Rohkelt auhinnatud austria kirjanik Karin Peschka luges 2024. aasta kevadel Tallinnas rahvusraamatukogus toimunud autoriõhtul ette oma viimasest romaanist «Dschomba», mis ei ole küll veel eesti keelde tõlgitud, kuid ette loetud osad on eesti keelde pannud Tartu Ülikooli germanistika tudengid Hella Liira juhendamisel. Autoriõhtule Tallinnas eelnes seminar austria saksa keele eripäradest tudengitega Tartus. Peschka oli Baltimaade ringreisil.
Teie keelekasutus ei ole tõlkimiseks lihtne mitte ainult murdekeele tõttu, vaid veel seepärast, et te ei jälgi kirjutamisel kirjakeele reegleid. Laused on üles ehitatud pigem mõtteprotsessi ja kõnekeelt järgides. Miks nii?
Keel on minu jaoks osa stseeni õhustikust. Keel on miski, mis tuleb iseenesest – mul on peas mingi kindel pilt ja ma kirjeldan seda. Mõned pildid vajavad keelt, mis hõljuks kirikutornide all, teised jälle sellist, mida lohistatakse piltlikult öeldes mööda põrandat.
Te kirjutate nii, nagu keeles ollakse. Vahel on lauses mõni sõna puudu, interpunktisoon ei lähtu kirjakeele reeglitest.
Ma ei tee seda meelega. Võib-olla on siin kohane võrdlus filmiga – sellega, kuidas filmis stseene lõigatakse. Kui mõni stseen on brutaalne või hästi tormiline, siis tehakse lõige, jälgitakse loomulikku kulgu.
Ma näen peas neid pilte ja stseene, millest kirjutan. Ma järgnen neile. Seda on keeruline loogiliselt kirjeldada, aga kirjutades on see väga loomulik.
Teie romaanis on palju serbiakeelseid sõnu ning raamatu lõpus väike sõnastik. Kui ma ei eksi, siis väljendate romaanis mõtet, mis oleks, kui saaks kuulda ja näha ühe objekti nimetusi kõikides maailma keeltes korraga.
Ma armastan keeli, aga mul endal ei ole nende peale nii suurt annet. Ma räägin saksa ja austria saksa keelt, inglise keelt ning veidi prantsuse keelt.
Igas minu raamatus esineb aga mõni keel, mida ma ise ei räägi. Kui olen esinemas ja loen oma raamatust, siis kardan alati neid võõrkeelseid kohti, sest mis siis, kui publiku hulgas on keegi, kes seda keelt räägib ja mind ning minu hääldust parandab.
Mulle meeldib kuulata keeli, mida ma ei räägi ja millest ma aru ei saa. Selles on midagi väga ilusat – lihtsalt kuulata.
Olete öelnud, et kodutunnet loob see, kui saab väsinuna rääkida oma dialektis. Kas suudaksite end kujutleda mõnes teises keeles kodus olemas?
Loomulikult. Vastasel juhul ei oleks minust saanud kirjanikku.
Selle järgi otsustades, kuidas te oma elust jutustate, on juhusel oluline roll. Kas see tähendab, et usaldate elu?
Võib-olla on vastupidi – et elu usaldab mind.
Olen väga pragmaatiline inimene ja samal ajal uudishimulik. See on hea kombinatsioon, et minna läbi neist ustest, mis elul sulle pakkuda on.
Debüteerisite kümne aasta eest romaaniga «Watschenmann» ja olite siis 46-aastane. Pärast seda olete pälvinud hulgaliselt auhindu. Millal taipasite, et kirjutamine on teie jaoks?
Defineeriksin kirjutamist veidi teisiti tavapärasest.
Lapsena lugesin palju, osalt selleks, et pääseda tööst külalistemajas ja pubis, mida mu vanemad pidasid. Arvan, et hakkasin väga varakult pilte sõnadesse tõlkima. Nii näiteks kutsuvad põllu kohal lendavad linnud minus esile sõnalise reaktsiooni ja see on minu hinnangul kirjutamine oma algupärasel kujul.
Ma ei kirjuta pelgalt iseenda jaoks. Ma kirjutan, et millelegi keeleline kuju anda.
Need on siis keelepildid. Maailm ja kogemus on vahel tõelisemadki, kui neile keeleline vorm anda.
Millegi keelde ümber panemine on kui maailma filter või maailma tõlge(ndus). Võib-olla just seetõttu, et mul ei ole niipalju usaldust maailma vastu või et ma ei saa alati kõigest kohe aru, aitab kirjutamine mul seda täpsemalt vaadelda ja paremini mõista. Nii olen kui laps, kes kirjutamise kaudu vaatleb kogetut uuesti ja uuesti.
Romaanis «Dschomba» on kohti, kus jutustate oma eluloost. Leiame väljendeid nagu «lugusid kokku kandma», «lugudele lootma», «lahustuma, ümbritseva pruuni külalistetoa sisutusega üheks, mööbliks muutuma».
Külalistemajas üles kasvanud lapsena ümbritsesid mind lood. Sageli istusin püsikundede laua ääres ja kuulasin, millest mehed kaarte mängides jutustasid. Enamasti olid need lood teisest maailmasõjast. Olen ju sündinud 1968. aastal, ja nii ei olnud need lood nii hirmus kaugest minevikust, need olid veel elavad.
Mind ümbritsesid alati tegelike inimeste tegelikud lood, mitte muinasjutud.
Ja teie olite kui svamm, mis imes kuuldu endasse?
Just nii, see on väga täpne kirjeldus. Natuke svamm olen tänaseni.
Romaani «Dschomba» tegevus toimub Eferdingis ja selle ümbruses. See on paik Ülem-Austrias, kus olete üles kasvanud ja kus elate vahetevahel praegugi. Kuue kilomeetri kaugusel Eferdingist asus esimese maailmasõja ajal sõjavangide laager Aschach/Hartkirchen. Praegu on selles kohas sõjavangide surnuaed Deinham, kuhu on esimese ilmasõja ajal maetud üle 6000 serblase, üle 1000 itaallase ja teise maailmasõja ajal hulk Nõukogude sõdureid. Laager ehitati rohkem kui 30 000 asunikule.
See sõjavangide laager oli tõepoolest minu romaani ajend. Nüüd on sellest järele jäänud märkamatu surnuaed, ehkki see ei ole sugugi väike. See paikneb veidi eemal, põldude vahel ja seda on üpris raske leida. Sõjavangide laager lõhuti pärast esimest maailmasõda ära ja ehitati teise maailmasõja ajal uuesti veidi teise koha peale üles.
Olin väga imestunud, kui sain teada, et meile sellest laagrist, sellest ajaloo osast koolis midagi ei õpetatud. Küsisin kord isalt selle kohta, sest surnuaia juures on vaid väike silt sinna maetud inimeste hulga kohta. Siis ta jutustas mulle. Seejärel uurisin nii õelt, vennalt kui ka samaealistelt sõpradelt, kas nemad teavad kunagistest sõjavangide laagrist, aga ka nemad ei teadnud. See tähendas, et mitte ainult mina ei olnud ajalootunnis tähelepanematu olnud, vaid meile ei räägitudki sellest koolis midagi.
Tahtsin heita sügavama pilgu selle kultuurmaastiku, nende ilusate põldude naha alla. Kui kujutada ette üht eakat inimest ja teda lähemalt silmitseda, siis võib selle eaka inimese naha all näha noort, kes on ju seal sees alati olemas. Umbes samal moel soovisin vaadata maa naha alla.
Kas seda mitte rääkimist võib tõlgendada mineviku mahavaikimisena?
Arvan, et see ei olnud teadlik – salgamine. Selja taha oli jäänud raske aeg, sellest ei tahetud, ehk isegi ei suudetud rääkida ning nii vajus see unustusse. Kui ma aga selle järele küsisin, sain vastuse ja see ei olnud häbiga varjutatud.
Halb on see, et surnuaia sildil pole konteksti. «Dschomba» on minu viis laagrisurnuaiale konteksti luua ja see unustusse vajamisest päästa.
Romaanis on osi teie enda eluloost, kuid seal otsustasite mina-vormi mitte kasutada?
Algselt kirjutasin need osad meie-vormis. Olin ju toona vaid kümneaastane ning ma ei saa öelda, et olin väljakujunenud mina. Olin kõike muud kui mina.
Pärast paari peatükki sain aru, et ei suuda läbivalt meie-vormis kirjutada. Mu keelekasutus on kohati niigi keeruline ja see oleks asjale veel ühe vindi peale keeranud. Siis naasin mina-vormi juurde, mis oli kompromiss, ja see ei meeldinud mulle.
Siis helistas mulle mu lektor ja meenutas, et ega ma ilmaasjata mina-vormist loobunud. Pealegi olevat vaid üksikuid autoreid, kes suudavad veenvalt oma lapsepõlvest mina-vormis jutustada. See poleks muidugi iseenesest mingi probleem olnud, sest raskused mind ei kohuta.
Siis tulin da-tegevusnime peale. Võrdleme näiteks: «Ma seisan hoovis ja vaatan üles akna poole.» või «Seista hoovis ja vaadata üles akna poole.» Viimases on kohalolu oluliselt rohkem. See toob kananaha ihule.
Edasi oli küsimus selles, kas ma suudan läbivalt nii kirjutada.
Teile kohe meeldivad raskused?
Tõsi. Kui mulle öelda, et ma ei suuda midagi, vastan ma: eks vaatame.
Enne kirjanikutee algust töötasite sõltuvusprobleemidega inimestega ning tegite nendega elulootööd. Mida see tähendab ja kuidas välja näeb?
Sotsiaaltöötajana oli minu ülesanne viia alkoholisõltuvusega inimestega läbi eluloovestlusi. Nad tulid kliinikusse enamasti kuni kaheksaks nädalaks ja osa võõrutusravist oli vestlused nende elukäigust. Nende, sageli väga pikkade vestluste eesmärk oli jõuda jälile hetkedele, kui sõltuvus võis alguse saada. Minu ülesanne oli vestlused üles kirjutada ja neid hiljem koos patsientidega analüüsida.
Eluloo üles kirjutamine toimib niisiis omamoodi kõrvalpilguna?
Just.
«Dschomba» puhul kasutan ma ka ise seda meetodit. Jälgisin kõrvalt seda iseend, kes ma lapsena olin. Mõned lapsed vajavad palju tähelepanu ja mina olin just selline. Samas ei saanud ma külalistemajas ja pubis kasvava lapsena alati seda tähelepanu, mida ma vajasin. Võib-olla on ka minu varane fantaasiamaailma sukeldumine sellega seotud.
Pärast «Dschomba» kirjutamist vaatan ma seda iseend, kes ma lapsena olin, hoopis teise pilguga. See ei olnud mul nii plaanis, kuid tuleb välja, et seda romaani kirjutades tegin elulootööd.
