Astrid ja Ivar Ivaski kirjanduslikud võrgustikud

Aija Sakova
Astrid ja Ivar Ivaski kirjanduslikud võrgustikud. Riia reisikiri
Ilmunud ajakirjas Looming, 9/2018, lk 1279 — 1281.

Justkui saabuvat ette aimates pealkirjastasin oma Ivar Ivaski (1927—1992) tegevuse mälestusele pühendatud ettekande Eesti Kirjandusmuuseumi saalis toimunud sümpoosionil "Ivar Ivask, maailmamees kirjanduses" (18. XII 2017) nii: "Ivar Ivaski kirjanduslikud võrgustikud ja ühiskondlik mõjukus". Vaevalt kaks kuud hiljem sain omal nahal kogeda Ivaskite kirjanduslike võrgustike haaret, kui olin Eesti-poolse esinejana kutsutud Riiga Läti Ülikooli Akadeemilisse Raamatukokku Ivar Ivaski mälestusõhtule 8. veebruaril 2018.

Detsembris rääkisin Tartus muu hulgas sellest, et hea kirjandusuurija on oma olemuselt sildade looja, just nii nagu kirjeldab Ivar Ivaski tegevust ka Jüri Talvet Ivaski raamatu "Hetked igavikust" eessõnas, ja sedagi, et need sillad, mida kirjandusuurija ehitab, ei pruugi hakata kandma kohe või neid ei pruugita kohe kasutusele võtta. Kuid nagu Talvet ütleb, võivad äratused alata äkki.*  Teisisõnu, kui sild on loodud, ei tea me kunagi, millal ta kasutusele võetakse. See võib juhtuda ka aastate pärast.

Just sellise sildade kasutuselevõtu näitena tajusin nii Tartus kui ka Riias toimunud Ivar Ivaskile pühendatud ettekande- või mälestuspäevi. Loomulikult on Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud mälestuspäeva objektiivseks põhjuseks Ivar Ivaski 90. sünniaastapäev, aga ka asjaolu, et tema isiklik arhiiv toodi 2016. aastal, pärast abikaasa ja läti luuletaja Astrid (Astrīde) Ivaski (1926—2015) surma Riiast Tartusse, Eesti Kultuuriloolisesse Arhiivi. Kuid see on vaid väline ja objektiivne põhjus, mis kasvab välja inimestest koosnevatest kirjanduslikest võrgustikest ehk teisisõnu inimestest, keda Ivask ning tema tegevus on puudutanud või mõjutanud. Samuti ei ole vähetähtis asjaolu, et Astrid Ivaski initsiatiivil asutati 2000. aastate alguses Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Ivar Ivaski mälestusfondi stipendium, mida anti sel korral välja kaheksandat korda ja mille pälvis Aare Pilv oma luule- ja lühiproosa kogumiku "Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007—2015)" eest.

Sillaks Eesti ja Läti vahel oli Tartu mälestuspäeval Astridi luule Eesti mõjudest ja Ivari luule Läti mõjudest rääkinud luuletaja ja eesti kirjanduse tõlkija Guntars Godiņš, kes ei olnud siiski Riia mälestuspäeva korraldaja, vaid vahendas kontakte Eestiga. Mälestusõhtu korraldas Astrid Ivaski hea sõber Arnis Šablovskis koostöös Läti Ülikooli Akadeemilise Raamatukoguga, kus üritus toimus. Raamatukogu (Rūpniecības iela 10) asub Astrid Ivaski viimasele elukohale Pulkveža Brieža tänaval väga lähedal, sama hästi kui paralleeltänavas. Jätnud oma reisikoti Eesti Vabariigi saatkonna külaliskorterisse aadressil Skolas iela 15 — samas majas oli muide ka Ivar Ivaski lapsepõlvekodu —, suundusin koos Arnis Šablovskisega Astridi lemmiksöögikohta Itaalia restorani "Roma", mis asub tema viimase elukoha kõrvalmajas. Kirjandushuviline literaat, reisikirjade ja kodulooliste raamatute autor Šablovskis ei ole seotud ühegi kirjandust uuriva või vahendava institutsiooniga. Ta ei tundnud Ivar Ivaskit, kuid oli lähedane Astridiga, kellega koos käis Iisraelis veel siis, kui Astrid oli 89-aastane ja juba ratastoolis. Arnis Šablovskise vahendusel sain aimu, milline oli Astridi elu Riias, mis teda köitis ja mis oli talle oluline; sellestki, kus ta tavatses "Roma" restoranis istuda ning mis oli tema lemmikroog. Just sedasama ehedat Itaalia-pärast seenerisotot tellisime ka meie. Kõik need näilised banaalsused on olulised, sest nad tõepoolest loovad sildu, ja seda mitte ainult surnute ja elavate, vaid ka praegu eri keeltes ja eri linnades tegutsevate inimeste vahel. Astrid ja Ivar Ivask ning nende tegevus oli põhjus, miks istusime Arnisega selles imelises, juba 19 aastat samas kohas tegutsenud Itaalia söögikohas, mille seintelt võis leida Astridi foto, ning rääkisime Eesti ja Läti nüüdisaja ühiskonna küsimustest, aga eeskätt praeguses maailmas inimene olemise ning inimlikuks jäämise asjust.

Mälestuspäev algas Eesti Vabariigi suursaadiku Tõnis Nirgi tervitusega, kuna mälestusõhtu oli ühtlasi pühendatud Eesti riigi 100. aastapäeva tähistamisele. Meenutusteks-ettekanneteks said sõna välisläti kirjandusajakirja "Jaunā Gaita" esimene toimetaja, Wisconsin-Madisoni ülikooli emeriitprofessor ja praeguse Läti Okupatsioonimuuseumi juhatuse esimees Valters Nollendorfs, aga ka läti luuletaja ja Läti Kirjanike Liidu esimees aastatel 1985—1990 ning Läti Rahvarinde üks asutajaid Jānis Peters. Peters, kes on Lätis legendaarne kuju ja keda viimastel aastatel ei ole pea üldse avalikkuses nähtud, oli tulnud ometi Ivaski mälestuspäevale. Selle erakordsust rõhutas mulle mitu lätlast. Peters tutvus Ivaskitega 1989. aastal, kui nad külastasid ametlikult siis veel Nõukogude Eestit ja Lätit (esimene, mitteametlik külaskäik oli toimunud 1974).

Nollendorfs on Ivar Ivaski Balti eleegiate inglise keelest läti keelde tõlkija ning on kirjutanud 2001. aastal Lätis välja antud neljakeelsele Balti eleegiate väljaandele järelsõna spiraalist kui kesksest kujundist Ivaski "Balti eleegiates".**  Enne ettekandepäeva algust ulatas ta mulle meie saksakeelse vestluse käigus väljatrüki oma Ivar Ivaskile pühendatud "Rõngu eleegiast". See oli algselt kirja pandud läti keeles (2003), seejärel oli sündinud saksakeelne versioon (2010) ja käesoleva sündmuse puhuks ka ingliskeelne, mille Nollendorf koos lätikeelsega publikule ette kandis.

Ettekande pidasid kirjandusteadlane ja Astrid Ivaski biograafia autor Anita Rožkalne, Guntars Godiņš ning Astrid ja Ivar Ivaski läti kirjastaja, "Balti eleegiate" neljakeelse raamatu väljaandja Inguna Cepīte. Mul oli au esindada Eestit. Minu küsimusele, kas peaksin kõnelema inglise keeles, sest erinevalt Godiņšist, kes kõneleb suurepäraselt eesti keelt, mina läti keelt ei valda, sain vastuseks veendunud ei. Korraldajate soov oli kuulda mind kõnelemas eesti keeles. Nii saingi kogeda seda, kuidas kõlavad minu sõnad läti keeles, sest Guntars Godiņš oli lahkelt mu sõnavõtu varem läti keelde ümber pannud.

Erilise mulje jättis see, kui ettekannete vahele esitas Ivar Ivaski luulele seatud laule nii eesti kui läti keeles Läti Muusikaakadeemia dotsent Ansis Sauka, kes saatis ennast ise klaveril.

Raamatukogu saalis oli eksponeeritud Riias asuva Ivaskite arhiivi fotosid, aga ka raamatuid nii eesti, läti, saksa kui inglise keeles. Samuti oli uuesti välja pandud 1986. aastal Oklahoma Kunstikeskuses korraldatud näitus Ivaski joonistustest ja kollaažidest (1975—1985).

Pärast ettekannete lõppemist ja vastuvõttu — kell oli juba kindlasti vähemalt üheksa õhtul ja raamatukogu ametlik tööaeg läbi — sain koos Arnis Šablovskise, Guntars Godiņši ja ajakirjanik Inta Zēgnerega raamatukogutöötaja Gunta Jaunmuktāne juhendamisel tutvuda Astrid ja Ivar Ivaski lugemissaali või -tubadega. Kahes toas olid välja pandud nii Ivaskite isiklikud esemed kui ka nende kodune raamatukogu. Ivar Ivaski eestikeelsed päevikud ja tema kirjavahetused üle maailma, niisamuti hulk isiklikke esemeid on üle antud Eesti Kirjandusmuuseumile, ent Ivaskite raamatukogu ja ka Astrid Ivaski arhiiv on Läti Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus. Kõik Ivaskite raamatukogu raamatud on kirjeldatud ja leitavad Läti raamatukogude elektronkataloogis. Aastatel 2016 kuni 2017 digiteeriti Läti Kultuurkapitali toel Ivaskite Läti arhiivist 4912 dokumenti ja fotot.

Teades, kui keeruline ja ressursimahukas on ühele raamatukogule isiklike raamatukogude iseseisvana säilitamine, rääkimata kättesaadavaks tegemisest, tundsin suurt aukartust Läti Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus tehtud töö ja pühendumuse vastu. Seista Ivaskite raamatute keskel, näha oma silmaga Ivari Ivaskit inspireerinud autorite raamatuid, istuda Astrid Ivaski tugitoolis ja tema kodu söögilaua toolidel või kirjutuslaua taga oli tõepoolest eriline tunne.

Oli hingestav ja eriline teada, et samal ajal oli nii Riias kui Tartus välja pandud näitus meenutamaks Ivar Ivaski tegevust "maailmakirjanduse samba voolimisel" ning väikeste, eesti, läti, leedu ja teistegi raudse eesriide taha jäävate kirjanduste tutvustamisel ingliskeelses maailmas. Üks mees, kes oma tegevusega oli sillaks vaba ja suletud maailma ning väikeste ja suurte kirjanduste vahel, osutus nüüd ka sillaks eesti ja läti kirjanduse, aga ka lihtsalt inimeste vahel. Sest on tõesti ääretult meeldiv ja lohutav teada, et inimlikud kohtumised on tänaseski kiires maailmas võimalikud; kohtumised, mis ületavad meile sülle langenud ja selgeks õpitud rollide piire ning ei jää nendesse kinni.

Usun, on väga sümboolne, et Valters Nollendorfsi "Rõngu eleegia" ilmub „Loomingus“ Aare Pilve tõlkes esimest korda ka eesti keeles.


* J. Talvet, Ivar Ivask maailmakirjanduse sammast voolimas. Rmt: I. Ivask, Hetkel Igavikust. Meelisklusi maailma kirjanduselust. Tartu, 2010, lk 13.
** V. Nollendorfs, For poems are forever spirals without end. Rmt: I. Ivask, Baltijas elegijas = The Baltic elegies = Balti eleegiad = Baltiškos elegijos. Tõlkijad Valters Nollendorfs, Paul-Eerik Rummo, Julius Keleras. Riga, 2001, lk 105—106.