Arvutus on ajendatud festivalist HeadRead (22.-26.05.2019) ja ilmus algselt Postimehes, 24. mail 2019.
Hiljuti Eestit külastanud kirjanik Ralf Rothmann ütles oma raamatute tõlgetest teistesse keeltesse rääkides, et raamatu kujundusest, kaanefotost ja pealkirjastki sõltub nii palju. «Mõnes riigis läheb raamat põhja nagu kivi ja sellest ei kuule enam eales keegi midagi.»
Merete Mazzarella algselt rootsi keeles ilmunud teose «När vi spelade Afrikas stjärna: En bok om barnbarn» («Kui me Aafrika tähte mängisime. Raamat lapselastest») eestikeelne pealkiri on «Vanaemadest ja lastelastest. Täna õhtul mängime…». Kahjuks on nii raamatu pealkiri kui ka kaanekujundus (eestikeelse raamatu kaas on enam-vähem identne originaalraamatu kaanepildiga) minu hinnangul mitte just kõige õnnestunumad. Millest on siiralt kahju, sest tegemist on äärmiselt põneva ja vajaliku lugemisega igaühele, keda huvitab, kuidas perekondlikes inimsuhete rägastikes toime tulla.
Kuidas hoida peresuhteid üle pikkade vahemaade, eriti kui pereliikmed räägivad erinevaid keeli ja kuuluvad erinevatesse kultuuriruumidesse? Kuidas toimivad ja saavad toimida suhted lahutatud peredes? Kuidas olla lahutatud lapsevanem? Kuidas vananeda väärikalt, kuidas kasvada vanaemaks ja jääda ikkagi iseendaks ja mitte kaotada oma professiooni? Kuidas tulla toime kurbusega, kui elad oma lastest või lastelastest kaugel? Kuidas tulla toime armukadedusega? Kuidas mitte sekkuda laste ellu ja nende kasvatusviisidesse? Kuidas seada piire iseenda ja teiste nõudmiste vahele? Kuidas julgeda öelda ei? Kuidas julgeda tunnistada, et lapsevanemaks või vanavanemaks olemine võib olla väsitav?
Need on vaid mõned küsimused, mille üle kirjanik oma elukogemusele toetudes järele mõtleb. Merete Mazzarella (sünd 1945) on soomerootsi kirjandusteadlane, õppejõud ja praeguseks ka juba emeriitprofessor. Aga ta on ka mitmete Rootsi ajalehtede pikaaegne kaastöötaja. Käesolev eesti keelde tõlgitud raamat ei räägi aga sugugi teadlase elust ega ka kirjandusest otseselt. See raamat räägib elust endast, eeskätt inimsuhetest ja perekondlikest suhetest ning seda mitte ainult kirjeldavalt, vaid reflekteerivalt ja järele mõtlevalt.
Mind kõnetas Mazzarella kirjutatu nii tütre ja lapsena (sest minu ema sünniaasta on 1946), naise, eksminia, poegade ema ja potentsiaalse tulevase ämma või ka vanaemana. Teisisõnu ajendas loetu mind järele mõtlema nii enda lapsepõlve ja selles sisalduvate peresuhete, kaasajas toimivate suhete kui ka tuleviku eri stsenaariumite üle. Ehkki näiliselt mitte otsesõnu, puudutas raamat mind siiski ka kirjandusuurijana. Püüan neid tahke mõnevõrra valgustada.
Raamatu pealkiri tõukub lauamängust «Aafrika täht», mida ma ka ise lapsena mängisin. Küll mitte oma vanaemaga, vaid sõbranna juures, kes elas koos oma ema ja vanaemaga. Ma ei ole kindel, aga küllap oli see mäng soomekeelne ja Soomest toodud. Igal juhul tean, et see oli põnev mäng, mille mängimist ma ikka ja jälle ootasin. «Aafrika täht» juhatab meid mõtlema ühistest mängimisest ja sellest, milline roll on mängimisel ja ühistegevustel üldse. Et need koos mängimised koos selle juurde kuuluvate kakluste, võistluste, eriarvamuste ja solvumistega on sageli heade peresuhete aluseks.
Mazzarella raamat ei ole mälestusteraamat, vähemalt mitte otseses mõttes. Loomulikult voolab sinna sisse terve rida mälestusi nii Mazzarella oma lapsepõlvest ja suhetest oma vanemate (tema isa oli Soome diplomaat Wilhelm Schreck) ning vanavanematega – sest raamat peaks ju rääkima vanavanemate suhtest oma lastelastega ja lastelastesse – nagu ka tema enda suhteid oma poja ja tema pruutidega.
Mazzarella tunnistab ausalt, et tal ei olnud oma miniaga head suhted, et ta ei mõistnud teda päriselt kunagi. Ta tunnistab isegi üles oma teatava kergendustunde, kui poeg oma abikaasast ja laste emast lahutab. Ja see on tavatu, aga samas nii inimlik. Ka Mazzarella ise on oma poja isast võrdlemisi noorelt (kui poeg on 7-aastane) lahutanud.
Siiski ei ole Mazzarella minu hinnangul teisi inimesi kujutades kunagi kuri või pahatahtlik, pigem analüüsib ta seda, miks tema ise mõnele olukorrale ärritunult reageerib, miks ta ebaõnnestub mingites suhetes või olukordades. Analüüsimata jätab Mazzarella siiski selle «katkise perekonna» etteheite, mida ta on kuulnud endale öeldavat ja mida kuuleb oma miniat tema pojale ette heitvat. On mõnevõrra ebaootuspärane, et ta ei kiirusta seda ümber lükkama, vaid jätab selle õhku.
Üldiselt tuleb nõustada Merete Mazzarella kirjutamise tutvustusega HeadRead programmis, et tema jutustamise viisi iseloomustab tasakaalukus, aga ka raamatu tagakaane tekstiga (mis on hea), et tegemist on julge ja sügavalt isikliku raamatuga. Paaril korral võiks tekkida küsimus, et kas asjaosalised – poeg, minia, lapselapsed, minia vanemad, eksmees ja praegune abikaasa – rõõmustasid kõik selle raamatu ilmumise puhul, sest nii nagu kiire internetiotsing kinnitab, on tegemist päris inimeste ja nende pärisnimedega. Teatavat kaitset hinnangute ja solvumiste eest pakub kindlasti asjaolu, et raamat on kirjutatud ja ilmunud rootsi keeles, mis on suuremale osale nendest, kellega suhteid Mazzarella reflekteerib (v.a tema poeg), kättesaamatu.
Mazzarella antropoloogist poeg peab olema mõnevõrra vanem kui ma ise, sest tema lapsed on 2007/2008. aastal juba enam-vähem kümne ringis. Seetõttu kasvavad Mazzarella pojalapsed üles veidi enne nutitelefonide massilise leviku ajastut, st lastelaste nutiseadme-sõltuvuse üle kaeblemist selles 2008. aastal ilmunud raamatus veel ei ole. Vastupidi, lapselapsed kirjutavad vanaemale e-kirju, mis on siiralt imetlusväärne. Mina lapsevanemana siiski sellega nii väga uhkustada ei saa, et oleksin suutnud oma poegi nende vanavanematele kirju kirjutama motiveerida (kui, siis väga üksikutel juhtudel).
Üldse avaldab mulle muljet see otsesuhtlus, mis vanaema Merete ja tema lastelaste vahel tekib, ehkki Mazzarella seda ise kui mingit iseväärust ei presenteeri ega vist ka ei taju. On meeldiv näha, kuidas Mazzarella laseb lugejal osa saada oma lastelastega suhte kujunemisest, muutumisest ja kasvamisest. On aastaid, kui näiteks pojapoeg keeldub vanaemaga üksi jäämast või pojatütar meenutab liialt miniat ja see omakorda takistab vanaema ja lapselapse suhtlust.
Kuid kokkuvõttes peab tõdema, et vanaema Merete on end siiski väga tugevalt oma lastelaste eludesse sisse kirjutanud. Eelkõige oma Soome väikelinna (suve)elu ja selle eripära kaudu on ta oma ameerika-juudi lastelastele andnud ellu kaasa mingi teise võimalikkuse.
Mazzarella puudutab raamatus mitmeid kaasaja probleeme üsna julgelt. Nii räägib ta laste fetišeerimisest, mida kohtab nii vanemate kui ka vanavanemate hulgas, sellest, et lastele pööratakse liigset tähelepanu. Mõistan, et see kõlab näiteks perevägivalla levikule mõeldes iseäranis küüniliselt, kuid selle üle tasub hetkeks siiski mõelda, mis on need sõnumid, mida tänapäeva vanemad ja lapsevanemad – eriti kui on tegemist üksteise üle trumpamisega kingituse või reiside asjus – oma lastele eluks kaasa annavad.
Mazzarella juhib tähelepanu ka sellele, et lastelt ei oodata viisakust ega ka seda, et nad oleksid valmis olema kannatlikud ja ootama. Lastele võimaldatakse elada nende endi tahtmiste järgi ning küsimata jääb, kas lapsed alati tegelikult oskavad ja saavad teada, mis neile hea on. Ja nii võib juhtuda, et lapsed kasvavad ülinõudlikeks täiskavanuteks, kes ei ole valmis ise kompromissidele minema, aga on samal ajal väga teadlikud oma vajadustest ja nõudmistest.
Hästi sümpaatne on ka järjepidevuse mõte, mida Mazzarella väljendab. See, et oma vanavanemate kaudu ulatume me tegelikult ka nende vanemate ja vanavanemateni, kui oskame lugusid perekonna sees elus hoida. Nii on meie käsutuses mitmesaja-aastane ajavahemik ja see annab ehk ka oma kaasajale hoopis teise perspektiivi.
Huvitav on tähele panna, et jutuks olev isiklik suhetest rääkiv raamat on sündinud ja ilmunud paralleelselt või vahetult pärast Mazzarella auhinnatud teaduslikku raamatut Fredrika Runebergist, kes on üks soome ajaloolise romaani alusepanijaist («Fredrika Charlotta född Tengström: en nationalskalds hustru» ehk «Fredrika Charlotta, sünd. Tengström: rahvusluuletaja abikaasa», 2007).
Mazzarella on tänu oma kirjandusteadlase tööle ja pilgule suurepärane ja tähelepanelik vaatleja ning reflekteerija, kes ei karda iseend mängu tuua. Vastupidi, ta vaatleb maailma läbi iseenda ning oskab ja tahab endast, nagu ka teistest, aru saada. Ta on empaatiline kirjutaja, kes julgustab oma kirjutamise kaudu lugejaid minema oma mõtterännakutele, et nii nagu Mazzarellagi saaks ka lugeja tõdeda: «olen omandanud täiesti selged piirjooned» (lk 124).
Mina lähen kindlasti Merete Mazzarellaga kohtuma festivalile HeadRead, sest kohtumine tema raamatuga oli tõeline kohtumine selles mõttes, nagu kirjutab Maarja Jaanits festivali blogis, ja see inspireeris mind.