Fotod: Kris Moor
Svetlana Aleksijevitš, te olete Nobeli preemia laureaat ja ei vaja pikki sissejuhatusi. Olgu siinkohal siiski korratud see lause, millega teie loomingut on tunnustatud suurima kirjandusliku auhinnaga: «за многоголосное творчество – памятник страданию и мужеству в наше время» (mitmehäälse loomingu eest, mis püstitab mälestusmärgi meie aja kannatustele ja mehisusele).
Oma Nobeli kõnes nimetasite ennast kõrv-inimeseks, te olete Kuulaja suure algustähega. Te kogute väikeste inimeste hääli, nende hääli, keda on muutnud suureks nende kannatused. Teie loomingut on nimetatud dokumentaalseks proosaks, teie raamatud on uurimused elust enesest. Kas võib öelda, et teie raamatud on võitlused aja ja unustamisega? Et te jutustate selleks, et nende väikeste inimeste lood oleksid maailmas olemas. Miks on oluline uurida väikeste, tavaliste inimeste elusid?
See, millega ma tegelen, on aeg. Aeg on selline mateeria või meedium, mis mind suisa hüpnotiseerib. Ma olen pärit külaühiskonnast, õpetajate perekonnast. Minu lapsepõlv oli sõjajärgne aeg, kus päeviti inimesed töötasid, aga õhtuti jutustasid. Enamasti olid jutustajateks naised. Nende lood lummasid mind. Nad rääkisid õudustest, aga nad rääkisid ka armastusest, nende lugudes oli kõik omavahel nii seotud. Ehk just sealt sain ma esmakordselt arusaamise, mis on õigupoolest elu.
Looduse foonil ja külas möödub aeg hoopis teisiti. Side inimese ja looduse, inimese ja puude vahel on see, mis muudab surma traagilisuse iseäranis kontrastseks. Seal mõistad, mida tähendab, et inimene on surelik.
Muidugi ei jõudnud ma kohe arusaamisele, et on võimalik luua selline viiest raamatust koosnev arhitektuuriline teos, mis haaraks endasse meie aja, nõukogude aja ning selle aja idee õuduse ja maagia.
Kuid mind hämmastas, kuidas naised sõjast räägivad. See oli hoopis teine sõda, mitte see, mis oli riiulitel seisnud raamatutes, mitte see, millest meile koolis või teleris räägiti. Sain aru, et sõda käib masside seas ja keegi ei tea, kes keda tapab, või see on üksikute inimeste vastasseis, kus üksteise vastas on erineva veendumusega inimesed.
Lõpetasin ajakirjandusteaduskonna ja hakkasin mööda maad ringi sõitma. Kohtusin paljude naistega, vanade naistega, naistega, kes olid võidelnud. Siis nad olid veel elus, kuid praegu enam pole. Naiseliku ilu naabruskond, tugev naiselik keha ja kohutav, kuid tugev mälestus sõjast ning nende elu ümbritsev tühjus. Ühiskond ei aktsepteerinud neid ja nad ei kogenud enam elus midagi tugevamat kui sõda.
Kui ma nende koju tulin, kohtusin väga huvitavate reaktsioonidega. Alguses oli imestamine, et kuidas, naistelt küsitakse sõja kohta. Kui majas oli mees, püüdis ta naise kööki teed tegema saata. Aga kui ma ütlesin, et tahan kuulda just naiste sõjast, oli hämmastus suur.
Kui ma hakkasin naisi kuulama, sai mulle selgeks, et mehed varastasid nende võidu. Kuid see polnud kõige olulisem avastus. Peamine avastus oli see, et naised ei rääkinud sõjast nii nagu mehed. Nad rääkisid ajatuid asju. Mehed ütlesid tavaliselt, kuidas nad võtsid ühe koha, kus nad kaotasid, aga naine rääkis sellest, kuidas ta sõitis Studebakkeriga Stalingradi all ning kuidas seal oli nii palju langenuid, et võis kuulda sakslaste koljude purunemist Studebekkeri rataste all. Kui ma küsisin, kuidas te saate sellist asja öelda, sain vastuseks, et humanistlik seisukoht on võimalik alles 50 aastat hiljem. „Mida teie teeksite, kui sakslane oleks põletanud teie ema?“
See pole mitte ainult Nõukogude Liidu, vaid ka inimkonna ja vägivalla kultuuri ajalugu. Inimesed on alati võidelnud ja üksteist tapnud. Me näeme seda ka täna niipea kui teleri sisse lülitame. Mehed on selle vägivallakultuuri pantvangis, aga naised, hoolimata sellest kui väga neid ei ole püütud sellesse süsteemi sisse monteerida, on jäänud alati kõrvalseisjateks. Naine annab elu, ta kasvatab elu. Ta vaatas ka sõda teistsuguste pilkudega.
Minu jaoks pole mitte ainult oluline koguda kokku tohututes kogustes õudusi, vaid see peab sisaldama ka uut ja teistsugust pilku asjadele, mis edastab lugejale teistsuguse maailmavaate. On oluline, et inimene vaataks tuttavat asja uute silmadega.
Ma otsisin vapustatud inimest, seda, keda need olud – Tšernobõl, sõda, mis olidki meie ajalugu –, olid vapustanud.
Kui ma sain teada, et tulen täna siia teiega vestlema, olin ma esmalt kohkunud ja ei mõistnud, millest mu hirm ja ärevus. Mõistagi on tegu aukartusega, kuid lisaks sellele kartsin ilmselt kohtuda ka iseenda isapoolsete vanavanematega. Nad mõlemad olid sõjas. Vanaisa kokku 8 aastat. Vanaema ilmselt vähem. Ta oli üks neist noortest tüdrukutest, kes vabatahtlikult sõtta läks, üks nendest, kellest kirjutate oma „Sõda ei ole naise nägu“ raamatus (У войны не женское лицо). Mäletangi teda ainult medalitega rinnas. Ja et see hirmutas mind.
Olen tundnud, et olles kasvanud Eestis on minu juurdepääs oma vene vanavanemate elu mõistmisele olnud keeruline. Teie raamatud on aidanud seda teed sillutada.
Teate, ma ei ole oma raamatutes endale lubanud kasutada kohtumõistja positsiooni või hääletooni. Ma ei arva, et mul oleks õigus tõele. Tõde on selline olend, et see, mis on õige, ei pruugi enam homme õige olla. Kui naine räägib mulle, kuidas ta sõja ajal desertööre maha lasi, ei tekita see minus muud kui õudustunnet. Kuid siis oli see kangelastegu.
Tahan rääkida ühe loo. Olin hiljuti Moskvas ja kõndisin mööda tänavaid, korraga nägin silti „Laste sõjaväerõivad“. Astun poodi ja minult küsitakse: "Kui vana on teie lapselaps?" Ning müüja näitab mulle riideid ja mütse 6-, 10- või 14-aastastele lastele ja räägib, kui moes on lapsi riietada sõjaväerõivastesse.
See sõjakultuur ei lase meid lahti. See elavneb ikka uuesti ja uuesti, eriti totalitaarsetes riikides.
Te ütlesite, et te kartsite oma vanaema, kuid ta oli oma aja inimene, läbi põimunud toonastest müütidest ja eelarvamustest. Mu isa oli samasugune ja ma ei lasknud end kunagi rääkida temast kui homo sovieticus’est, sest oma ajast on väga raske põgeneda. Me kõik oleme oma ajaga väga tihedalt seotud, sellest läbi põimunud. Oma ajast lahti rebimiseks peab olema väga tugev.
Mul on hea meel, kui minu raamatud suudavad kedagi
selles toetada.
Teie raamatud ei proovi jutustada üht lugu, vaid mitmehäälset ja vastuolulist lugu. See on „inimkonna tõelise uuenemise kaotatud lahing“, olete öelnud Varlam Šalamovile toetudes. Ja teie taastate selle lahingu lugu, tema võite ja kaotusi.
Kuid mitte ainult sotsialism ja kommunism ei ole kaotatud lahing, vaid ka vabaks kasvamine. Ütlete oma Nobeli kõne lõpus, et see 1990. aastate muutused ja lootused jooksid liiva. Et lootuse aeg asendus hirmu ajaga, aeg pöördus tagurpidi… Et kätte on jõudnud pruugitud aeg.
Miks on nõukogude impeeriumis elanud inimesel nii raske vabaks kasvada, oma ajast lahti rebida?
Kui me võtame arvesse, et inimene on kogu aeg laagris elanud, siis on naiivne arvata, et kui ta laagri väravast lahkub, on ta vaba. Kuid 1990. aastatel olime me naiivsed ja arvasime nii. Me olime tegelikult isegi kuritegelikud romantikud. Ja selle tulemusena me osutusime kaotajateks. Sest kuidas saab inimene olla vaba, kui ta ei tea, mis on vabadus. Ta läks välja ja hakkas seal taaslooma seda, mida ta tundis. Ta lõi laagrit, võib-olla veidi teistsugust, aga ikkagi laagrit. Kui me vaatame kasvõi Venemaad, siis see avanes ja sealsamas ka mõne aja pärast sulgus, hakates kõikjal nägema oma vaenlasi. Praegugi kuuleme jälle sedasama vana sõnavara.
Kui jõudsin Tallinna ja registreerisin end hotelli, siis küsis minult üks mees: "Kas te olete Aleksijevitš?" Ma ütlesin, et jah, olen. Tema küsib: "Miks te sõimasite Venemaad?" Ta ladus letti kogu selle retoorika komplekti, kuidas Venemaa ainult kaitseb ennast ja et Putin on Venemaa taas suureks teinud. Ma ütlesin, et see on siis küll huvitav kaitseviis, kui Venemaa kogu aeg ise aina laieneb. See mees oli venelane, kes oli viimased 20 aastat elanud Soomes.
Sain aru, et jätkuvalt on väga palju neid inimesi, kes usuvad seda segapudru, mida Venemaa televisioon neile pakub.
Mina ei suutnud teda milleski veenda. Küsin temalt, miks ta otsustas, et ma olen Venemaa vaenlane ja kas ta on mõnda mu raamatut lugenud. Ei, ütles ta, kuid kui meie vaenlased on teile sellise tunnustuse andnud, siis peate te olema meie vaenlane.
Mulle tundub, et see punane inimene, kellest teie kirjutate oma raamatus „Pruugitud aeg“ on veidi erinev sellest homo sovieticus’est, kes elas ja osaliselt elab tänagi siin Eestis. Kuidas täpselt, ei saa ma ju teie käest küsida. Mõtlen, et ehk on peamine erinevus selles, et suurema osa eesti inimeste jaoks ei olnud sotsialismi idee midagi ihaldusväärset. Siine sõjaeelne ajalugu ja oma riigi kogemus olid teistsugused. Sotsialism vaid lammutas varem ehitatut. Vene inimese jaoks olid olud teistsugused. Sotsialismi idee oli paljulubav ja lootusrikas, paljud inimesed vajasid seda ja uskusid sellesse. Ma arvan, et eesti inimesel võib seda olla rakse mõista, aga selleks et teisest inimesest aru saada, tuleb õppida teda kõigepealt kuulama ja aru saama, miks tema tunneb ja arvab just nii, nagu ta arvab. Millised on tema elukogemused ja taust.
Hiljuti suri mu isa. Ta oli surres 90-aastane. Ta elas terve oma elu ja suri ka veendumusega, et sotsialismi idee on imeline. Stalin oli see, kes selle idee ära rikkus. See oli mu isa sügav veendumus.
Ma olen palju Venemaal reisinud ja enamus inimesi, kellega olen kohtunud, on tegelikult kaotajad. Väga vähesed võitsid muutustest. Miks nad on kaotajad? Sest nemad soovisid 1990. aastatel tänavatel vabadust nõudes inimnäoga sotsialismi. Likhachevi või Adamovitši näoga sotsialismi, nende näoga, kes olid siis vaimsed liidrid ja kes rääkisid imelisi asju. Inimesed ei oodanud üldse seda julma koopasotsialismi, mis saabus. Kapitalistlik kord jaotas vahendid ebaõiglaselt, võib-olla ainult 10% või vähem omab kogu rikkust riigis. Tuleb vaid sõita Moskvast või Peterburist 100 km välja ja te näete vaesust, 20. sajandi alguse elu.
Venemaa on põhimõtteliselt kaotaja ja kuidas see lõpeb, pole selge.
Siin on oluline välja tuua alanduse sõna, sest punane inimene on alandatud inimene ning alandus põhjustab viha. Ja see ei ole hea. Alandust hakatakse varjama. Asjust ei räägita. Te püüate leida viise, kuidas sellest rääkida. Tean, et kirjutate või plaanisite kirjutada raamatut armastusest. On see nii?
Selliste raamatute kirjutamiseks tuleb muidugi inimest armastada. Ma ei ütle, et see oleks olnud lihtne, sest inimene on samal ajal nii õudne, puudutav, hea ...
Teadmised meie kultuurist käivad läbi kurjuse. Õnnest pole meil peaaegu üldse juttu. Õnn kestab vaid hetke. Nii on see juba Dostojevskil. Kogu õnne palett puudub meil, õnn koduseinte vahel... Muidugi oli mul vahel raske oma kangelasi armastada, aga ma proovisin väga.
Kaks või kolm aastat tagasi dokumentaalfilmis "Armastus" ütlesite te umbes nõnda, et on ilmselt on lihtsam kirjutada raamatut surmast kui armastusest. Mul on hea meel kuulda, et olete teel, et kirjutada õnne olemusest.
Minu esimesed viis raamatut tegelesid tõesti nende meie aja inimese ja kurjuse teemadega. Nüüd on mul käsil kaks projekti, üks armastusest ja teine vanadusest, et mitte tarvitada sõna surm. Kui lõpetasin meie aja idee uurimise, jäi õhku küsimus: "Aga mis edasi?"
Minu žanr nõuab suurt eepilist kangast, paljude inimeste vaateid. Mis saab meist edasi? On selge, et inimene ei taha enam end painuta mingite ideede alla ja ta ei hakka ka seda tegema. Nüüd huvitab teda tema enda elu, see, kes elab tema kõrval ning mis toimub tema peres. Varem need küsimused selliselt üldse ei püstitunudki.
Mõned on öelnud, et tänapäeva noored on apoliitilised, et nad pole poliitikast huvitatud ja et neil pole arvamust. Ma ei nõustu sellega. Neil on oma elu ja nad on sellega hõivatud. Neil on soov näha maailma, tunda armastust. Neil on oma arvamus, kuid see, kuidas nad seda väljendavad, on hoopis teistsugune, kui meie oleme harjunud. Neil on lihtsalt teised arusaamad.
Kui ma ütlesin, et sõjast on lihtsam raamatut kirjutada kui armastusest, siis pidasin silmas seda, et kui inimene on armunud, siis ta on armunud üleni. Sõjas on inimene ainult osaliselt, sõda ei hõlma kogu inimest.
Probleem on selles, et meil pole vene kirjanduses armastuse kultuuri ja meil pole ka vastavat sõnavara. Kui vaatame näiteks prantsuse sõnaraamatut, siis näeme seal intiimsuse üksikasju, mida vene keeles üldse polegi.
Mul pole kuidagi õnnestunud aru saada, mida teeb vene kirjandus armastuse ja lähedusega. Seetõttu tuleb minna inimese juurde ja temaga rääkida, tuleb temalt küsida. Tunnete üksikasju tuleb otsida elust enesest.
Alguses ma arvasin, et see tuleb raamat sajast mees- ja naisloost, kuid siis mõistsin, et ma ei pääse meesteni. Ma ei saa neist aru ega saa neilt täpselt küsida, st ma ei oska neilt uut moodi küsida. Seetõttu saab see olema raamat naiste armastusest. Kuidas seda kõike tabada?
Aga teine raamat?
Teine raamatuprojekt räägib vanadusest. Tsivilisatsioon on andnud meile 20 või 30 aastat rohkem kui nägi ette meie bioprogramm varem. Minu kangelannad ütlevad, et vanaduses on neil kõige enam vabadust. Muidugi on tervisel oluline roll, kuid peamiselt ütlevad naised, et vanaduses võib teha kõike, mida hing ihkab: värvi kasvõi juuksed punaseks või söö ära kasvõi 10 kuklit korraga. See on nende patt, kuid neil puudub filosoofia ja kogemused, kuidas vananeda. Inimesed ei tea, mida ajaga peale hakata. Sest kui kaua sa ikka suvilas purke valmistad või lapselapsi hoiad. Küsimus on inimese isiklikus elus.
See pakub mulle huvi ja tahan sellest kirjutada.
See on meeletult huvitav, mida igaüks meist surmast arvab, kui oleme veel terve mõistuse juures. See on huvitav ka nooruses. Kuidas mõista surma ja meie huvi selle vastu. Eksisteerib palju oletusi mitmete paralleelsete reaalsuste kohta. Elus on palju salapäraseid asju ja on põnev kirjutada sellest, kui inimene hakkab endalt küsima, mis on üldse elu. Milleks kogu see armastus ja kannatused?
Te puudutasite sõnapaari isiklik elu ja ütlesite, et noored tunnevad rohkem huvi iseenda vastu. Küsin vahel endalt, kas inimesed mitte ei karda täna armastust veelgi rohkem kui varem. Kas pole nii, et inimesed osutusid ideede ja ideoloogiate vangistusest materialismi ja vahetute naudingute vangistusse?
Praegune on inimese jaoks uus elu ja inimene tahab kõike läbi proovida. Sotsioloogid nimetavad tänast inimest proovivaks inimeseks. Materialism on ehk meie vulgaarne eluperiood, kuid me peame selle ikkagi läbi tegema.
Armastus on igal ajal riskantne projekt. Keegi kaotab selles, keegi mitte. See on igaühe enda valik, kuidas ta tahab elada, kas lähemal jumalikule või kaugemal sellest.
Kas te vahel mõtlete ka sellele, mis oleks võinud minna teisiti? Mida te soovitaksite näiteks 25-aastasele iseendale?
Ma võiksin öelda ainult üht: Elu on huvitav, elu on suurepärane avantüür.
