Reiner Stach: Kafka biograafia kirjutamine õpetas alandlikkust

 
Olete öelnud, et teil kulus biograafia kirjutamiseks 18 aastat. Kuid see pole päris tõsi, sest olite enne biograafia kallal tööle asumist Kafka kogutud teoste kriitiline toimetaja Fischeri kirjastuse juures ja veel enne seda olite kirjutanud ja avaldanud doktoriväitekirja naiste kujutamisest Kafka loomingus. Võib-olla räägite veidi sellest, kuidas te Kafka ja tema loomingu juurde jõudsite.

26-aastaselt, kui õppisin Frankfurdis ega olnud suutnud veel otsustada, kas valida matemaatika, filosoofia või kirjandusteadus, juhtusin ma ühel konkursil võitma ja sain auhinnaks tollase Fischeri kirjastuse Kafka kogutud teoste väljaande. Selles kuueköitelises valimikus olid Kafka muu loomingu kõrval sees ka tema päevikud.

See kogemus – õppida Kafkat tundma isiklikumalt poolelt ja näha, milline keelejõud (Sprachkraft) peitub tema isiklikes tekstides – mõjutas mind väga sügavalt ja otsustas mu edasised eluvalikud. Hiljem, kui sattusin Fischeri kirjastusse tööle ja minust sai muude ülesannete kõrval ka Kafka kommenteeritud kogutud teoste toimetaja, märkasin, et see on imelik, et nii suure ja olulise autori kohta nagu Kafka ei ole ühtki terviklikku biograafiat. Mitte ühtegi kogu maailmas!

1995. aastal, kui ilmus viimane köide Kafka kommenteeritud koguteostest (kirjad ei kuulunud küll veel sinna hulka, aga kõik muu, sh ka päevikud, olid uuesti kommenteeritult välja antud), tekkis lugejatel esimest korda võimalus näha, kuidas Kafka töötas, milliseid parandusi ta oma tekstides tegi ja kui palju ümber kirjutas. Pärast viimase köite ilmumist läksin kirjastaja juurde ja ütlesin, et kas te olete õigupoolest märganud, et maailmas ei ole ühtki Kafka biograafiat, ja kuidas teile tunduks, kui mina selle kirjutaksin.

Mis teile vastati?

Mul õnnestus kirjastust üsna ruttu veenda selles, et me peaksime seda tegema ja et just mina olen selleks õige inimene. Kuid siis pidime lahendama kaks probleemi. Esmalt oli selge, et ma ei saa samal ajal jätkata oma senist toimetajatööd, et siis õhtuti biograafiat kirjutada. Mul oli vaja teistsugust töölepingut, mis võimaldaks mul täielikult biograafiale keskenduda. Kirjastus oli siin väga suuremeelne ja leidis sellise võimaluse.

Teine takistus oli hoopis keerulisem. Kui Kafka hilisemast elust, ajast, mil ta oli juba 27-aastane, on üsna palju allikaid, kirju ja päevikuid, siis varasemast ajast mitte. Sellest varasemast ajast ei ole Kafka enda päevikuid ega ka mitte ühtki armastuskirja mõnele naisele, nagu on olemas hilisemast ajast. Me teadsime, et on olemas Max Brodi pärand ja et selles on Kafka kirjad talle, nagu sedagi, et selles on ka palju Max Brodi kirju tema teistele sõpradele, kus ta kirjutab sageli ka Kafkast. Neid kirju ei olnud seni keegi näinud, nagu ka mitte Max Brodi päevikuid, kus samuti on sageli juttu Kafkast. Need materjalid olid suletud ühte korterisse Tel Avivis ja keegi ei pääsenud neile ligi.

Oli vaja langetada otsus. Ma arvan, et see oli üks mu elu raskemaid otsuseid. Sest tegemist ei olnud vaid kirjandusliku, vaid eksistentsiaalse otsusega. Üks võimalus oli oodata seni, kui Brodi pärand saab avalikkusele kättesaadavaks, teisisõnu loota sellele, et tema pärijad müüvad arhiivi ühel päeval mõnele muuseumile ja ma saan nende materjalidega töötada. Teine võimalus oli alustada tööd kohe. Aga kust?

Sest oli selge, et ma ei saa alustada Kafka varastest eluaastatest, sest see oleks tähendanud riskida sellega, et kui ühel päeval Brodi pärand kasutatavaks muutub, siis tuleb mul kogu köide uuesti kirjutada. Otsustasime, et alustan tööga kohe ja otse Kafka elu keskelt. See on ainulaadne ja erakordne otsus, sest nii ei olnud varem tehtud, et kolmeosalisena planeeritud biograafiast ilmub esmalt keskmine köide.

See on väga tavatu ja meil polnud ju aimugi, kuidas lugejad sellisele otsusele reageerivad, aga me pidime riskima. Tagantjärele vaadates oli see ainuõige otsus, sest n-ö nali on selles, et Brodi pärand ei ole siiamaani kättesaadav. Kui oleksime otsustanud oodata, siis ootaksime ikka veel...

Ehk on just see otsus astuda Kafka ellu otse selle keskel, väljakujunenud isiksuse juurde, olnud üks raamatu suure lugejamenu põhjustest. Mulle avaldas suurt muljet, kuidas kirjeldate seda vastuolu või lõhet Kafka elu välise näilise sündmustevaesuse ja tema sisemaailma rikkuse, sisemise sündmustekülluse vahel. Te nimetate seda siseilma rikkust elu vertikaaliks või ka sügavuse vertikaaliks. Samuti ütlete, et biograaf peaks autorile järgnema tema siseilma sügavustesse.

Peab olema ettevaatlik, et siin ei tekiks valesti mõistmist. Kui ma räägin elu vertikaalsusest ja siseilma sügavusest, ei tähenda see sugugi, et mu raamatus välismaailma kirjeldusi ei ole või et ma sellest ei räägiks. See ei ole sugugi nii, see oleks naiivne. Kuid selleks et mõista, kuidas sellised teosed, nagu Kafka kirjutas, sündida said, pean ma mõistagi tegelema autori intiim- ja sisemaailmaga.
 
Kuid see mõtlemise viis, see tundlikkus, mis iseloomustab Kafkat, ei tekkinud ju ainult iseenesest, vaid on tugevalt mõjutatud ja läbi imbunud maailmast, mis teda ümbritses. Võtame näiteks kõige äärmuslikuma näite ehk Kafka seksuaalsuse. See on ju kõige intiimsem ja privaatsem sfäär inimese elus, kuid ka see ei teki tühjale kohale ja iseenesest. Seda mõjutab väga olulisel määral kasvatus, vanemad ja kool, aga ka eeskujud.

Ka Kafka jälgis noore poisina, kuidas mehed suhtuvad naistesse, ja püüdis nähtut kindlasti ka jäljendada. Kuid seksuaalsust mõjutavad ka ideoloogiad, kehtivad arusaamad mehelikkusest ja naiselikkusest. Kui lastele õpetatakse, nii nagu seda tollal tehti, et mehed kuuluvad mõistuse ja naised looduse poolele, siis mõjutab see paratamatult inimese seksuaalsust.

See tähendab, et biograafina ei tahtnud ma kirjeldada ja avada mitte ainult seda, milline oli Kafka, vaid ka seda, mil määral ta erines teistest, sh teistest meestest. Kui tulla veel kord tagasi seksuaalsuse teema juurde, siis me näeme väga selgelt, et mida vanemaks Kafka saab, seda enam tekib ja areneb temas välja hirm seksuaalsuse ees. Tema sõber Max Brod on selle poolest hoopis teistsugune, tal on pidevalt mitu kallimat korraga, ta on justkui Kafka vastand. Nii see vähemalt paistis.

Kuid ühel päeval juhtus nii – ja ma räägi teile, kuidas see mul täpselt õnnestus, aga see õnnestus –, et minu kätte saabusid Tel Avivist kolm Max Brodi päevikut. Nii et siiski... Ja mida ma sealt loen? Sisuliselt igal lehel kohtan ma sõna «hirm». Ka Max Brod kirjutab pidevalt oma hirmudest partnerite soovimatu raseduse nagu ka süüfilisse haigestumise ees. Me peame mõistma, et seksuaalsus oli tollal palju-palju rohkem seotud hirmudega kui tänapäeval. Nii et see pilt Brodist kui naistemehest ei ole sugugi nii ühene. See õpetab meile, et ei tohi nii kiiresti hinnanguid anda ja eelarvamustesse kinni jääda.

Nii ei saa ka öelda, et kui mees on neljakümneaastane ja tal on hirm seksi ees, siis on ta neurootiline. Peab mõistma, et seks ja hirm olid tollal tihedalt omavahel põimunud. Ka naised olid mõistagi hirmul, sest nendele tähendas ju soovimatu rasestumine kohest töökaotust.

Nende kaheksateistküme aasta jooksul ei lugenud te sisuliselt ühtki enda kaasaegset või kaasajast rääkivat raamatut, vaid olite täielikult sukeldunud Kafka kaasaega, lugedes ajaloolist kirjandust tolle aja kohta, aga ka kõikvõimalikke mälestusi tema kaasaegsetelt. Kuidas õigupoolest näeb välja selline pikaajaline kirjaniku biograafia kirjutamise protsess?

Biograafid kirjutavad muidugi väga erinevalt. On biograafiaid, mis keskenduvad ju vaid teostele, Saksamaal nimetatakse selliseid loomingubiograafiateks (Werkbiografie). Mina otsustasin mõlemad ühendada, kirjutada nii loomingust kui ka elust. Mu raamatus on peatükke, mis on justkui stseenid filmist või elust. Kõike, mida on võimalik tõendada allikate põhjal – mis toimus, millised vestlused aset leidsid –, ma ka kirjeldan.

Teen seda nii, justkui kirjutaksin üht jutustust, aga selle erinevusega, et selle detailid ei ole välja mõeldud. Sellistele stseenilistele osadele järgnevad siis jällegi esseistlikumad osad, kus ma räägin tollasest eluolust, Esimesest maailmasõjast ja Prahast. Minu meetod on olla justkui kaamera, mis liigub panoraamvaatest lähemale, detailidele.

Kui tahta nii töötada, tähendab see, et allikmaterjal tuleb endale väga hästi ja eri tasanditel selgeks teha. Esmalt pidin endale selgeks tegema kõik Esimese maailmasõjaga seonduva: miks see algas ja mille ümber sõda käis. Siis läksin ühe tasandi võrra sügavamale ja vaatasin, kuidas olid asjaolud Prahas, kus oli nii sakslasi kui tšehhe. Viimastel ei olnud mingit huvi saada saadetud rindele, sest nad leidsid, et neil kui slaavlastel ei ole mingit põhjust sõdida teiste slaavi rahvaste vastu ja sakslased pidagu oma sõda ise. Sakslaste meelest olid tšehhid seetõttu mõistagi reeturid ja see olukord põhjustas tollases Prahas palju pingeid.

Sealt edasi läksin ma veel ühe tasandi võrra sügavamale ja küsisin selle järele, mida teadsid inimesed Prahas sõjast ja selle tegelikust olukorrast ehk kust pärines nende informatsioon, sest ajalehes ilmuv ei vastanud ju tõele. Järgmises etapis vaatasin, mida teadis sõjast Kafka. Tema töötas ju ametnikuna ning temani jõudis mõnevõrra rohkem informatsiooni sõjaolude, sh kannatanute arvu kohta.

Ja siis on veel üks kiht – mida tähendas sõda perekonnale ja nende majanduslikule olukorrale – ning alles siis küsimus, millised konkreetsed tagajärjed olid Esimesel maailmasõjal Kafkale ja tema elule. See tähendab, et kokku on kuus või seitse tasandit ja uurimistööd tuleb teha kõigil tasanditel. Ja alles nende koosmõjul kujuneb tervikpilt.

Kui aga alustada kirjutamisega, siis tuleb püüda kirjutada nii, et lugeja kogu seda taustatööd ja pingutust ei märkaks. See on nagu iga muu esitusega, mis näeb välja, justkui tuleks ta iseenesest, kuid mille taga on tegelikult meeletu hulk tööd. Keegi ei taha ju näha treeningu raskust, vaid esituse nõtkust ja kergust. Mina mõtlen oma kirjutamisest kui kaugemalt sisse suumimisest, kui mingist kaameravõttest, millele see kihiline töö ja maailmade loomine annab ruumilisuse. Ma ei ole kindel, et see mul igal leheküljel õnnestus, kuid ma püüdlesin selle poole.

Ehk tasub märkida sedagi, et biograafia põhjal tehakse juba filmi. See on osutunud võimalikuks, kuna paljud raamatustseenid on tegelikult juba filmilikult kirjutatud.

Olete öelnud, et Kafka on teile naha vahele pugenud, nagu ka seda, et kui te tema päevikuid lugesite, siis märkasite, et Kafkal ei ole ühtki ebaõnnestunud lauset, et kõik tema laused on meistriteosed. See seisukoht väljendab kahtlemata teie imetlust tema ja ta keelejõu vastu. Kuid mulle näib, et Kafka on teile ka hoopis teistmoodi naha vahele pugenud. Ühes intervjuus, mida ma Youtube’ist vaatama sattusin, räägite sellest, et Kafkal oli suured energiavarud, sellest, et ta arendas välja strateegiad, kuidas hoolimata oma hirmudest ja sundfantaasiatest maailmas eksisteerida ja tegutseda.

Sellest, millest te räägite – oma sisemiste jõuvarude mobiliseerimisest – ei saanud ma tegelikult 1995. aastal, kui tööd alustasin, veel aru. Pigem tajusin ma Kafkat tollal kui inimest, kes on oma otsuseid tehes nõrk või ebakindel, kes vajab alati kaua aega, et mingile otsusele jõuda. Aga see on vaid pooltõde. Ma arvan, et kui mõni psühhiaater tänapäeval Kafka kui patsiendiga tegeleks, siis oleks tulemuseks hoopis midagi muud. Ma arvan nimelt, et Kafka oli ülitundlik inimene. Aga see ülitundlikkuse mõiste (saksa keeles Hypersensitivität või Hochsensibilität, inglise keeles sensory processing sensitivity) eksisteerib psühholoogiaalases uurimuses alles umbes 15 aastat. Kui ma oma tööga biograafia kallal alustasin, ei räägitudki veel ülitundlikkusest ja ma olen viimane, kes tahaks Kafkale mingi sellise sildi külge kleepida. Aga kõik, mida ma ülitundlikkusest olen lugenud, kehtib ka Kafka kohta.

Ta oli müra suhtes väga tundlik, ta kannatas sageli unetuse all, oli väga tundlik solvangute suhtes, ei talunud konflikte, tal oli võimatu kellegi peale karjuda või kellelegi valetada. Palju selliseid asju, mida suur hulk inimesi siiski oma elus mõnikord teeb ja mis ei ole neile väga suur probleem, olid tema jaoks välistatud.

Samuti olen ma lugenud, et ülitundlikele inimestele on õiglus väga oluline, nad ei suuda taluda ebaõiglast kohtlemist, ka mitte seda, kui kedagi teist ebaõiglaselt koheldakse. Kafkal oli see samuti nii, ta tahtis ebaõigluse korral kohe sekkuda. Sellistele inimestele on aga samuti omane, et kui nad tunnevad end n-ö nurka surutuna või on mingis pingeolukorras, ka näiteks enne mõnda eksamit, siis ilmnevad neil ootamatud jõuvarud, neis avaldub tugevus, mis on ka neile enestele ootamatu.

Kui Kafkal oli näiteks vaja oma ametkonna eest kohtusse minna, siis oli tal mõistagi meeletu, kujuteldamatu hirm, ta ei maganud eelneval ööl silmatäitki, kuid järgmisel hommikul seisis ta kohtu ees, kõik laabus perfektselt ja ta võitis kohtuasja.

Tuleme siit Kafka igapäeva juurde. Ta töötas ju ametnikuna. Te olete kirjeldanud, kuidas ta töölt tulles tegi kõigepealt väikese puhkuse, jalutas ja pikutas, et siis õhtul uuesti laua taha istuda ja kirjutama asutada. Rääkige veidi, kuidas Kafka oma kaht elu – kirjaniku- ja ametnikuelu – ühitas.

Just nii see oligi, et ta püüdis kirjutada öösiti, sest siis oli vanemate korteris ka vaikne. Muidugi võib talle ette heita, et miks ta siis ometi varem vanemate juurest välja ei kolinud. Kuid tol ajal oli teisiti, ma uurisin veidi selle kohta. Kõik Kafka sõbrad elasid oma vanemate juures seni, kuni abiellusid, sisuliselt kuni abiellumise päevani. See lihtsalt oli tol ajal niimoodi. Kafkal oleks pidanud olema mingi väga tõsine põhjus, miks vanematekodust enne abielu välja kolida.

Eks selline elurütm mõjutas, kui mitte öelda häiris, muidugi ka Kafka teisi pereliikmeid. Kafka tööpäev lõppes kell kaks päeval, siis tuli ta koju, sõi midagi ja kui vanemad läksid tagasi oma ärisse, läks tema jalutuma. Tagasi tulles leidsid vanemad oma poja magamas. See tekitas mõistagi pingeid. Aga Kafka magas ju selleks, et asuda öösel kirjutama. Kuid kirjutamist nägid vanemad vaid hobina, ja nad ei varjanud ka oma sellekohaseid seisukohti. Nad ei mõistnud, kui oluline oli kirjutamine Kafka jaoks.

Ega sellises rütmis – hommikul alates kaheksast ametnikutöö ja öösel kirjutamine – ei saa ka lõpmatult pikalt, järjepidevalt elada. See tähendab, et ka Kafka elus oli faase, kui ta ametnikutöö kõrvalt intensiivselt kirjutas, ja siis ka selliseid, kui kirjutamine katkes. Tänapäeval ütleksime, et ta põles läbi. Siis tuli kirjutamisse mitmekuuline paus, mõnikord koguni terve aasta, mil ta midagi muud peale kirjade ja päeviku ei kirjutanud.

Kõige hullem oli sõjaaeg, sest siis pidi ta büroos palju rohkem tööd tegema kui rahuajal. Ei ole vale öelda, et just sõda on süüdi selles, et «Protsess» jäi Kafkal lõpetamata, sest ta jättis selle 1915. aasta alguses pooleli, kui oli täielikult kurnatud.

Ma olen sõjast ja neist oludest Kafka elus oma raamatus väga põhjalikult kirjutanud, sest see on minu meelest väga tähtis. Kafka ei pidanud nimelt rindele minema, aga umbes pooled tema kolleegidest pidid, mis tähendas ühtlasi, et teised pidid selle võrra poole rohkem tööd tegema. Tegelikult oli tööd veel rohkemgi, juurde tuli ju töö sõjas haavata saanutega.

Kui nüüd siia kõrvale vaadata, mida Kafka sõja-aastatel kirjutas, siis on see uskumatu. Ta kirjutas romaani «Protsess» peaaegu lõpuni ja samuti jutustusi, näiteks «Maa-arst» on kirjutatud sel ajal. See tekitab minus tõepoolest aukartust: kuidas ta suutis sellistes tingimustes selliseid teoseid luua. Nii et arusaam Kafkast kui nõrgast inimesest ei pea mitte kuidagi paika, tal oli selliseid jõuvarusid, mis on minule peaaegu et mõistetamatud.

Kafka oli samal ajal tõeline perfektsionist. Kui vaadata, kui palju ta oma eluajal trükki andis, siis oli seda kokku umbes 350 lehekülge. Kuid selle kõrval oli tal käsikirjadena materjali veel üle 3000 lehekülje.

Kafka täiuseihalus oli tõepoolest ekstreemne. Kuid ka see ei olnud pelgalt Kafka isiklik isikuomadus. Sellel oli veel ka teine põhjus. Kafka oli väga mõjutatud oma vanematest, kes soovisid ühiskondlikul redelil tõusta. Hiljem, kui Kafka juba täiskasvanuks sai, mõtles ta selle üle järele, mida tema isa vanaks saades ja oma elule tagasi vaadates võiks tunda.

Kafka isale oleks olnud vastus oma saavutuste kohta üsna lihtne: tal oli perekond, lapsed, oma äri, ta oli toonud oma pere maalt linna. Kafkal seevastu selliseid saavutusi ette näidata ei oleks olnud. Kolme tuhandet täiskirjutatud lehekülge ei võtnuks just väga paljud kui olulist panust. Teisisõnu oli Kafka isa panus Kafka enda omast tollaste arusaamade järgi tunduvalt suurem ja ka Kafka ise oli sellisest arusaamast osaliselt mõjutatud.

Kui samal ajal oli Kafka ka suur Lebensreform-liikumise poolehoidja. Selle liikumise all mõisteti loodusravimite rohkemat kasutamist, reformipedagoogikat, värskes õhus liikumise tähtsust jne. Selle liikumise ideoloogia, aga ka pedagoogika järgi peab igaüks pühenduma sellele, mis on tema anne, ning andma endast just selles vallas maksimumi. Selle arusaama järgi ei saa teha seda, mida vanemad või ühiskond sinult ootavad.

Kafka teadis väga hästi, et tema anne on kirjutamine ja et ta peab sellele pühenduma, kuid see oli vastuolus tema vanemate väärtustega. Ma usun, et just nende kahe väärtushinnangu ja seisukoha vastuolust kasvas välja Kafka täiusevajadus. Sest olukorras, kus ta hülgas vanemate väärtused ja püüdis elada oma tõekspidamiste järgi, pidi ta selles, mida tegi, olema maksimaalselt hea.

Olete öelnud, et Kafka ja töö temaga õpetab alandlikkust, aga ka seda, et Kafkast kirjutades tuleb arvestada ka ebaõnnestumistega.

Kui ma kirjutasin näiteks biograafiat mõnest kuulsast heliloojast, ütleme näiteks Mozartist, siis ei ootaks ju keegi minult, et ma oskaksin muusikat luua. Või kui kirjutaksin mõnest sportlasest, ei ootaks keegi minult, et ma suudaksin maratoni joosta või muud sellist. Ma pean oskama kirjutada.

Aga mina kirjutasin kirjanikust. Nii tema kui ka mina kasutame keelt ning minu laused ja sõnad satuvad ju raamatus paratamatult otse Kafka enda sõnade kõrvale. Lugejatele ei tohi sellises olukorras jääda muljet, et minu väljenduslaad on viis korda halvem kui Kafka oma. See ei näeks üldse hea välja, see oleks naeruväärne.

Olen seda akadeemilistes töödes väga sageli kohanud, et inimesed lihtsalt ei oska kirjutada, ja see näeb hale välja ja paneb punastama. Olen alati mõelnud, kas nad tõesti ei näe ega taju seda tohutut erinevust. See alandlikkus, mida te nimetate, seisnebki selles, et ma olen pidevalt teadlik ja näen, kui palju parem on Kafka keel minu omast, aga see ei tähenda, et ma ei pingutaks pidevalt selle nimel, et see vahe oleks võimalikult väike. Kuid selle tasemeerinevusega tuleb elada ja seda aktsepteerida. Eeskätt Kafka täpsus ja pildikeel on need, milleni mina kunagi ei küüni.

Nii et kirjanduslik biograafia on iseäranis keeruline žanr?

See on tõesti väga oluline probleem, mida te puudutate. Biograafiatest kui vormist on väga vähe räägitud, ka Saksamaa ülikoolides. Niipalju kui mina tean, on biograafia kui žanr väga harva eraldi arutluse objekt – küsimus, mida biograafia žanrina saab ja mida ei saa pakkuda, millised on biograafia keele piirid. Ma tean, et USAs on eraldi biograafikaalane ajakiri ja vastavad uurimissuunad, mida meil Saksamaal ei ole. Samas ilmub Saksamaal uskumatutes kogustes biograafiaid, millest suurem osa on kahjuks väga halvad. Just seetõttu on ka ülikoolides ja uurijatel tunne, et biograafiate uurimisega ei tasu tegeleda, sest enamik sellest on lihtsalt rämps.

Minu hinnangul on biograafia väga nõudlik žanr. Selle žanri probleemidega tuleks aga enne kirjutama asumist tegeleda ja neid teadvustada. Näiteks on siin just nimelt see keeleküsimus: kus on biograafi keele piirid, mida ta saab ja mida ei saa teha.