Mulle kui 1980. aastal sündinule seostub vabaduse mõiste lahutamatult Eesti taasiseseisvumisega ja vanemate põlvkondade toonaste emotsioonidega.
Minu põlvkonna kooliaeg jäi 1990ndatesse ehk kiirete muutuste aastatesse. Meie vanemad olid vabaduse nimel lubanud kas või kartulikoori süüa. Meile kinnitati, et kogu maailm on ees avali, kõik on võimalik ja ainsaks piiriks on meie endi tahe ja soov midagi ette võtta. Haridus on muidugi kõige võti.
Elu keskpaika jõudnuna olen ma ühelt poolt endistviisi sama optimistlik (peaaegu kõik ongi võimalik, kui tahta ja selle nimel tööd teha), kuid teistpidi ka palju küünilisem või lihtsalt realistlikum. Mis on vabadus? Elu on õpetanud, et vabadust kui sellist tavaelus ju ei ole. Vaba saab olla millestki (kohustusest, võlgadest, vangistusest) ning niisugune millestki ilmaolek võib teha heameelt. Teine asi on tegutsemisvabadus.
Vabadust ei ole ilma vastutuseta. Vabadus midagi teha (ütelda) on seotud võimega mõista oma tegude tagajärgi ja mõju. Samuti on vabadus alati seotud valikuga: otsus loobuda ühest teise nimel, sh võtta vastutus oma valiku eest. On aegu, mil vabaduse määr on ahas. 80 aastat tagasi sattuti sõjakeerisesse, vangi- ja koonduslaagrisse, vabadusest oli asi väga kaugel. Kuid ka selles, väga piiratud raamistikus, oli neil mingigi sisemine tegutsemisruum. Inimesel on alati valik, isegi kui see on valik kahe võimatu vahel.
Raimond Kaugveri kirjades noorpõlvekallimale Sigridile kohtume noore mehe valikutega: ta valib elu, ta valib vangilaagri oludes armastamise, meeleheite asemel valib ta sukeldumise oma siseilma sügavustesse. Võib öelda, et inimese vabaduse mõõt ongi tema enda siseilma avarus. See kehtib toimetuleku- ja ellujäämisstrateegiana samavõrra nii vangistuses kui ka priiuses.