Käesolev arvustus "Mehr Licht!" (Rohkem valgust!) on ilmunud ajakirjas Looming (2/2019) ja kultuuriportaalis kultuur.err.ee.
*
Linnar Priimägi on Ilmamaa "Eesti mõtteloo" sarjas ühtseks kogumikuks koondanud suurema osa oma esseesid ning artikleid, mis on seotud Goethega või tõukuvad temast. "Minu Goethe" (Ilmamaa, 2018). ei ole küll monograafia, kuid väga omanäoline ja sealjuures omal moel ka terviklik kogumik.
"Mind ei huvita siin mitte ükski muu probleem mitte üheski muus aspektis kui seoses Goethega," postuleerib Priimägi sissejuhatuses (lk 8). See väide peab ühelt poolt paika, kuid teisalt mitte. Sest Priimäge huvitavad Goethest tõukudes väga paljud elulised ja kunstilised küsimused, millest saaks rääkida ka ilma Goethet mängu toomata. Teemad, millest Priimägi kirjutab, ulatuvad kirjanduslikest ja tõlkealastest näitekunsti, fotograafia ja kujutava kunstini, samuti leiavad käsitlust teoloogilised, filosoofilised ja psühholoogilised isiksuse arenguga seotud küsimused. Eraldi äramärkimist väärib kahtlemata Goethe näitekunsti kaanoni "Reeglid näitlejale" tõlge, mis ilmub nüüd selles raamatus esimest korda.
Kogumik "Minu Goethe" on jaotatud kolme suuremasse ossa: "Eurooplane Goethe", "Faust" ning "Goethega ja Goetheta". Kogumiku lõpus on ära toodud varem avaldatud artiklite ilmumisandmed, millest järeldub, et kogumiku 29 eri pikkusega artiklist-esseest on varem ilmunud 23 ja kuus on kirjutatud või lõpetatud siinse kogumiku tarbeks. Ehkki Priimägi ütleb sissejuhatuses, et raamatusse on koondatud esseed, artiklid, ettekanded ja tõlked aastatest 1982—1998, ei vasta see tõele. Minu hinnangul on koguni 14 ehk sisuliselt pool raamatus sisalduvatest artiklitest-esseedest hoopis uuemast ajast ehk kirjutatud alles pärast sajandivahetust. Enim uusi, sh selles kogumikus esimest korda ilmuvaid käsitlusi on kogumiku esimeses osas. Ega sellel, kas kogumikus sisalduvad artiklid on kirjutatud XX või XXI sajandil, erilist tähtsust olegi. Tähtis on seik, et see ajavahemik ehk kokku 36 aastat (1982—2018), mille sisse kogumiku artiklid mahuvad, aitab illustreerida ja mõista Priimäe pikaajalist ja püsivat suhet Goethe loominguga.
Goethe kui elukestev armastus
Ei ole kindlasti liialdus väita, et Priimäele on Goethe elukestev armastus ja Goethe nii looja kui inimesena imetlusobjekt. See armastus ja suhe sai alguse peaaegu valgustusliku äratundmisena Tallinna 42. keskkoolis Rita Tasa saksa keele tunnis 1971. aasta kevadel Goethe luuletust "Mailied" lugedes. Raamatu sissejuhatuses kirjeldab Priimägi seda hetke ja luuletust, mis ta justkui unest äratasid. Goethe "Mailiedi" read, mida Priimägi saksakeelsena eessõnas ka tsiteerib, on justkui täiesti tavalised loodusluuletuse read. Kuid just nende ridade kaudu, millesse nende kirjutaja on pannud iseenda, millega on andnud edasi midagi sellest kirjeldatud loodusest, sellest kevadisest hetkest, sellest tundest, mis on teda nende ridade sõnastamisel vallanud, jõuab 16-aastase Priimäeni midagi tõeliselt erilist (ja oma kaasaja välist). See on samal ajal osadus luuleridadesse püütu ja nende kirjapanijaga, see on äratundmine, mingi maailma nägemise viisi äratundmine, tõe või tõe olemasolu äratundmine. Võib öelda, et Priimägi kirjeldab 47 aasta tagust tõehetke, tänulikkust, mis annab suuna kogu tema edasisele elule ja teeb temast sildade ehitaja, traditsioonide jätkaja ja kandja.
Goethest ei saa niisiis mitte niivõrd Priimäe eeskuju, kuivõrd mõõdupuu, ja seda nii kirjanduses kui ka kunstis, nii elus kui ka laval. Ta mitte ainult ei vaata "kõike üle Goethe õla" (lk 8), nagu ta väidab sissejuhatuse lõpus, vaid mõõdab nii enda kui ka teiste seisukohti ja tõekspidamisi Goethest lähtudes.
Goethe kui aegumatu mõõtkava võrdkuju
Kogumiku kui terviku ülesehitus on sümpaatne ja võimaldab rahulikult liikuda eri raskusastmega lugude vahel. Priimägi on lummav kirjutaja ja mõtleja, kes võtab huvitatud lugeja oma rännakutele meelsasti kaasa ning tutvustab ja avab oma mõttekäike nii, et need on tõepoolest jälgitavad ning Goethe kunstilised ja filosoofilised mõttesügavused hoomatavad.
"Minu Goethe" mõistmist hõlbustavaks raamiks kujunevad kogumiku teine ehk 1986. aastal kirjutatud käsitlus "Klassika tähtsusest" ning kogumiku lõpulugu (esimest korda avaldatud 1989. aastal) Eesti Goethe-Seltsi asutamisest ning esimestest tegevusaastatest. Kui "Klassika tähtsusest" selgitab, miks õigupoolest on vaja mõõdupuid ja milline roll on klassikal, siis "Eesti Goethe-Selts 1988" annab aimu Goethe mõju mõõdupuuks olemise praktilistest tulemustest.
Algselt 1986. aastal ajalehes "Edasi" ilmunud loos "Klassika tähtsusest" tuletab Priimägi Goethe eluloole "Luule ja tõde" ("Dichtung und Wahrheit", 1811—1813) ning Austria romaanikirjaniku Heimito von Dodereri 1958. aastast pärinevatele seisukohtadele tuginedes meelde seda, et ükskõik kui suur ja oluline mõni kaasaegne tegevus (looming) ka ei oleks, tasub ja tuleb seda aeg-ajalt mõõta aegumatute mõõtkavade alusel. Eeskätt on seda vaja, et mitte ekslikult sumbuda kohalikesse ja oma ajast sõltuvatesse oludesse. See on tõepoolest ajatu mõte ja kehtis küllap nii XIX sajandil kui ka 1986. aastal ja kehtib ka praegu, 2019. aastal. Olgugi et just seda kunsti aegumatust kiputakse sageli unustama.
Priimägi kasutab ja tutvustab siin Goethe "vastastikuse tühisuse" ehk Wechselnichtigkeit'i mõistet, mille all "tuleb mõista eelkõige mastaabi- ja proportsioonitunde kadu, mis on tingitud sõltumatu, absoluutse mõõtkava puudusest" (lk 17). Ehkki Priimägi otsesõnu selles Goethe-artiklis oma kaasaega ei kritiseeri, on selge, et seda vaadatakse ja mõõdetakse "üle Goethe õla" ehk Wechselnichtigkeit'i märkama õhutades.
Maailmakirjandus kui sõltumatu väärtusskaala
Ühes järgmistest esseedest sõnastab Priimägi Goethest ja Voltaire'ist tõukudes mõtte, milles sõltumatu väärtusskaala roll antakse kirjandusele:
"Maailmakirjandus on instants, rahvusvaheline süüme, mis paneb kirjanikud häbenema avaldada viletsat loomingut. Maailmakirjandus on sõltumatu väärtusskaala, mis peab seisma väljaspool kõiki rahvuskirjandusi, absoluutne kriteerium, mis on rakendatav igale konkreetsele teosele. [---] Maailmakirjandus kui instants mõõdab autori vastutustunnet." (Lk 25.) Maailmakirjanduse all ei mõista Priimägi ega ka Goethe mingit hulka teoseid, vaid Priimäe järgi on see Goethele "ettekujutus maailma kirjanduste vastastikusest arengust" (lk 17). Maailmakirjandus toimib siin kui kvaliteedimärk ja mõõdupuu. Priimäe sõnul tähistab maailmakirjandus Goethele vastutust mineviku ja tuleviku ees (lk 25).
Veel tsiteerib Priimägi selles Voltaire'i ja Goethe loos Voltaire'i kirja oma kolleegile d'Alembertile 28. augustist 1765, kus Voltaire ütleb: "Tahaksin, et iga avalik tegelane, kui ta on sooritamas mõnd lollust, ütleks endale: sind vaatab Euroopa." (Lk 25.) See on selge üleskutse vastutuse võtmisele ja äratundmisele, et tänane on vaid üürike hetk pikas ajaloo kulus, kuid indiviidi roll on seda hetke kasutada vastutustundlikult ja parimal võimalikul moel, et olla ühendavaks sillaks mineviku ja tuleviku vahel.
Usun, et ka Priimägi ise võiks praegu öelda midagi samasugust nagu Voltaire siis. Kuid see, mida Priimägi võiks Voltaire'i või Goethe eeskujul pidada lolluseks, ei pruugi sugugi olla igaühele enesestmõistetav. Selle paremaks mõistmiseks võiks pöörduda kogumiku lõpuloo ehk Eesti Goethe-Seltsi asutamist ja algusaastate tegevust puudutava käsitluse juurde, mis sedastab need põhjused, miks seltskond Tartu haritlasi ja eri valdkondade teadlasi ülepea lõi 1988. aastal Eesti Goethe-Seltsi ning milles nähti seltsi eesmärki ja rolli toonases kultuuri- ja hariduselus. "Idee rajada selline organisatsioon on õige mitu aastat vana ja käsitatav praeguse [ehk 1980. aastate lõpu] kultuurisuundumuse antitsipatsioonina. Juba toona tuli hakata vastu töötama humanitaarse üldhariduse murettekitavale lamenemisele [---]." (Lk 279.)
Goethe kui ammendamatu inspiratsiooni- ja jõuallikas
Goethe on seltsi esindusfiguuriks valitud Eesti Saksa-seose ehk Eesti ja euroopaliku kultuuriruumi seose rõhutamiseks, aga ka seetõttu, et ta kujutab "endast õhtumaise kultuuri universaalsuse ja maailmale avatuse sümbolkuju" (lk 279). Muu tegevuse kõrval asutasid seltsi tegelased — Priimägi mainib peale enda kui seltsi teadussekretäri veel kirjanikku ja tõlkijat Ain Kaalepit kui seltsi esimest esimeest, psühholoog Heiti Pakku, psühhofüsioloog Jüri Allikut ja astrofüüsikut Enn Kasakut — vabatahtlikkuse alusel toiminud Eesti Goethe-Gümnaasiumi, et "üle saada ametliku koolihariduse lünklikkusest ja väärast orientatsioonist" (lk 282). Kui kaua gümnaasiumi kultuuriloolisi loenguid tegelikkuses peeti, vajaks eraldi selgitamist. Kuid on selge, et seda eest vedanud inimesed võtsid — kas või lühikeseks ajaks — enda peale haridus- ja kultuuriloolise vastutuse selle eest, et Eesti kultuur oleks Euroopa kultuuri osa ja valmis astuma dialoogi Lääne-Euroopaga, ühiskondadega raudse eesriide taga.
Selline altruistlik kultuuriinimese või tänapäeva maailmas ka humanitaari vastutus ei ole kunagi päris iseenesestmõistetav, kuid on kindlasti olnud eri aegadel erinevalt hinnas. Võib-olla ei ole siin kohatu mainida, et ka nüüd, meie kaasajal, on Tartus kuuldavasti tööd alustanud vabatahtlikkuse alusel ja väljaspool olemasolevaid haridusasutusi tegutsev humanitaarharidust pakkuv Vaba Akadeemia.
Ei ole saladus, et Priimägi on maksimalist ja idealist, kelle mõõdupuud on klassikalised ja ajatud ning ei asu kaasajas. Kindlasti ei lihtsusta see asjaolu tegutsemist meie ajal, kus humanitaarse hariduse lamenemine ei ole võrreldes 1980. aastatega sugugi peatunud ega vähenenud. Pigem on olukord mitu korda hullem.
Priimäe "Minu Goethe" vahendab ühtviisi nii teadmist kui kultuurilugu, kuid on ka eeskujuks. See kogumik mõjub omamoodi julgustusena, et saab ja peabki olema nõudlik nii iseenda kui ka teiste (loomingu) suhtes, et mõõtkava peab olema aegumatu ja avar (nii ruumilises kui ka ajalises mõttes). Et see peab olema suurem kui sa ise ning et on täiesti õigustatud vaadata maailmale üle Goethe õla.