Taasiseseisvumise aastapäeva ja natsismi ja kommunismi ohvrite aastapäeva vahel vaatlesin Lõuna-Eesti tähistaevast. Tegelikult tähistaevast kui sellist, sest taevas peaks olema ju kõigile üks ja seesama, ent ometi ei ole. See tähendab, on, aga me ei näe seda sellisena. Igaüks teab, et augustikuine tähistaevas on imeline, kuid linnas seda ometi ei näe. Võid teada, et ta eksisteerib, aga ei näe. Pinguta kuidas tahad.
Augustikuise tähistaeva all tunned äkitselt, kuidas on vaid tähed ja sina. Tähed vaatavad sind, näevad sinust läbi. Oled ühtäkki alasti tähistaeva all. Seal niimoodi tähtedega silmitsi lesides saad aru, et seda tunnet ja kohtumist iseendaga linna augustikuise tähistaeva all nii lihtsalt ei korralda. Nii on ka iseendaga kohtumisega. Selleks et olla võimeline iseend vaatlema, iseenda üle juurdlema, küsima, mida ma õigupoolest tahan ja millest unistan, on vaja aega ning küllap õiget ruumigi. On vaja päris teadlikult pingutada, et anda iseendale võimalus peatuda, silmad sulgeda ja enda sisse vaadata.
Mäletan üht nõutuse ja segaduse tunnet 2018. aasta kevadsuvest, kui sattusin osalema Eesti 200 liikumise koosolekul, enne veel, kui liikumisest sai erakond. Mäletan, kuidas minuealised nooremas keskeas inimesed arutlesid Eesti tuleviku ja olemasoleva eluolu parendamise üle. Kõik oli õige, vaielda polnud justkui millegagi, kuid ometi oli minus segadus. Järele mõeldes mõistsin, et olgugi et välise majandus- haridus-, kultuuri ja muude keskkondade parendamine on mullegi oluline, tundsin puudust arutelust või lihtsalt äratundmisest, et hädasti on selle kõige kõrval vaja teadmist inimese siseilmade vaatlemise kohta.
2020. aasta pandeemiakevadel anti suurele osale meist justkui ootamatult võimalus ja kohustus peatuda ning iseendaga silmitsi seista, oma elu kõrvalise pilguga vaadata ning oma tegevusi ja väärtusi üle ning ümber hinnata. Sügisesse jõudnuna on meil nüüd omakorda võimalus endalt küsida, et mida me siis sel kevadel iseenda kohta õppisime ja teada saime. Kas õppisime? Kas see teadmine muutis meie elu ja kuidas? Olen kuulnud inimesi ütlevat, et nad on hakanud kodus olemist teistmoodi hindama, oma ruume teistmoodi väärtustama, kohtumisteks lähedastega aega võtma või ka iseendaga olemist hindama. Võib-olla on isegi vanamoodne jõudeelu mõiste ehk lihtsalt olemine ja mõtlemine uuesti au sisse tõusnud?
Teisisõnu vajasime selleks üle-ilmset pandeemiat, et oma elus veidikegi pidurit tõmmata. Igapäevas tundus see liiga keeruline, alati edasilükatav. Tahan uskuda, et inimestel oli ka aega küsida endalt, mis on neile päriselt oluline. Kas need tegevused, mida tavapäevaselt igapäev tehakse, on ka tegelikult päriselt tähtsad või on selle küsimuse esitamisega nagu pidurdamisegagi, mida saab alati edasi lükata?
Minu enda jaoks oli möödunud kevad lapsevanemana üsna tihe. Kõikide erinevate rollide (õpetaja, toitlustaja, lapsevanem, laps, partner, sõber … ning sealjuures mitte unustada tööd) ühitamine ei tulnud ülemäära lihtsalt. Kuid seda enam olen suvel püüdnud mõelda sellele, milliseid igapäevaseid tegevusi teen seetõttu, et pean neid tegema ja milliseid seetõttu, et arvan, et pean neid tegema. Viimasel juhul olen hakanud juurdlema, kelle ootusi ma täidan ja kelle unistusi ma elan. Kas ma ikka tean ja oskan eristada, millised on minu enda unistused ja millised salaja minusse sisse imbunud teiste (lähedaste) inimeste soovid ja ootused mulle? Nende eristamine ei ole alati sugugi nii lihtne, sest kes tahaks siis teistele pettumust valmistada.
Ometi on elu õpetanud, et just see, teistele mitte pettumuse valmistamine, on üks suur lõks. Märkamatult elatakse elu, mis on rohkem teiste, sh ühiskonnas kehtivate ootuste või normide kujundatud, kui enda teadlikult valitud. Loomulikult on oluline, mulle samuti, mida teised minust arvavad, kuidas nad mind näevad ja kas neile läheb korda minu tegevus. Kuid samamoodi tean, et ainuüksi teiste (olgu nendeks lähedased, perekonnaliikmed või töökaaslased) arvamusest ja heakskiidust sõltuda ei ole hea. Tean, kuna olen aastaid ise neist sõltunud. Vastulausena võiks öelda, et see polnud sugugi halb, sest see on mind elus edasi viinud ning sundinud tegutsema ja vastutust võtma. Kuid tean liigagi hästi ka tunnet, kus kõik on justkui väliselt hästi, kuid seespool välise mina piire on palju segadust ja on kottpime. Kui ei tea, kes ma olen ja mida ma õigupoolest tahan ehk mis on minu sees, siis ongi iseendaga üksi jäämine omajagu kohutav.
Samamoodi tean, et iseenda avastamine sellest olukorrast ei ole mingi patt ega kuritegu. Seda tuleb ette kõigi elus ja hea ongi, sest parimad õppetunnid on ikka need ise kogetud. Julgus on eksiminemist või iseenda sisepimedust endale tunnistada ja muutust oma ellu kutsuda.
Mida õigupoolest tähendab muutuse oma ellu kutsumine ja millest üleüldse koosneb inimese sisemine mina? Teame, et kõigis meis on äravahetamatu mina kõrval ka eri osistes perekondlikku tausta, kogukonnakuuluvust, sõpru. Suurt osa oma isiksusest tajume olemasoleva ning muutumatuna, kuid me ei koosne mitte ainult isikuomadustest, vaid ka väga suures osas kinnistunud harjumustest ja tõekspidamisest. Viimased ei pruugi alati olla meie endi suhtes soosivad ja sõbralikud. Vahel kanname endaga kaasas mingeid teadvustamatuid või teadvustatud väärhoiakuid iseenda või maailma kohta. Vahel teeme asju, mida ehk teha ei tahagi, reageerimine olukordadele ootamatult. Mida me kipume sealjuures unustama, on asjaolu, et üsna paljut oma harjumustes, sh hoiakutes ja reaktsioonides, saab muuta. See ei tule kergelt, kuid teadvustamise ja sihikindla tegutsemise kaudu on muutus siiski võimalik.
Oleme üsna harjunud tervisliku toimumise mõtteviisiga. Mõttega, et see, kuidas ja mida me sööme, mõjutab tuntavalt meie meeleolu ning enesetunnet, vahel ka meie välist ilmet. Kuid samamoodi on ka sellega, mille muul viisil endasse võtame. Teisisõnu mõjutab ja kujundab meid toidu kõrval samavõrd see, millist infot helide, tekstide ja piltidega iseendasse võtame. Kõik, mis meisse sisse tuleb, jääb mõneks ajaks meisse pidama, vajab töötlust ja otsustust: mida on vaja säilitada, mida kustutada või iseendast välja heita. Kui nii mõelda, siis on ju ääretult oluline, kui palju sellest, mida endasse võtan, on päriselt mulle hea, on just see, mida ma vajan.
Ma mõtlen küll, et kui me oleme väga hoolsad oma välise ümbruse kujundamises, siis võiksime ka rohkem tähelepanu pöörata oma siseilma korrastamisele ja kujundamisele. Miks mitte võtta maailmakoristuspäeval ette ka siseilma korrastus. Millest alustada?
Mina võtsin ette oma unistuste kirja panemise ning küsisin endalt, kas need on teostatavad, kuidas ja millise ajaga. Mis veelgi tähtsam, püüdsin iseendale vastata, miks ma ikka veel mõnda neist edasi lükkan. Mis põhjusel õigupoolest? Mida ma kardan? Mida ma ootan?
Asjade kirja panemine ja igapäevane kirjutamine on üleüldse väga tõhus meetod iseenda jälgimiseks ning toetamiseks, eriti neile, kel meeleolud kipuvad olema kõikuvad. Kirjutamine sunnib sõnastama ning sõnadesse pandu muutub omakorda vaadeldavaks, ka ajaliselt distantsilt. Niimoodi on võimalik näha iseenda muutumist ajas, nii heas kui halvas. Samuti korrastab kirjutamine inimese siseilma, sest kirjapandut ei ole vaja enam ilmtingimata endas kanda. Kirjutamine on minule sama väärtuslik kui vestlus hea, kuid otsekohese sõbraga, kes mitte ainult ei kiida, vaid osutub ka puudujääkidele. Vahel naudin ka „vestlusi“ raamatutega autoritelt, kellest lugu pean ja kelle sõna täpsust ning läbinägelikkust hindan.
Plusside ja miinuste, hea ja kurja, valguse ja varju olemasolule ning paratamatule kokkukuulumisele osutamisega algab ka Viivi Luige septembri alguses trükist ilmunud esseede ja vestluste raamat „Selle kevade tervitus“ (SE&JS, 2020). Raamatu nimiessees räägibki Viivi Luik inimesest ja tema varjust, mille olemasolu ei saa ja ei tohi eitada, sest varjupoole mittenägemine ja mittetunnistamine lööb maailma pahupidi. Just nii nagu see on juhtunud tänases maailmas.
„Varju ei ole võimalik eraldada inimesest, varju ei saa olematuks teha ega maha vaikida. Vari sünnib igaühega kaasa ning on igal pool ja kõigile nähtav. Kui elad maa peal, siis heidad maa peale ka oma varju. Kui avaldad armastust inimesele, avaldad armastust ka tema varjule.“
Inimese, iga üksiku ülesanne on iseenda varjuga tuttav olla, seda tunda ja mitte eitada. „Kuni inimene ise püüab oma varjupoolt mõista ja jõudumööda sellega lepitust teha või seda taltsutada, on maailma olukord nii-öelda kontrolli all,“ ütleb Luik. „Kohe, kui inimene enam oma varjupoolt ei teadvusta, kohe, kui raskuste ületamise vajadus, au, väärikus, tõde ja surm inimese elust ja sõnavarast välja lülitatakse, jääb ka valgust maailmas vähemaks ja inimeseks olemise põhiväärtused pöörduvad groteskselt pea peale.“
Mõtlen, et küllap on inimese varju olemasolu tunnistamine seotud just inimese ekslikkuse ja vastuokslikkuse tunnistamisega. Selle tunnistamisega, et igaühe siseilmas on pimedust ja segadust. Seda väljajuurida ei saa ega pole vajagi. Pigem on küsimus tundmaõppimises. Minu jaoks ka selles tõsiasjas, et soovin, et tulevikus oleks minu mina siseruumides ruumi, ruumi uuele, unistustele. Selleks et millelegi ruumi teha, tuleb küllap ka midagi eest välja visata või vähemalt olemasolev paremasse korda paigutada.
Nii nagu augusti tähistaeva all, nii ka nüüd, sulen silmad ja saan pimedusega üheks, nii sellega, mis minus, kui ka sellega, mis minust väljaspool. Peatun ja jään vaikseks, et vaadelda pimedust, millesse hakkab aegapisi halle varjundeid siginema. Õpin paremini nägema iseend ja seeläbi ka maailma. Vaatlen tähistaevast minus eneses.