2019. aasta augusti teises pooles võttis mu raamatu „Elamise julgus. Kirjad Käbile“ kirjastus EKSA paari foto avaldamise asjus ühendust Käbi Laretei (1922–2014) poja Daniel Bergmaniga (sünd 1962). Sain toona ka ise Danielilt vastuskirja, kus ta muu hulgas mõtiskleb: „Tegelikult kirjutan ma ka ise Käbist. Ehkki ma ei ole kindel, kuhu ma sellega välja jõuan. Sellel on rohkem pistmist minu ja mu ema jaheda suhtega, tema surmaga ja minu pojatunnete puudulikkusega, hoolimata sellest, et ta oli publiku silmis nii armastusväärne. Suuresti on selle taga kunstniku ohverdus, otsus pühendada kogu energia oma elu mõttele või kutsumusele, selle asemel et lapsi kasvatada. Vähem kui kaks kuud pärast tema matuseid oleksin ka ise äärepealt arütmia tõttu surnud. Vaevalt et see oli kokkusattumus. Olen tõenäoliselt armastanud teda ilma sellest ise aru saamata.“
Raamat, mille kirjutamist Daniel Bergman oma kirjas mainib, ilmus rootsi keeles 2021. aasta kevadel ja jõudis mullu Kadi-Riin Haasma tõlkes ka eesti keelde. Ehkki „Süda“ on esmapilgul pühendatud autori tütrele Almale, on see samavõrd armastuseavaldus ka Alma vanaemale, autori emale Käbile. Nime Alma mainitakse raamatus muide vaid ühel korral üsna selle lõpus, kui Farö saare preester autori tütart nimepidi kõnetab (lk 359), Daniel ise pöördub enamasti tütre poole sõnadega „sina“ või „südameke“. Alma on ühtlasi Käbi teine eesnimi ja Käbi ema nimi. „Süda“ on niisiis pihtimus, ehk isegi patukahetsus.
Raamatus on esitatud Daniel Bergmani elu- ja kujunemislugu alates tema ema Käbi Laretei 1962. aasta raseduseteemalisest päevikusissekandest (lk 11)1 kuni Danieli parameedikuna töötamiseni ja eluohtliku südamerikkega elama õppimiseni. Jutustuse käigus dokumenteeritakse Danieli elu mõned kriitilise tähtsusega eluperioodid: 2011. aasta suvi – diagnoosi saamine2, 2014. aasta sügistalv – Käbi lahkumine ning Danieli esimene eluohtlik arütmiahoog, 2017. aasta november (pühakutepäev) – järgmine eluohtlik arütmiahoog tütre ja Saksa võttemeeskonna silme all Farö saarel3, 2018. aasta – südameoperatsioon, 2020. aasta suvi – tütre järele igatsemine ja tuleviku pärast muretsemine Storholmenil4.
Just 2020. aastast pärinevad kõik südamepildiga markeeritud kirjad/peatükid tütrele. Kuid ka kõik teised, ajas kaugemad tekstid on vormiliselt pühendatud tütrele, sest Daniel Bergman räägib seal oma vanematest kui „sinu vanaisast“ ja „sinu vanaemast“. Siiski võib tütrele suunatuses näha eeskätt vormivõtet, mis muudab teose kõik tekstid omamoodi kirjadeks tulevikku. Raamat on üles ehitatud liikumisena eri aegade vahel: eluloolised ning kronoloogiliselt järgnevad mälestuskillud vahelduvad hüpetega 2007., 2011., 2012., 2014., 2017., 2018. või 2020. aastasse (on ka üksikuid erandeid). Lõpuosa ehk viimased 60 lehekülge kujutab endast mõne üksiku erandiga liikumist 2014. aasta sügise ehk Käbi surmaeelse aja ning 2017. aasta pühakutepäeva vahel, mil Daniel kohtub Farö saarel Margarethe von Trotta võttegrupiga, kes teeb seal dokumentaalfilmi Danieli isast Ingmar Bergmanist5 (1918–2007). Kohe pärast võtteid tabab Danieli järjekordne eluohtlik arütmia ning tema südamesse paigutatud ICD-masin peab andma kolm elektrilööki, et süda uuesti rütmi tagasi saada.
Tõik, et raamat on pühendatud tütrele, ei ole tähenduslik mitte ainult vormilt, vaid ka sisult: autorit vaevab ja sunnib kirjutama põlvest põlve kanduva käitumismustri teema ning küsimus, kuidas see katkestada. Daniel Bergman on nimelt veendunud, et tal on samuti raskusi armastamise ja teisele inimesele pühendumisega, nagu ei osanud tema meelest armastada ka tema vanemad Käbi Laretei ja Ingmar Bergman, ei teineteist ega ka teda (lk 204-205).
Tuginedes isa sõnadele, kirjeldab Daniel Ingmarit kannibalina, keda huvitab teine inimene vaid seni, kuni ta ise temalt midagi vajab.6 Ema viimaste eluaastate armastuseavaldusi7 on Danielil raske uskuda: kõigi teiste silmis nii armastusväärne ema on poja mälestustes olnud talle sageli kättesaamatu, lapsehoidja hoidnud Danieli emast eemal kui „kodulooma“, et ta ei segaks harjutamist (lk 193). 1993. aastal teraapias käies jõuab Daniel tõdemuseni, et ta oli lapsena „hellusenäljas“ (samas) ja et ta vihkab ema (lk 185).
Tal endal aga olevat samad hädad, mis Käbil ja Ingmaril: ta on „enesekeskne, ainult enda projektidele pühendunud“ (lk 201). Peale selle olevat läbilõigatud sidemed Bergmanide erioskus: „nii sinu vanaisa kui ka mina valdame seda kunsti täiuseni“ (lk 155). Daniel naaseb raamatus korduvalt usaldamatuse ja sellega paratamatult kaasneva üksilduse küsimuse juurde (lk 212). Usaldusega on ta iseäranis sunnitud silmitsi seisma eluohtlikes olukordades ja südameoperatsioonile vastu minnes: „Mul pole muud valikut kui kutsuda endas esile tunne, mis jääb muidu alati kättesaamatuks. Usaldus“ (lk 224).
Ta tunnistab, et justnagu isa, suhtleb ka tema kõige parema meelega nendega, kes teda armastavad: „imen verd nagu puuk“ ja „enne kui hakkan vastutasuks liiga palju tundma, lasen lahti, hüppan alt ära, tõmban mulla sisse tagasi“ (lk 171).
Daniel tunnistab tütrele: „Sinu ema pole ainus, kes on öelnud, et ma ei armasta kunagi lõpuni ega lase kunagi kedagi päris ligi. Kas see on pärand, mida ma endas kannan? Sellisel juhul tuleb ahel katkestada, et see ei liiguks mingit arusaamatut teed pidi sulle edasi“ (lk 292).
See, mida Daniel Bergman oma raamatus teeb, ongi selle vanematelt lastele päranduva alateadliku käitumismustri jälgede ajamine, selle nimetamine ja äratundmine ning võimalike juurpõhjuste väljaselgitamine. See on tema „tõearmastus“ (lk 201), vajadus mõista ja aru saada.
Autor püüab mõista ja lahti kirjutada oma vanemate armastuse (luhtumise) lugu. Ta toob raamatus ära isa lahutust sooviva kirja emale (lk 194-195), aga ka katke isa eluloolisest raamatust „Laterna magica“ (lk 18). Vestlustes emaga püüab Daniel mõista, miks Käbi ülepea Ingmari valis ja oma eelmise pere jättis ning mida ta temas nägi. Just nagu isa oma „Laterna magica’s“ näib ka Daniel jõudvat seletuseni, et ta vanemad armusid vastastikku teineteise ametisse ja teineteisesse kui kunstnikesse, mitte kui inimestesse (lk 204).
Samuti huvitab Danieli kunstniku ohverduse küsimus, kuivõrd ka Käbi ise tunnistab vestlustes pojaga, et on võimatu olla ühekorraga hea kunstnik ja hea ema (lk 205). Kunstniku ohverduse, s.t kunsti ja laste vahel valimise keerukust aitavad raamatus mõista ja avada Andrei Tarkovskiga töötamise ajast pärinevad peatükid.
Kuid Daniel jutustab peale oma ema ja tütre veel kahest talle olulisest naisest: oma esimesest suurest armastusest Melinda vastu, kellele tal ei õnnestu olla truu, ning tütre emast, kelle nime ei mainita, kuid kellele Daniel Faröl otsesõnu armastust avaldab (lk 323). Nii on ka tütar Alma „armastuse vili“, just nagu Käbi kirjeldab Danieli (lk 205).
Iseenesliku seose armastuse viljaks olemise ja armastatud olemise vahel seab Daniel Bergman 1993. aastal vestluses emaga siiski kahtluse alla: „Armastuse vili ei tähenda, et seda armastatakse. See on aksessuaar, millega näidata armastust, mida ei tunta“ (lk 205). Ühtlasi väidab ta siis emale, et temast ei saa kunagi lapsevanemat, kuna ta ei suutvat ise kedagi armastada. Lugejatena mõistagi teame, et nii ei ole läinud. Vastupidi, armastusest tütre vastu saab Danieli jaoks see ainus miski, mida ei saa välja lülitada (lk 258). Armastus tütre vastu ja soov olla osa tema elust hoiab Danieli küll elus (lk 7), kuid hirm tütart (ära surres) alt vedada ajab justkui omakorda südame rütmist välja: „Kas armastus sinu vastu on tegelikult see, mis südant „karistab“?“ (lk 235).
2018. aastal jõuab Daniel oma otsingutega Käbi terapeudi Tore juurde, õigemini võtab viimane temaga ise ühendust. Vestlustes Torega jätkab Daniel oma mustrite ja seoste otsinguid. Ta on veendunud, et Käbi surma ja tema enda südame haigestumise vahel peab olema mingi seos ja selgitus, ehkki teadusel on omad piirid, „mis puudutab psühhiaatriliste ja füsioloogiliste seoste leidmist“ (lk 290).
„Räägin Torele, et arvan nägevat seost sinu vanaema surma ja oma haige südame vahel, aga ei saa aru, mismoodi, kuigi vanaema on justkui võtme kätte andnud. Kirjutanud kaheksa raamatutäit lugusid oma elust. Mul on kõik minu mälestused ja mul on ta kirjad, ta on loominguliselt ennast väga suurelt avanud. Aga mul pole temaga kunagi lähedast kontakti olnud“ (lk 291-292).
Kui Daniel emale tunnistab, et ta teda vihkab, ütleb Käbi, et alati on inimese enda valik, kuidas ta otsustab olemasolevaga ümber käia ning et kibestumise vältimine nõuab suurt julgust. „„Sa saad valida, kas olla olude ohver või olla elus,“ ütleb ta. „Armastuse vastand … jah, eks see olegi viha?““ (lk 205). Ta hoiatab poega, et kibestumine ja viha võivad talle maksma minna elu. Kibestumisest hoidumiseks aga tuleb olla julge (lk 205).
Üsna raamatu lõpus küsib Daniel, et kas Käbil ei olnud siiski õigus, kui ta üritas selgitada Danielile tema vihas peituvaid ohte: „Võib-olla ei hoiatanudki ta mind omaenda meeleheite pärast mu sõnade üle? Võib-olla üritas ta hoopis päästa mind oma kogemustega, kui ütles, et kibestumine teeb haigeks“ (lk 363). Varem on Daniel välja toonud Käbi päevikukatke 1969. aastast, kus Käbi soovib, et talle antaks pikk elu ja et ta saaks elada 90aastaseks, et näha olulist ja mõista. Selleks soovib ta endale järgmist: „Jätkuks mul ometi alandlikkust ja tugevust!“ (lk 300).
Nii jõuab ka Daniel päris raamatu lõpus (lk 364) tõdemuseni, et võib-olla ei tekitagi kibestumine iseenesest südamele eluohtlikku kahju. „Pigem hoopis see, kui sa ei taha kunagi:
Kellestki sõltuda.
Abi paluda.
Tunnistada oma kurbust.
Tunnistada oma nõrkust.
Tunnistada oma häbelikkust.
Tunnistada oma närvilisust.
Tunnistada elu põhialuseid.
Öelda pigem jah kui ei.“
See loetelu mõjub kui patukahetsus. Nende asjade ülestunnistamisena, mis on ehk alateadliku pärandina temale kaasa tulnud ja mille olemasolu iseendas ta ei ole julgenud varem tunnistada. See on tema viis tunnistada oma kõrkust.
„Süda“ algab saksa bändi Rammsteini laulusõnade tsitaadiga: „Kallid lapsed, pange nüüd hästi tähele. / Mina olen hääl padja seest. / Ma tõin teile midagi. / Rebisin selle endal rinnust.“
Hääled padjas, mida ka Daniel paaril korral raamatus mainib (lk 258, 259), on ärevuse ja hirmude väljendus. Kui aga häältega tegelemise strateegiaks on mitte tunnistada nende olemasolu ja need välja lülitada (lk 258), siis on sellel oma tagajärjed ja oma hind.
Ehkki „Süda“ ei paku lugejale Daniel Bergmani leppimist Käbi Lareteiga ega rõõmusta ka peategelase müstilise tervenemisega, sest see ongi raamat n-ö elust enesest, pakub see ometi armastuseavalduse nii emale kui ka tütrele. See on Danieli avalik pihtimus ja patukahetsus, iseenda julgusetuse tunnistamine, seega elujulguse otsing. Muu hulgas dokumenteerib raamat ju ka tema enda eluvalikuid filmitegija elukutsest (lk 252, 265) parameedikuks õppimiseni (lk 257) ning ka surnuvedaja ameti läbiproovimise. Kõik selleks, et elada, mitte jääda maskide ja mängu taha.
Kui Käbi on saanud insuldi ja kaotanud kõnevõime, suhtleb Daniel temaga käepigistuste kaudu, et mõista, mida ema soovib (kuidas voodi sättida, kas raadio sisse või välja lülitada jms). Siin panebki Daniel äraspidisel moel kirja ka oma armastuseavalduse emale: „Nüüd, kui ma tean, et ta saab minust aru ja isegi teab, et ma olen olemas, peaksin ehk ütlema, et armastan teda?“ (lk 345).
1 Ilmunud ka Käbi Laretei raamatus „Kuhu kadus kõik see armastus?“ (SEJS, 2008, lk 93).
2 Daniel Bergmanil diagnoositakse hulgiskleroos ning südameklapi rike. On huvitav märgata (ehkki ta seda ise ei maini), et mõlema diagnoosi kahtluse teate saab ta 14. juulil 2011 ehk oma ema Käbi Laretei 89. ja isa Ingmar Bergmani 91. sünniaastapäeval (lk 34).
3 Farö on saar, kus elas Ingmar Bergman ning kus ka Käbi Laretei pärast nende lahkuminekut ometi suvitamas käis.
4 Storholmen on saar Stockholmi linnas, Danieli kodukoht.
5 Margarethe von Trotta, „Ingmar Bergmani otsinguil“ (2018).
6 Daniel nimetab oma terapeudiga rääkides Ingmari instinkti elu „kannibaliseerida“ (lk 170), aga ka vestluses Käbiga mainib ta, et Ingmar ise nimetab end kannibaliks (lk 204).
7 2012. aastal ehk kaks aastat enne ema lahkumist saab Daniel emalt armastuskirja (lk 293).