«Elu lõngakera seest ilmus mulle Alexanderplatzil järsku türgi naise raamat, ja keset seda raamatut seisis raamatu peategelane, nii vaeste inimeste laps, et seda vaesust kuskil Berliinis või Tallinnas ei suudaks keegi ette kujutada. Lapse elu oli kirju, sest kogu aeg koliti ühest kohast teise, otsiti tööd. Lapsel oli raske, peaaegu üle jõu käiv kohustus, mille ta oli ise omale võtnud ja mida ükski elav hing ei teadnud.
Laps palvetas. Jumal oli tal käskinud palvetada kõigi surnute eest, keda ta teadis. Aga ajalehtedes kirjutati ikka uutest surnutest. Kogu aeg toimus kuskil katastroofe. Suured hulgad inimesi said surma sõdades. Vahetpidamatult suri inimesi ja loomi. Laps palvetas küll nii palju, kui ta jaksas, kuid siiski oli surnuid nii palju, et nende eest palvetamine võttis peaaegu kogu selle aja, mis koolist üle jäi.
Surnuid tekkis muudkui juurde. Laps ei saanudki enam midagi muud teha, kui seista kõigi nende surnute eest palvetades Allahi ees, peopesad ülespoole, ja oodata, et neisse laskuks taevast kaks elava tule leeki. Allahi elav tuli laskus peopesadesse nähtamatult. Peopesadesse ta laskus, kuid südant ta kõrvetas. Inimesed muudkui surid, küsimata sellest, kui kaua see laps seal juba seisnud oli ja kas ta jalad teda enam kandsidki.» («Varjuteater», lk 243)
«Raamatus oli kirjutatud sellest, mida kirjutaja kõige rohkem häbenes, ja see läks meile südamesse. Isegi härra Atspoli ümberjutustuse kaudu läks see türgi lapse häbi mulle südamesse ja oli minu oma häbi.» (samas, lk 245)
Raamat, millest «Varjuteatris» on juttu, on türgi päritolu saksa kirjaniku, Berliini kunstide akadeemia ja Ingeborg Bachmanni preemia pälvinud Emine Sevgi Özdamari (sündinud 1946) «Das Leben ist eine Karawanserei» («Elu on karavanserai»). 8 aastat pärast «Varjuteatri» ilmumist ning veel lugematu hulk aastaid pärast seda, kui kirjeldatud Özdamari raamatu lugemine võis Viivi Luige elus aset leida, ilmus Emine Sevgi Özdamar 8. oktoobri õhtul Berliini kirjandusmajja, et osaleda kuulajana Viivi Luige autoriõhtul.
Kaks suurt kirjanikku, samast 1946. aastast, kohtuvad. See on äratundmine, üle aastate ja üle aegade. Viivi Luik räägib, kuidas ta luges Emine Özdamari raamatut esmalt soome keeles, sest selle raamatu soome tõlkija Raija Jänicke oli tema hea sõber. Emine Özdamar lubab, et kui ta lõpetab oma käesoleva raamatu, siis tuleb ta kindlasti 2020. aasta kevadel Eestisse. Autoga, mööda maad ja aeglaselt, sest lendamist ta kardab. Teekonnad teatavasti võtavadki aega.
«Olin teel Rooma, ja see ei olnud nali.» («Varjuteater», lk 21)
«Ometi ootas mind Tallinnas 1991. aasta august, millest ei saa sel pikal Rooma-teekonnal üle ega ümber. Sellest üheksakümne esimese aasta augustist on Eestis palju räägitud ja kirjutatud. Sellest on nii palju mõtteid ja arvamusi, kui palju on inimesi, kes sel päeval Eestis elasid. Need arvamused ja mõtted ei lange aga omavahel sugugi kokku. Mõni ei saanud arugi, et midagi toimus. Mõni oli ahastuses. See on nende asi. Mina räägin sellest, mida mina läbi elasin.
Olin need kaks augustipäeva üksi kodus. Kaks pikka, aeglast, viirastuslikku päeva selles räpase, täiskustud liftiga paneelmaja kahetoalises korteris, kus ma olin olnud õnnelik. Ma ei teadnud siis, et elu on alati köietants, noateral käimine ja see, mis täna on, võib homme kadunud olla. Ma ei teadnud veel, et elu pisiasjad, mida nii tüütuks pead ja teisega jagad, ongi õnn.» (samas, lk 15)
«Selle päeva, 20. augusti õhtul toimus Vabaduse platsil (mida tol ajal kutsuti Võidu väljakuks) kõnekoosolek, mille kohta räägiti, et vastased olevat selle ära keelanud. (…) Minu taskus oli külmrelv, Šveitsi taskunuga, mille meie sõber Heinz Stalder oli JJ-le sõpruse märgiks kinkinud. (…) See nuga oli mulle julgustuseks, ma hoidsin teda peos nagu inimese kätt.» (samas, lk 19–20)
Viivi Luik, Cornelius Hasselblatt ja Emine Sevrgi Özdamar Berliini kirjandusmajas, 8.10.2018
Teekond Rooma jätkus. Ja viis korduvalt Berliinigi. 9. oktoobril oli see teekond toonud Berliini ka Heinz Stalderi, et suruda taaskord seda kätt, milles olid ikka veel tunda 1991. aasta taskunoa jäljed. Sel sügissuvisel õhtul, kui toimus kirjanduslik õhtu «Die Alpen – Trennlinie zwischen zwei Europas» («Alpid – kahe Euroopa vaheline eraldusjoon») ja Viivi Luige loomingust kõnelesid kirjandusteadlased Eve Pormeister, Aija Sakova ja Cornelius Hasselblatt. Viimane neist «Varjuteatri» saksakeelse verisooni kaasloojana.
Kui eelmisel õhtul Berliini kirjandusmajas oli Viivi Luigega vestelnud siinkirjutaja, siis saatkonna ruumides avaldas oma siirast imetlust romaani poeetilise tugevuse ja sõnajulguse vastu kirjandusteadlane ja Christa Wolfi Seltsi esinaine Therese Hörnigk. Siiras embus Herta Mülleriga vaid kinnitas tema ja Viivi Luige taaskohtumise rõõmu, see oli käeulatus ühisest minevikust.
Kuid kohtumisi toimus veelgi. Mõnest neist saame ehk teada ja teadlikuks alles aastate järel. Mõned teekonnad ehk alles algasid. Nendes sügissuvistes Berliini õhtutes.
Fotod: Elvira Akzigitova