Vahel on paus ja vaikus paratamatud. Muutus on paratamatu, tummaks jäämine niisamuti. Tummaks võib jääda ehmatusest, aga ka kummastusest või suurest ning ootamatust üllatusest. Minu puhul on ehk tegemist seguga kõigist neist.

Lihtne oleks selgitada mitte-kirjutamist elu kiirusega, tööga, mis vajab tegemist, eluga, mis vajab elamist. Kuid see oleks liiga lihtne, liiga pindmine. Minu tegelikud põhjused on hoopis sügavama juurega. "Su minapilt on kildudeks purunenud ja sa alles lood uut, kohaned uue iseendaga," ütles üks hea inimene.

Tõsi ta ju oli.

See on imelik, kui vaatad end peeglist või näed end kuskil kujutatavat ja ei tunne end ära. Tead, et see oled sina, kuid ei tunne sellest hoolimata ära. Ja samal ajal ometi tead, et su elus ei ole midagi halba juhtunud, et asjad on vastupidi hästi ning et oled heas kohas. Oled muutuse keskel. Ja ometi on kõhe. Tead ja on kõhe. Tundmatusse minek ja tundmatusega kohtumine on kõhe. Iseenda tundmatusega kohtumine veelgi kõhedam. Tunnistada, et see oledki sina. Ka see oled sina. Sina oledki see.

Elada pool elu ja mitte kohtuda mõne küljega iseendast? Kohtuda, aga mitte tunnistada, mitte näha isegi. Üle libiseda, silm kinni pigistada, unustada. Lihtsam on jääda selle teise minapildi juurde, usaldada fassaadi. Tegeleda iseenda veenmise ja iseenda lõputu ülekinnitamisega. Ja ometi tunda, et midagi on valesti, midagi on pildilt puudu.

 

Mõned aastad tagasi, kui see teekond alguse sai, ehmusin päris tõsiselt, kui mulle tehti ühes enesevaatlusvestluses ettepanek uurida iseenda õrnust. Ehmusin. Kui mult küsiti, miks ma ei taha ja ei saa olla õrn, kuulsin end vastavat, et see on võimatu, sest siis ma võin ju maha kukkuda ja kildudeks pudeneda. Ja ometi just sellele õrnuse uurimise teekonnale ma toona, ehk enese teadmata, just asusin. Ning ka kildudeks pudenesin, ent mitte tervikuna, vaid osa minust. See fassaad, see ühepoolne kuvand, millega olin läbi ajanud.

On rohkem kui mõistlik, et meil on fassaadid, paraadpildid iseendast, need ilusad ja veatute, ehk isegi puutumatutena näivad näod. Vahel on neid väga vaja. Kuid need on siiski näivad ja tegelikkus on oluliselt rikkam ja kirjum. Hulka ekslikum ja vigasem. Mina olen hulka ekslikum, kui tahtsin end näha. Inimlikum. Ja ikkagi vigasem ka.

„Kas mind ei saaks tagasi poodi viia ja uuema, nö vähem vigasema mudeli vastu välja vahetada,“ naljatame vahel omavahel. Ja see aitab iseendaga toime tulla, iseend mitte nii tõsiselt võtta. Iseenda puuduste tunnistamine on ülesanne, mida on paberil kergem ja elus hulka raskem täita. Teoreetiliselt jah muidugi, kõik on inimesed, kõik on ekslikud. Kuid päriselt olla ses olukorras, kus tegelikult näed ja oled sunnitud tunnistama, et nii ma teengi, nii ma vahel haiget teengi, sõidan teise tunnetest üle. Olengi pime vahel, märkamatu ja tahumatu. Kui tank portselanipoes. Ja olen nii teinud kordi, aastaid. Tunnistamata, nägemata. Mulle on andeks antud või ilmselt mõeldud, et selline ta on, ta teebki nii.

 

Näha iseend peeglis ja näha iseenda varje – see on hirmutav. Kuid veelgi hirmutavam on, kui teine näeb neid niisamuti. Sa tead, et näeb ja kõik su püüdlused neid varje varjata või ilustada on asjatud. Ta näeb. Justkui suletud kapi uste taha, näeb läbi. Ütleb küll, et ta armastab sind nii nagu oled, kogu täiega tükkis. Aga ikka kardad, ei usu päriselt. Sõnad on ju sõnad. Küllap ta kohkub ja läheb.

Aga ta jääb. Ta uurib koos sinuga selle kapi sisemust, on su kõrval, su selja taga, hoiab sul käest, kui sul endal jalad nõrgaks lähevad. Õudne on, kui tolmune on mõni nurk. Valgust pole sinna ju aastaid näidatud. Ta ei lase sul mugavasti kapiuksi kinni panna, vaid julgustab lähemale astuma ja su sisemiste tolmurullidega tutvust sõlmima. Algul vaatame kaugemalt. Siis harjun, et kapp koos tolmurullidega ongi päriselt osa minust. Esialgu vajab selle fakti tunnistamisega harjuminegi aega. Olengi mina. Mina olegi see. Need on minu varjud.

Aegapisi julgen ka ise kappi vaadata ja sealset vaadelda. Hakkan märkama ja oma tolmurulle ära tundma. See on minu muster, nii ma teen. Siin olen ma pime. Tahumatu. Kohmakas.

Hakkan mõistma, miks olen selle kapi uksed nii tugevalt enda eest sulgenud ning miks oli mul vaja end selle sisu eest kaitsta. Miks olen see, kes ma olen. Näen juuri. Olen kuri. Olen alati pigem kuri kui kurb; püüan kurbust varjata. Kuri on lihtsam olla kui kurb. Ei ole nii nõrk.

Olen ka kurb, kui tahan. Olen õrn. Siis kui tahan. Ja kui tahan, olen võidukas. Olen ekslik ja ometi armastusväärne. Olen võimeline armastama. Ekslikuna ja iseend tunnistades. Ma ei karda oma kappi nii väga ja olen valmis sinugi omasse vaatama. Sinuga koos. Sinu selja taga. Sina minu selja taga. Koos.

Imelik, et koosolemine on nii palju ise olemine. Iseenda tunnistamise julgemine. Üksinduse tunnistamise julgemine. Varjude tunnistamise ja nägemise julgemine. Näha, ehmuda, tarduda isegi, kuid ikka leida liikumisruumi tardumiseski. Sulada lahti, ehmuda jälle, ent vähem. Julgeda. Ikka uuesti kohtuda tundmatuga iseendas ja sinus. Muud ei olegi.

On vaja julgust ja aega. Küll siis leiab ka sõnad.