ajast ning olen sellest ajast ja tollasest mentaliteedist ühel või teisel moel mõjutatud. Ainult et kuidas? See ei pruugi selguda ka vastust otsides küsimusele, milline oli minu lapsepõlvekodu. Kuid kindlasti oskan ma näha selgemalt, kust ma võiksin edaspidi otsida selle aja märke oma argipäevas ja hoiakutes ning millised on minu lapsepõlve maailmad, mis minusse ladestusid.

Minu eesti ema ja vene isa

Võib küsida, kas minu kunstnikust vanemad oleksid olnud teistsugused inimesed, kui nad ei oleks sündinud vahetult pärast Teist maailmasõda, ema 1946. ja isa 1947. aastal. Kindlasti oleksid, kuid millised, seda ma ei tea. Võin vaid oletada, et mu ema, kelle ema ja tema lähisugulased olid suures osas juba linnastunud haritlased, enamasti kooliõpetajad, ning kelle isa vanemad olid suurtalunikud Mulgimaal, oleks kasvanud kodanlikus miljöös ja ilmselt võrdlemisi heal järjel haritlaste perekonnas. Mu isa elu ja saatus irdub tema perekondlikust taustast nii oluliselt, et mul on raske hinnata, kas ja kuidas oleks ta elu võinud kujuneda teistsugustes oludes. Tema mõlemad vanemad olid pärit lihtsatest Kesk-Venemaa talunike peredest ning nad olid läbi ja lõhki mõjutatud Teisest maailmasõjast. Minu isaisa veetis sõja keeristes kokku kaheksa aastat, osaledes muu hulgas Stalingradi lahingus, aga ka maailmasõjale eelnenud Nõukogude vägede ja Jaapani vahelistes piirisõdades. Isaemagi oli radistina aktiivne osaline sõjategevuses ning minu mälestusse on ta jäänud sõjaveterani ordenitega rinnas. Mu isa aga pages üsna noorelt vanematekodust oma sügava kunstihuvi tõttu ning temast sai vastu kõigi ootusi kunstnik, mitte insener.

Ma usun, et mu vanemaid, keda seob mu meelest just kunstnikuks kujunemine neile seatud ootuste kiuste, vormis nõukogude aeg nii positiivses kui ka negatiivses võtmes, nagu ka mind.

Ma sündisin 5. detsembril 1980. aastal eestlannast keraamiku Kersti Karu ja venelasest monumentaalmaali kunstniku Valeriy Sakovi esimese tütrena. Hiljem sündis meie perre ka mu õde Marja, mu elu olulisim kaaslane. Mulle on alati tundunud tähtis rõhutada, et mu isa ei ole Eesti venelane, vaid ta on Venemaa venelane ning tema kodu on Severodvinskis, Arhangelski lähistel Põhja-Venemaal. Eestis elab tema pere ja abikaasa. Mu vanemad olid abiellunud mõned kuud enne minu sündi ja on abielus tänini. Isa siinviibimised või külaskäigud on olnud vahel pikemad ja vahel lühemad, kuid tema kodu on siiski seal kaugel Põhja-Venemaal ja see on tema enda valitud kodu, sest sündinud ja kasvanud on ta Kesk-Venemaal Nižni Novgorodis, Gorki linna lähistel Džersinkis.

Minu jaoks oli loomulik, et mind kasvatas ema ja isa tuli külla aeg-ajalt. Alles hiljem mõistsin, et tavapäraselt ollakse abielus teistmoodi. Samuti oli minu jaoks loomulik, et meil emaga olid erinevad perekonnanimed, sest ema oli 33-aastase kunstnikuna abielludes otsustanud jätta alles oma eesti nime. Ühtlasi andis minu perekonnanime erinevus ema omast mulle mõista, et ma ei ole päris eestlane, nagu teised mind ümbritsevad inimesed.

Meie kodune keel oli eesti keel, sest suurema osa ajast elasime õe ja emaga kolmekesi. Kuid kui tuli isa, rääkisime temaga vene keeles, ema ja isa omavaheline keel on tänini vene keel. Sugulased on ikka vahel mõistmatult küsinud, miks meie isa pole eesti keelt ära õppinud. Üks põhjus on kindlasti see, et isal ei ole, erinevalt minust, keeleannet. Kuid põhjuseks on ka see, et minu isa kodu ei ole siin. Ja see ei ole ei hea ega halb, see lihtsalt on nii.

Minu jaoks oli normaalne rääkida kahes keeles korraga või paralleelselt. Ja see on kindlasti väga oluliselt mõjutanud mu elu ka edaspidi.

Ema Kersti üritab väikest Aijat vilistama õpetada. Märtsis 1982.

Faehlmanni ja Vase tänava nurgal

Koduks, kus ma üles kasvasin, oli ühiskorter kolmekorruselises valges kivimajas Kadriorus Faehlmanni ja Vase tänava nurgal, Telemaja lähistel. Meie maja kõrval asus valuutapood Albatross. Ma ei mäleta, et oleksin ihalenud sellesse poodi siseneda või et oleksin jälginud inimesi, kes seal käisid. See oli lihtsalt üks madalam maja, kus asus pood ainult valitud inimestele, ema jutu järgi peamiselt meremeestele. Mäletan aga seda, kuidas tuli ronida poemaja katusele, et saada kätte sinna potsatanud tennisepalle, mida me tagusime maja seina vastu.

Meie maja pidi olema üks äge maja, sest selle keldris, kuhu meil oli asja imeharva, olid basseini jäänused. Tundus tõeliselt vinge elada hoones, mille keldris on kunagi olnud bassein. Samas tekitas see minus mõistmatust: miks basseini korda ei tehtud ja kasutusele ei võetud? Ka meie maja postkastid olid Eesti ajast, mõistan ma nüüd. Need olid puidust ja nikerdustega, ilusad.

Meie korter nr 8 asus kolmandal korrusel ning oli keskmine, mis tähendas, et selle uks oli kaks korda laiem ja oluliselt kõrgem kui külgedelt hargnevate korterite uksed. Korter ise oli jagatud kaheks osaks: meie naabritel, neljaliikmelisel perel ema-isa ja kahe meist veidi vanema tütrega oli üks pool ehk kaks tuba ning meil teine, samuti kahetoaline pool, köök oli ühine. Lisaks oli meil väike kamorka ehk pimekamber ja sahver ehk teenijatuba. Kui esimest kasutas peamiselt isa oma kunstitarvete ja maalide hoidmiseks, siis teises olid ema savitöö vahendid, aga ka köögitarvikud ja söögikraam, mis kitsasse ühiskööki ei mahtunud.

Ehkki levinud on arusaam, et ühiskorteris elavad pered ei saanud omavahel hästi läbi, siis meil oli teisiti. Meil olid naabritega head suhted. Ema on hiljem tunnistanud, et temale, kes töötas sageli just õhtutundidel, oli suisa õnnistuseks naabrid, kes vajadusel hoidsid meil silma peal. Lastena mängisime sageli naabritüdrukute juures ja see meeldis meile. Loomulikult oli meile õpetatud, et kutsumata ei tohi naabrite juurde siseneda. Kevaditi või sügiseti võtsid onu Mati ja tädi Reet (perekonnanimega Wahtramäe) meid koos oma lastega või ka siis, kui nende tütred juba suuremad olid, enda juurde Kiisale suvilasse kaasa. Matil oli ka auto, mida meie peres ei olnud. Kui tädi Reet oli natuke rangema loomuga, siis onu Mati oli üks meeldivamaid ja rahulikumaid mehi minu lapsepõlvest. Hiljem, kui me pered Lasnamäele eri korteritesse kolisid, käisime aeg-ajalt üksteisel külas. Peretütarde Hedi ja Mallega on siiani väga sõbralik, ehkki mitte just väga lähedane kontakt.

Korter, milles elasime, oli olnud mu ema vanatädi Anette viimaseks elukohaks. Anette Marie Vilbaste (sündinud Mänd, esimeses abielus Rütmik) oli mu ema emaisa õde, kes oli olnud kaks korda abielus: tema teiseks ja viimaseks abikaasaks aastatel 1939–1967 oli olnud tuntud botaanik Gustav Vilbaste, tema esimene abikaasa aga oli tööstur ja vabrikant Johannes Rütmik, kes suri 1937. aastal. Kuid Anettel endal lapsi ei olnud ja mu ema oli talle justkui tütre eest. Anette oli surnud vaid mõni kuu enne minu sündi ja vaid kuu pärast mu vanemate abiellumist. Ehkki mina Anettet kunagi ei kohanud, oli ta minu lapsepõlves kohal. Kogu mind ümbritsev korterisisustus mööblist kuni tikanditega voodipesu ja lauanõudeni oli mu ema vanatädi pärand, suuresti just Anette ja Johannes Rütmiku abielu aegadest, kui paar elas Nõmmel (Liiva-Ristil). Alles hiljem mõistsin, et igapäevaselt hõbelusikatega söömine ei olnud just tavapärane. Meie peres olid aga igapäevaseks kasutamiseks hõbelusikad ning pidulikeks puhkudeks lauahõbe. Viimastele olid graveeritud initsiaalid, enamasti AR.

Minu ema oli Anette juurde elama asunud pärast Gustav Vilbaste surma, 1971. aastal, kui ta lõpetas Eesti Kunstiakadeemia ja asus tööle kunstikombinaati ARS. Aadressil Faehlmanni 15 ja Vase 14 asunud korterist pidime välja kolima 1996. aastal, kui see tagastati algsetele omanikele, kes müüsid selle kinnisvarafirmale Oberhaus. Meie teiseks koduks sai kolmetoaline korter üheksakorruselise maja viimasel korrusel Lasnamäel, Mustakivi piirkonnas. Anette vana mööbel kolis meiega koos ka sinna, kuid mõjus neis madalate lagedega tubades palju kontrastsemana.

Olin harjunud elama vana, nikerdustega puitmööbli keskel. Olin harjunud sellega, et toolid vajasid pidevat liimimist ning toolikatted uuendamist ja et kapiuksed ei pruukinud alati korralikult kinni püsida ega lauasahtlid hästi lahti käia.

Isa suhtus meie kodusesse mööblisse suure lugupidamise, kuid vahel ka teadmatusega, parandades vanu tappidega puittoole vahel naeltega või värvides mööblit, mida ehk tingimata ei oleks pidanud. Enamasti ta siiski püüdis mööblit restaureerida ja parandada teadlikult, tundlikult, eriti nende riidest ja nahast katteosi välja vahetades. Minu puidust kirjutuslaua ja seinakapi oli isa värvinud siiski valgeks. Küllap aitas see tuua veidi heledust meie muidu üsna tumedates toonides korterisse.

Kontrastiks meie eestiaegsele mööblile hakkas meie kahetoaline elamine järjest enam täituma nii ema keraamika kui ka isa ja ema maalidega. Kunstiga tegelemine kuulus samuti minu ja mu õe argipäeva. Meie kodus oli alati savi ning sellest lasi ema meil voolida esialgu kuulikesi, millest kaelaehteid valmistada, hiljem voolisime suure kirega erinevaid linde ja loomakesi (kasse, usse, ahve, karusid jne). Siis tulid juba tassid, vaasid ja kausid. Ma usun, et minu lapsepõlves ei olnud ühtki sõpra, kellele ma ei kinkinud kas mõnd savikruusi või õlimaali. Hiljem, kui suvitasime ema sõbranna suvekodus Pudisool, maalisime isa juhendamisel kirglikult sealset kadakamaastikku ning erinevaid putukaid. Püüdsime ritsika, mõne mardika või sipelga klaaspurki, tegime kaane sisse õhuaugud ning asusime kolmekesi – isa, mina ja õde – teda maalile jäädvustama. Nendest „maalilaagritest“ on säilinud terved seeriad putukaportreesid, isa unistus on teha neist ühel päeval näitus.

Minu jaoks oli tavapärane elada korteris, mille kõik seinapinnad olid täidetud maalidega. Nii nagu oli tavapärane tegeleda ka ise savitöö ja õlimaaliga.

Kord, kui isal oli käsil üks suurem seinamaaling, ilmselt fresko, oli ta selle töö kavandi joonistanud meie elutoa seinale. Ema käskis seina siiski üsna ruttu üle värvida, sest selle seltsis oli võimatu end vabalt ja koduselt tunda. Hiljem rippus aastaid elutoas ema voodi kohal isa originaalsuuruses repro Pieter Bruegel vanema maalist „Heinategu“ („The Hay Harvest“, 1565). Isa oli oma käeliste oskuste arendamiseks maalinud mitmeid tuntud maalide reprosid. „Heinategu“ oli tõeliselt hea. Oma paksu kuldse raamiga oli see Madalmaade maal meie nikerdustega puitmööbli keskel teatud mõttes omal kohal ning tõi ühtlasi killukese suve meie igasse sügis-, talve- ja kevadpäeva. Lõpuks see maal siiski väsitas meid. Võtsime selle küll ka meie Lasnamäe korterisse, aga see ei sobitunud sinna kunagi päriselt ja vanemad müüsid selle lõpuks maha. Kuid „Heinategu“ jääb alati osakeseks minu lapsepõlvest.

Minu lapsepõlve kuulub ka meie elutoa suur ühel paksul jalal seisev ümar söögilaud koos sihvakate toolidega. Mingil põhjusel ma armastasin seda lauda. Küllap seetõttu, et sellel oli mõnus joonistada, ning ehk ka seepärast, et see asus meie elutoa suure kaarja kolmeosalise akna all ning laia ümara aknalaua kõrval. Mingil põhjusel mulle meeldis sellele aknalauale püsti ronida ja nõnda aknast välja vaadata, ehkki ema seda ei lubanud.

Kallis on mulle ka minu ja mu õe (magamis)toa mööbel, mis oli sisustanud ka vanatädi Anette ja Gustavi magamistuba. Kaks suurt puidust voodit, kaks nende juurde kuuluvat madalat öökappi, kolmeosaline peegelkapp laia peeglitooliga ning kummut riiete jaoks. Nende kappide käepidemeid ja voodiotste ning kapiuste mummulis-lillelisi nikerdusi ei ole mul raske ka täna omale silme ette manada ning neid oma sõrmeotsa all tunda.

Eriti suure lugupidamisega suhtusin aga meie köögi ülemisel riiulil olevatesse kolmes eri suuruses maitseainetopsidesse. Nende eestikeelsed kirjad ja nendes olnud maitseainete lõhnad on mul siiani meeles, ehkki üldiselt ei lubanud ema neid puutuda. Topsikaaned olid kunagi katki läinud, aga jälle hoolega kokku liimitud.

Veel kuulusid meie kodu juurde suured aaloe taimed. Need olid tõesti võimsad. Suur ja vohav oli ka mesimagusalt õitsev vahalill, mis minu mälestuses täitis kogu meie sahvri akna ja aknalaua. Mu ema armastas ning armastab tänini taimi. Sageli rääkis ta sellest, et oli kooli ajal käinud botaanika eriklassis ning saanud põhjalikult taimedealast haridust ja praktikat. Mina seevastu olen alles viimastel aastatel saavutanud selle, et taimed ei sure esimese paari minu juures elatud nädalaga välja. Varem pidin sünnipäevakülalisi alati hoiatama, et nad mulle elusaid taimi ei kingiks.

Kas meie kodus oli ka midagi venelikku? Mitte väga palju, kuid midagi kindlasti. Meil oli suur samovar, mis mulle väga meeldis, kuid ma ei mäleta, et seda oleks sageli kasutatud. Meil oli ka mitmeid Põhja-Venemaalt toodud puidust nikerdusi: suur ümar lind, puualusel karu, kes nöörist tõmmates tantsis, ratastel veerev värvitud hobune. Kindlasti ka üks matrjoškade komplekt, või isegi kaks. Enamasti jõudis põhjamaine vene hõng meie koju siiski isa maalide kaudu ning väljendus peale isa vähemalt osaliselt minugi iseloomus ja meelelaadis.

Papa ehk isa Valeriy süles. Märtsis 1982.

Viljandis ja Loodis

Eestlastele tüüpiliselt jagunevad ka minu lapsepõlvemälestused talvise ja suvise keskkonna vahel. Suveks saadeti meid õega ikka maale suvitama. Mitte küll vanaema juurde, sest tema oli juba linnainimene ning kahjuks suri ta üsna vara (1987). Vanaisa oli aga surnud juba enne minu sündi (1976). Seega päris oma vanavanemaid mul ei olnudki. Aga minu ja mu õe suved möödusid Viljandis ja selle lähistel Loodis sugulaste juures. Viljandimaalt on tegelikult pärit kõik meie emapoolsed sugulased ning nii olen vahel naljatades öelnud, et kõik, mis minus on eestlast, on mulk.

Kuna ema oli suure osa suvest tööl, siis jaotas ta meid õega Loodis talu pidavate sugulaste ehk tädi Heli pere ja Viljandi linnas elava vanatädi Linda vahel. Heli Maria Kahu on mu vanavanaema Anna vanema venna Martin Kahu tütar. Kahude peres oli kuus venda ja seitsmes laps oli nende õde Anna. Vähemalt kaks või kolm venda olid kooliõpetajad, nii ka Anna. Martin oli olnud koguni Tallinnas koolidirektor, enne kui ta ostis sõja eelõhtul kodukanti Looti talu – igaks juhuks, kui olud halvaks lähevad. Nii pidaski tädi Heli talu, juhatades samal ajal mitut Viljandimaa koori ning õpetades Viljandis. Minule õpetas ta paljutki nii maaharimisest, loomade pidamisest kui ka lihtsalt elamisest.

Viljandi vanatädi Linda Oja (endine Karu) oli aga ema isapoolse vanaonu tütar, kelle abikaasa Elmar oli surnud ning kes jagas oma Tehnika tänava maja meheõe Ernestiine ehk tädi Ernaga. Vanatädi Lindal ei olnud lapsi ning ka temale, nagu ema vanatädi Anettele, oli mu ema natuke nagu tütre eest. Linda oli olnud saksa keele õpetaja, Erna elukutse või töö kohta ei ole mul kahjuks mingeid teadmisi ega mälestusi. Mingis mõttes oli Linda meile vanaema eest. Ta suri, kui olin juba peaaegu täiskasvanud, ning temaga sain teadlikult hüvasti jätta. Vanaema matustele meid õega mingil põhjusel ei võetud, ehkki mina olin siis juba seitsmene ja õde viiene.

Vanatädi Linda ei pahandanud kunagi, ta pidas kasse ja toitis tuvisid. Tema hoovis võis kohata hiiglaslikku tuviparve ning tema kodumaja trepp oli pidevalt kaetud tuvisitaga. Linda aed oli kui metsik džungel, selles oli nii palju taimi ja puid, et seal ei olnud kunagi igav. Samuti oli seal tohutult tigusid, keda meid lastena pandi aeg-ajalt korjama. Selles aias õitsesid kevaditi lõpmatult värvilised tulbid, mis on minu mälestustes nii ilusad, et ma mitte kunagi ei ole enam kohanud sama ilusat tulbipeenart kui vanatädi Linda aias. Lindal olid ka maailma suurimad maasikad, kõige lõhnavamad jasmiinid, kõige oranžimad saialilled ning kõige unustamatumad meelespeamered. See aed oli üks imede aed koos salapäraste käiguradade ning kompostihunnikutega.

Kui meie linnakodu oli vesiklosetiga, siis Viljandis asus kemps üle hoovi ning öisel ajal käidi mõistagi köögis pange peal. Nii et vahel olen inimestele, kes mind linnapreiliks on pidanud, võidurõõmsalt teatanud, et tegelikult ma tean ja mäletan küll, mis on solgipang, heinategu või lehmakook.

Proustil oli õigus. Mälestused koosnevad tõepoolest selgetest aistingutest. Mul polnud aimugi, et lõhnadel, iseäranis looduse lõhnadel ja värvidel, on minu elus nii oluline roll.

Kui mina olin ühe nädala veetnud Linda ja Erna juures – Ernaga saime muuseas mängida lauamänge ja kaarte, Lindale sellised asjad ei istunud, tema armastas lahendada ristsõnu –, siis tuli ema Tallinnast, viis minu maale Looti ning tõi sealt õe linna, Linda juurde Viljandisse. Sõna „linn“ kasutuse puhul pidi alati täpsustama, kas mõeldakse Viljandit või Tallinna, sest Loodi sugulased nimetasid linnaks Viljandit, meie jällegi Tallinna.

Loodis elas ja elab tänini mu lapsepõlve üks olulisemaid ja pikaaegsemaid sõpru, minust kaks aastat vanem perepoeg Martin. Suved veetsime ninapidi koos ning talviti olime temaga kirjavahetuses: vahetasime kord münte, kord marke, aga ka muljeid elust ja koolist.

Loodis olid lastelgi omad tööd. Kui ei olnud parajasti heinateo aeg, siis oli meil alati mõni peenar rohida, kartulivagu kõblata, marjad korjata või puhastada, kartulid idutada või muud vajalikku teha. Kuid aega jagus ka rumaluste väljamõtlemiseks, üksteise kiusamiseks, marjade ja õunte söömiseks, lugemiseks, kaartide mängimiseks, Loodi põrguorus matkamiseks, samuti nelja kilomeetri kaugusel asuvas Sinialliku järves ujumas käimiseks ning vettehüpete harjutamiseks.

Ka Loodi talumaja oli sisustatud vana, mõisate likvideerimisel kokku ostetud või saadud mööbliga. Kõik selles majas oli vana ning raamaturiiulid täidetud vanade, saksakeelsete gooti kirjas raamatutega. Eriti meeldejääv oli ja on XIX sajandil välja antud entsüklopeediasari „Meyers Konversations-Lexikon“, mida aeg-ajalt ettevaatlikult lehitsesime ja veerida püüdsime.

Minu kodukujutelm

Minu arusaam kodust kujunes kolme koha koosmõjul: meie Tallinna ühiskorter, millel oli kaks aadressi (üks Faehlmanni ja teine Vase tänava järgi), väikelinna maja koos suure imede aiaga Viljandis Tehnika tänaval ning Viljandimaal Loodi mõisa vastas asuv Risti talu, milles peeti minu lapsepõlve aegu ka loomi ja linde. Tagantjärele vaadates olid kõik need paigad läbi imbunud Eesti-aegsest mentaliteedist, nende esemetes ja neis valitsenud hoiakutes oli vanaaegsust ja väärikust. Vanatädi Linda näiteks ei einestanud kunagi ilma leivataldrikute ja alustassideta.

Tallinna kodus ning Loodi talus oli ka suurel hulgal kunsti- ja muusikainimestele omast boheemlikkust, mida küllap õppisin minagi armastama ja hindama. Ka minu kodus peab valitsema n-ö korrastatud kaos või teatav loomingulisust soodustav õhustik. Kui mu vanematekodu oli küllastunud maalidest, siis küllap on minu kodus liialt palju raamatuid. Kuid ka kunsti, just vanemate oma, trügib minugi koju niipalju, et kõik ei mahu seintele.

Ma ei oska öelda, kas mõnes teises ajas oleksid mu lapsepõlvekodud kujunenud teistsuguseks. Ehk oli just nõukogude ajal ning tollal valitsenud puudusel oluline roll kogu selle vana õhustiku, sh mööbli alalhoius. Meie perekondade lugudest on teada vaid üks olude sunnil põletatud klaver, mille jalad on tänaseks leidnud uue loomingulise kasutuse ühes Tallinna kunstipoes.

Küllap see, et eri rahvusest kunstnikest said minu vanemad, on vähemalt osaliselt tingitud sellest ajast, milles nad elasid. Mõlemad ihalesid millegi teistsuguse järele ning otsisid midagi, mille nad leidsid või lootsid leida teineteises. Võib-olla ka meis, nende lastes. Võib-olla on meis kummalisel moel ühendatud see, mis on eelmistest aegadest kandunud üle põlvkondade, ning see, mis vanemad ise oskasid võtta oma ajast – sest kunstnikena olid neil nõukogude süsteemis siiski võrdlemisi head töötingimused.

Küllap on tõsi seegi, et mu eri rahvusest vanemad ei passinud hästi (vähemalt osaliselt) nendesse maailmadesse, kust nad pärit olid. Ja see asjaolu kindlasti liitis mu vanemaid. Usun, et mõlemad on oma loomingusse valanud nii iseennast kui ka oma aja hõngu. Kuid see on juba järgmise jutustuse teema.