Kui alustasin 2004. aastal ülikooliõpingute kõrvalt tööd Tartu Ülikooli ajalehes Universitas Tartuensis, esialgu reporteri ja hiljem toimetajana, sai mulle üsna ruttu selgeks, et selle ameti üks põhilisi keerukusi on leida tasakaal oma sisemise seisukoha (parandamatu maailmaparandaja) ja organisatsiooni huvide vahel. Teisisõnu tuli osata õppida iseend tsenseerima.
Sain aru, et olin asunud tööle suures ja väärikas organisatsioonis ning minu ülesanne oli hoolitseda selle hea maine ja kuvandi eest. Samal ajal selgus, et ajakirjanikena – ehkki ma ei olnud selleks õppinud, koolitas ja juhendas toonane peatoimetaja Varje Sootak mind töötama just ajakirjanikuna selle sõna parimas tähenduses – on meie kohustus juhtida tähelepanu ja anda aruteluruumi eeskätt probleemsetele teemadele ning tõsta ülikoolipere ja avalikkuse ette neid kohti, kust king kõige rohkem pigistab.
Kuidas aga saavutada see nii, et tegudest ei kujuneks oma tööandja, oma organisatsiooni musta pesu pesemine?
24-aastase idealistina arvasin, et kui miski on mäda või isegi kõigest poolik lahendus, soovivad asjaosalised seda ära tundes probleemi kindlasti otsekohe lahendama asuda. Ma arvasin siis nii kõige kohta. Samuti uskusin, et õiged (või vähemalt õigemad) lahendused on päriselt olemas.
Ma ei taha öelda, et ma nüüd enam nii ei arva, kuid kindlasti olen muutunud mõnevõrra küünilisemaks, resigneerunumaks või lihtsalt realistlikumaks. Olen näinud ja mõistnud, et teised asjaosalised ei pruugi minuga nõustuda, kui pean midagi parandamisväärseks. Raske on olnud leppida sellega, et sageli ei soovigi inimesed poolikuid lahendusi parandada, sest iga muutus tähendab astumist tundmatusse. Suur osa inimesi eelistab aga tundmatusse astumise asemel rahulduda olemasolevaga, isegi kui see on puudulik.
Hilisem elu ja töökogemus on mulle õpetanud, et organisatsioonide heaks töötades – eriti kui ollakse mõnel vastutaval ametikohal – hakkab pilk kahe vaatepunkti vahel hägustuma. Ei ole enam nii selge, mis on minu enda sisemised tõekspidamised ning mis mitte.
See on loomulik ja paratamatu, sest elus tuleb väga tihti astuda uude rolli, esindada mõnd organisatsiooni, teisi inimesi või väärtusi. Mõistagi hakkab selles olukorras vahel sassi minema, mis on minu seisukohad ja mis need, mida ma esindan. Vahel, ja ka seda tuleb ju ette, on sisemised väärtused ja hoiakud vastuolus organisatsiooni või selle juhi arusaamadega.
Sellises keerulises olukorras tuleb vaagida vastutuse kaalu ja küsida: kui suur on minu vastutus organisatsiooni ja töökaaslaste ees ning kas need kattuvad? Lõpuks, kuid mitte väheolulisemana, tuleb küsida, milline on vastutus iseenda ees. Mulle näib, et see unustatakse vahel ära, ja ma ei tea, kas see on tahtlik või tahtmatu.
Mõnikord elavad inimesed oma rolli sisse nii, et unustavad täiesti oma mina. Olen ka ise end sellisest olukorrast avastanud. Niisugusel juhul on ainus lahendus teadvustada neid olukordi. Teiste esindamine ja nende või organisatsiooni eest vastutuse võtmine on küll oluline, kuid unustada ei tohi ka ennast.
Mõista tuleb ka seda, et organisatsioonid on sageli ühtlustavad, sest nad sõnastavad ühiseid väärtusi ja seavad ühiseid sihte. Indiviidi sisemine tung on – või minu hinnangul võiks olla – pigem eristumine. Seetõttu on kollektiivi ja üksikisiku huvid juba paratamatult kas vastuolus või erinevad. Mulle näib see tõepoolest olevat paratamatu, just nagu on paratamatu, et kool haridusasutusena ühest küljest kasvatab ja toetab omapära ning teisalt pärsib seda.
Maailma või sündmuste kulgu muudavad just need inimesed, kes julgevad eristuda, astuda tundmatusse või teha midagi tavapärasest teistmoodi. Ehkki ma ei ole enam nii idealistlik kui Tartu Ülikoolis ajakirjanikuna töötades, usun siiski, et oma veendumuste eest vahel lihtsalt tuleb seista. On olukordi, kus peab julgema püsti tõusta ja mitte nõustuda või hoopis tegutsema asuda, selleks et asjade seisu muuta.