Täna on üks sellistest päevadest, mil ei taha, et see tunne sellest päevast sinust kaost. Tahaks kõige kümne sõrme, kogu hinge ja südamega kinni hoida sellest hingestatuse tundest.
Mitte lasta sisse argipäeva, seda et peab koju minema, et peab süüa tegema, et peab üle vaatama, kas trenni- ja kooliriided vajavad pesemist. Et peab enda meilipostkasti avama ja üle vaatama, kas on pakilist vastamist vajavaid kirju. Kõike seda, mida justkui peab tegema, ei tahaks teha. Täna mitte. Selle asemel tahaks teha midagi sootuks muud, püsida selles möödunud aegade kohalolu tundes.
Küsimus, mille esitasin iseendale: kas siis tõesti meeldub mulle minevik niivõrd, et just minevikus viibimine mind sellisel moel hingestab. Kuid see ei ole siiski minevik või möödunu kui selline, mis minu südame ja hinge helisema paneb, vaid otsing mingi hingesuguluse järele inimestega möödunud aegadest. Järjepidevuse jälgede otsimine ja leidmine. Selle tajumine kogu ihuga, mida tähendas elada teises ajas, teistes oludes, 20. sajani kontekstis sageli üsna keerulistes oludes, kuid sellest hoolimata teha erakordseid asju, olla erakordne, olla haritud ja pikaaegse mõjuga inimene. Olla ja saada selleks, kes on elanud oma elu oma parima äranägemise järele, tehes maksimaalselt võimaliku omas ajas ning loonud selliselt sildasid mineviku ja tuleviku vahel. Ulatanud meile tänasesse oma käe. See on nii eriline. Isegi püha. Sellised inimesed ja nende elust ning tegevusest kuulamine inspireerib ja liigutab mind.
Täna hommikupoolikul vene diasporaa alasel konverentsil Tallinna Ülikoolis - Культура русской диаспоры: научный семинар 3-5 октября 2018 - kuulata ettekandeid Nikolai Efremovich Andreevist (1908–1982), kelle pere emigreerus Nõukogude Venemaalt Eestisse 1919. aastal ja kes sai hariduse Tallinnas vene gümnaasiumis, kellest sai hiljem oluline paguluses tegutsev ajaloolane Cambridge’s. Tema DP ehk põgenikelaagri aastad Saksamaal ja hiljem nö uued algused Inglismaal meenutasid Elin Toona kogemusi ja mälestusteraamatut „Pagulusse“. Ja jällegi see küsimus, kuidas kõige kiuse säilitada oma isedust, kuidas jääda inimeseks. Meenusid ka Raimond Kaugveri laagrikirjad, mis alles ootavad avaldamist ja mille uurimisega tegeleb Eneken Laanes.
Täna pealelõunal Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse 25 tegevusaasta tähistamine. Meenutused. Rein Veidemannilt, Piret Kruusperelt, Elsa Pajumaalt, Piret Viireselt ja Toomas Haugilt. Rännata möödunud aegadesse ja tajuda jällekord hästi selgelt seda, millistes oludes on tehtud uurimistööd, on süvenetud erinevate autorite, erinevate ajastute loomingusse, on nö ammutatud seda teadmist möödunud aegadest, loodud sildu möödunu ja alles tuleva vahel ning kui oluline on see töö. See kipub tänases maailma vahel ära ununema.
Jälle mõista täie selgusega, et just süvenemise ja aeglustumise vajadus on see, mille eest nii minul kui ka Ene Mihkelsoni Seltsil tuleb seista. Et selle seltsi esinaisena tulebki ka minul just seda vankrit vedada. Nii enda kui teiste pärast. Juba meie seast lahkunud hingesugulaste pärast ning nende tulevaste nimel, kellega pole ehk veel kohtunudki. Olla see mina ise, kellega ma tulevikuski tahaksin kohtuda.