Näituse kuraatorid Maria Arusoo, Eha Komissarov ja Eda Tuulberg, kujundajad Edith Karlson ja Maria Luiga, kunstnikud Concordia Klar (1938–2004), Silvi Liiva (1941), Marju Mutsu (1941–1980), Naima Neidre (1943), Kaisa Puustak (1945), Marje Taska (1955), Vive Tolli (1928–2020), Aili Vint (1941), Mare Vint (1942–2020) ja Marje Üksine (1945).
Maria Arusoo, Eha Komissarov ja Eda Tuulberg on kujundajate Edith Karlson ja Maria Luiga abiga loonud ilusa ja sügavalt puudutava näituse. Nad on vaatajate ette toonud ühe põlvkonna graafikute tööd, aga avanud ühtlasi mitmed tähtsad mõtte- ja tundemaastikud.
Näitust saatvas raamatus kirjutab Maria Arusoo, et „mitmeid käesoleva näituse autoreid võib suuresti vaadata mitte ainult põlvkonnakaaslaste, vaid ka ühise sõpruskonna liikmetena, mis tähendab sootuks teistsugust kultuurilise mõju dünaamikat kui tavapärased metropolidest äärealadele kiirgavad mõjuvektorid“. Ta põhjendab: „Sõpruskonnas töötades on kultuurilise informatsiooni vahetamine demokraatlikum, tekivad poolmärkamatud hübriidsused ja mitmehäälsused ning tunduvalt vähem on hierarhiseeritud normatiivsust.“
Just demokraatlikkus ja mitmehäälsus, üksteisega arvestamine, üksteisest ja üksteise loomingust hoolimine, tundlikkus, tähelepanelikkus ja täpsus iseloomustab ka seda näitust. See, kuidas on loodud näituse ruum, kuidas tööd on ruumi paigutatud – seinteks on valitud läbipaistev sõrestik –, on äärmiselt sobiv valik ja toetab väärtusi, mida esindavad näituse tööd ja kontseptsioon.
Näitusel tutvustatakse kunstnike loomingut 1960. kuni 1980. aastateni, kuid avatakse autorite loomingu kaudu tolle aja kontekstis ka mitmeid (ajatuid) teemasid. Olgu selleks siis suhe keskkonna ja maastikuga, kehalisus ja erootika, rollid elus või ka see, kuidas kunst peegeldab (ja kujundab) folkloori, kirjandusteoseid või mütoloogiat. Elo-Hanna Seljamaa on avanud Vive Tolli loomingu seosed folkloorse ainesega, kuid ka teiste graafikute teostes on müütilisi või poolmütoloogilisi tegelasi. Näiteks Silvi Liiva tööl „Haldjas“ (1977) päästab naine (haldjas?) kotist välja hulga loomi, keda päris selgelt määratleda pole võimalik. Concordia Klari mitmetel töödel kohtame pillipuhujat naist.*
Näituse kuraatoritele antud elu- ja loomeloolistes intervjuudes, millele toetub osa näitusest ja mida on kasutatud ka näitust saatvas raamatus, on näiteks Marje Üksine juhtinud tähelepanu sellele, et just luule on olnud talle inspiratsiooniallikas vabagraafika motiivide ja teemade leidmisel. Luule nagu ka graafika liigub mööda poolsõnalist või lihtsasti sõnastamatuid radu, jättes vaatajate-kuulajate jaoks n-ö otsad lahti ja asjad lõplikult sõnastamata. Assotsiatiivsus ja unenäolisus, mida kohtab graafikute töödes, loob avarust ja annab loomeruumi.
On äärmiselt sümpaatne, et ka näituse juurde loodud (ilmselt koolidele mõeldud) tegevusleht on koostatud tundlikult ja sõpruste, rollide ja mõtte- ning loomeprotsesside üle järele mõtlema kutsuvalt. See näitus kutsub vaatajat end avama ja kogema maailma suhete ja suhtes olemiste kaudu.
Maria Arusoo tõdeb raamatu saatesõnas, et „sõpruskonna sisemisele dünaamikale ja vastastikusele mõjutamisele on väga raske piire ümber joonistada ning seda sõnaliselt kontseptualiseerida“. Isegi kui nii, siis vastastikust hoolimist ja suhestumist – sõpruskonna mõju –, saab näitusel oma nahal kogeda. See on vaieldamatult võimas kogemus.
* Hilisemast ajast meenub Kristiina Ehini esimene proosalugude raamat „Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine“ (2006).
