Varsti pea kaks kuud tagasi andsin oma esimese ilu- ja elukirjandusliku raamatu "Elamise julgus. Kirjad Käbile" lugejate kätte. Saatsin ta maailma. Kui enne ilmumist oli tema saatus ju veel vähemalt osaliselt minu kontrolli all, siis nüüd on raamatul oma iseseisev elu. Oma lugejad, oma sõbrad. Küllap ka kriitikud.
Kuna olen mitmelt lugejalt saanud tõeliselt südantsoojendavat tagasisidet, siis tahaksin oma tänulikkust jagada. Seda soojust ja õlatunnet, mida olete väljendanud ja mulle pakkunud, veelgi suurendada ja laiendada.
Teiega jagada.
Isiklikult mulle saabunud tagasiside (väljavõtted):
"Oled otsustanud mitmes kohas imeliselt aus olla ning see on lugejale hindamatu kingitus. Tegelikult me ju teame loetu põhjal, kui toitvalt, isegi päästvalt mõjuvad kellegi teise ausad ülestunnistused, ent ikkagi on ise samale rajale astumine keeruline. Sina julged ja see lükkab uksed praokile lugematutele teistele."
*
"Olen mõelnud, et inimesed tegelevad kõiksugu probleemidega, aga kõige olulisemast hiilitakse mööda. Ei suudeta näha ja ei soovita näha. Ja pärast ei saa aru, miks hing nii katki on. Teatud mõttes näitad Sa, kuidas mustrist või ringist välja pääseb."
*
"Ma ei saa jätta oma emotsioone enda teada, mida olen kogenud Sinu raamatu lugemisel. Milline sõna kasutamise täpsus ja samas lihtsus ning tundeid ja mõtteid tekitav. Loen ja tunnetan, kuidas sõnad moodustavad meloodia. Meloodia, mis voolab, selles on pausid ja kordused, just õiges kohas."
*
"Sinu raamat on kui ilmutus ja lunastus korraga. See on nii isiklik ja samas nii universaalne, nii aus ja hariv. Enesesse, sissepoole vaatamise käigus ka oma mina kui kõrvalpilgu tunnistamine. Oled oma raamatus vaatleja ja tegutseja, elu mõtte üle mõtiskleja ning elutõdede väljaütleja, mõnikord teiste väljamõeldu ja -öeldu kordaja, tõdeja, et just nii ongi. Ja just nii ongi! See ongi see, mida lugeja vajab!"
Avalikult leitavad on sellised isiklikud ja mind sügavalt puudutanud hinnangud (väljavõtted):
"See raamat on mulle tohutult tähtis. See raamat puges mulle naha alla, rakkude sisse. Ma pean Aijat "minu kirjanikuks" nagu Tõnu Õnnepalugi. Ja Kristiina Ehinit. See raamat on allikas, kust ma võin lõpmatuseni juua. See raamat on mulle mitme rännaku alguseks."
*
"Oli see vast raamat... Ma olen üldiselt näljane neelaja, aga selle puhul läks pidur kohe iseenesest peale (...). Siis on mul tunne, et seda peab kuidagi tasa ja targu vastu võtma. Et ei läheks raasukesed kaotsi, ja teisalt, et pikendada naudingut."
Aitäh teile! Teie tagasiside ja sõnad on mulle väga olulised, vajalikud ja kallid!
Siiras kummardus,
Aija
