Luule on sõjavastane tegu, tõlkimine kaitsevõrk

Anna Verschiku koostatud ja tõlgitud Ukraina sõjaluule kogumik „Kas rabelen välja sellest tusast?“ koondab 15 autori loomingut, lisaks Verschiku enda sõjaluuletused ja järelsõna. Viimases avab Verschik oma teekonna ukraina keele ja kultuurini: juba rohkem kui kümme aastat algavad ta päevad Ukraina uudistega, 2019. aastast on lisandunud ka ukrainakeelse (sõja)luule tõlkimine. Anna Ver­schik on keeleteadlane ja töötab Tallinna ülikoolis üldkeeleteaduse professorina. Raamatu esitlusel 10. aprillil Rahva Raamatus kuulsin teda soravalt vestlemas nii ukraina kui ka leedu keeles. Eesti, vene ja jidiši keele kõrval valdab Verschik ka poola, saksa ja inglise ning küllap passiivselt veel mõnda muudki keelt. Ukraina keelest tõlkimine ja selles keeles luuletamine on talle teadlik ja tähenduslik valik.

Kogumiku „Kas rabelen välja sellest tusast?“ näol ei ole tegemist klassikalise antoloogiaga. Raamatusse on jõudnud vaid need tekstid, mis on Verschikut kõnetanud. Luule ja luuletajad jõuavad temani eeskätt ühismeedia (Facebooki) ja sealsete kirjandusvõrgustike vahendusel. Ka oma tõlkeid ukraina keelest eesti keelde vahendab Verschik esmalt just sealsamas, viidates originaali autorile ja luues nii omakorda ise uusi ühendusi ja võrgustumise võimalusi. Esitlusel kinnitas ta, et on pidanud nii mõnegi autori loomingu tõlkimisest ka ära ütlema. Valimikku on jõudnud järgmised autorid: Anatoli Dnistrovõi, Artur Dron, Darõna Hladun, Ihor Mitrov, Halõna Kruk, Hanna Klõmenko-Sõnjo’ok, Ija Kiva, Irõna Šuvalova, Julia Mussakovska, Maria Kozõrenko, Oleh Kotsarev, Olha Povoroznõk, Oleksandr Averbuch, Olesja Mamtšõtš, Ostap Slõvõnskõi ja Anna Verschik.

Niisiis on tegemist sõja-, aga ka online-luule kogumikuga. Äärmiselt päevakajaline teos tungib luuüdini. Ei ole kaugeltki vale väita, et raamat on sündinud omamoodi kaitsevõrguna. Sõda on ukrainlaste igapäev ning mitmed kogumiku autorid on reaalselt lahinguväljal, teised aga kõrvalseisjatena toimuva tunnistajad. Sõjast ei ole pääsu ning selleks, et iseend vaimselt kaitsta, aga ka emotsionaalselt vormis hoida, on vaja tegutseda. Luule kirjutamine ja avaldamine, nagu ka luule tõlkimine, ongi väga konkreetne tegu. Ühtlasi on see sõjavastane tegu, sest aitab sõnal ja sõna kaudu sedastatud kogemusel nähtaval püsida ja levida. Luule, nagu ka selle tõlked, on tunnistus – võib-olla koguni moraalne tunnistus –, sõjavastane ning seega potentsiaalselt ohtlik tegu.

17. märtsil 2022 on Julia Mussakovska kirjutanud luuletuse „kes ütles, et sõnadel pole praegu kaalu“. Selles leiduvad read: 

„Sõnad, millest haarame kinni, 
et hoida mingitki tasakaalu,
kui maa lüüakse jalge alt ära nagu kõikuv taburet.
Sõnad, mida surume vastu lahtist haava,
vastu lõhki kistud turvalisuse õrna kõhtu,
alles nooruki oma.
Meie sõnad, vihast kõvad ja paisunud,
murest mustad
nagu vana pommivarjendi vahelagi.
Pole midagi neist püsivamat,
midagi kestvamat“ (lk 125).

Teises luuletuses „Õitseb magnoolia võõras aias“ kirjutab Mussakovska, et
„tahaks surra, aga tuleb rääkida
kive ja naelu täis suuga,
verd täis suuga.
Hääldada sõnu nende asemel,
kellelt on võetud hing“ (lk 127).

Autorist saab viimases tekstis moraalne tunnistaja, kes annab tunnistuse hukkunute või tummaks jäänute eest ja nimel. Kõrvalseisjana lasub tal kohustus rääkida sellest, mida ta ise ja ta kaasmaalased kogevad, isegi kui suu on täis verd, kive ja naelu.

Moraalne tunnistus – mõiste, millega algselt mõtestati holokausti üleelanute tunnistusi – hõlmab tunnistuse andmist totaalse kurjuse (kuritegeliku režiimi) kohta ning enese ohtuseadmist tunnistamise kaudu.¹ Selleks on põhjust reeglina „sõja ja repressioonidega kaasnenud järelmõjude lugudes ehk seal, kus kujutatakse, mis juhtub inimesega ja inimese sees, kui ta peab tegema keerulisi eetilisi valikuid“.²

Kogumiku tekstides näeme, mis saab siis, kui sõnadest jääb kogetu kirjeldamiseks väheks; teisisõnu siis, kui tuleb rääkida millestki või anda tunnistus millegi nii valusa kohta, mille kirjeldamiseks puuduvad sõnad või mida ei olegi võimalik sõnadesse panna. Hoolimata kõnelemise keerukusest või koguni võimatusest – 

„Kõnele, luuletaja,
kõnele, kuigi sul pole mingit õigust,
aga kui enam ei saa välja kannatada –
sülita naelte ja kivide vahelt.
Ja kõnele edasi“ (lk 127) –, 

otsivad autorid siiski just nimelt sõnu, millest kinni haarata, et väljendada väljendamatut.

Kui sõnadest jääb väheks või ähvardab tummus, siis on just keha see, kes mäletab ja annab tunnistust olnust. Anatoli Dnistovõi luuletuses „Võtmed“ tunnevad autori jalad teed majani (koduni), mida enam ei ole, mis on plahvatustes hävinud ja mille kunagisest olemasolust annab tunnistust veel vaid kehamälu ja see tekst. 

„ja niikaua kui kõnnin olematu maja juurde
unistab mu pea igavesti tardunud vaikusest
kus ei ole plahvatusi ega vilinat
kus on tardunud mu võtmete tärin“ (lk 17). 

Anna Verschik nimetab oma sama pealkirja kandvas luuletuses olukorda, kus inimesele on jäänud pihku võti, „mis ei ava midagi“ ehk mis on „tühjuse võti“, elamise tabamata õuduseks (lk 236).

Kogetu keskel kerkib ka kõige tugevamal küsimus, kuidas jääda kaastundlikuks, ent mitte väsida ja lootust kaotada. Nii küsib ka Anna Verschik oma luuletuses „Nägin kusagil pilti“, kuidas mitte tundetuks muutuda: 

„Aga mõtlen endamisi:
mis on hullem
(meil on siin rahu ja seetõttu
võib selline arutlus tunduda
kas jumalateotuse või tühipalja targutusena) 
– kas surra, hävida, hävineda
mürsutabamusel, rusude all,
põgenemiskatsel
ümberpiiratud linnast
või hoopis
jääda ellu, nähes,
kuidas asendatakse silte,
ja tajuda, kuidas enda sees
miski tardub ja kuivab kokku
ja lõpuks on pude nagu pehkinud puit,
aga su ümber tekib sile plastikust kest
ja elu, mida elad,
ei ole enam sinu oma?“ (lk 234).

Oluline motiiv, mis kerkib mitmetes tekstides üha uuesti esile, on looduse ilu ja tärkamine kontrastina laastavale sõjale. Kevad ei küsi sõjast, see tuleb ikka. Looduse ilu ja sõja vastuolu, ent ka koosolu on rabav ja läbistab ihu – mõte sellest, et kevad tärkab ka rusude ja varemete vahel, hoolimata verest maapinnal, olgu siis valgel lumel nagu Viivi Luige „Seitsmendas rahukevades“ või rohelisel murul.

Nii kirjutab Ihor Mitrov, et „alguses oli lask / ja rohi oli verest magus / pärast tulevad moonid / ja vaikus“ (lk 43). Julia Mussakovska luuletuses „Õitseb magnoolia võõras aias“ on õied „uhkelt avali kevadpäikesele vastu“ ning looduse häbitus seisab silmitsi elavate häbiga (lk 127).

Luule ei ole niisiis mitte ainult ellujäämisstrateegia ning selle jagamine ja tõlkimine sõnadest omamoodi kaitsevõrgu punumine, vaid see on ka ellujäänute kohustus. Kõrvalseisjad saavad surnute ja hinge kaotanute nimel kõneleda ning peavad seda tegema. See on ravim unustuse vastu, aga aitab alal hoida ka tulevikku suunatud lootust. Sõna on teatavasti alati sõnum ja käeulatus tulevikku.

Viivi Luik on raadiosaates „Loetud ja kirjutatud“ kirjeldanud Verschiku koostatud kogumikus sisalduvat sõjaluulet kui elusat luulet, mis räägib päris asjust. Sõda on tõepoolest teravdanud autorite pilku ümbritseva suhtes, aga lihvinud ka keelest maha üleliigse ning jäänud on vaid peamine – täpne ja lõikav sõna. Kõik on korraga nähtav.

Anna Verschiku „Kas rabelen välja sellest tusast?“ on nii oma elususe ja teravuse kui ka visuaalse kujunduse poolest dialoogis või koguni paaris esseekogumiku „Ukraine! Unmuted“ I osaga, mille üks tõlkijatest on samuti Anna Verschik. Raamatus kirjutavad eri valdkondade (kirjandus, film, ajalugu, kunst, filosoofia) teadlased, aga ka kultuurikriitikud, esseistid ja kultuurikorraldajad Ukraina kultuuriloost ning ukrainlaste rahvuslikust ärkamisest ja kultuurilisest iseolemisest. Samuti on kogumikus juttu sõja mõjust. Nii kirjutab Jurko Vovkohon essees „Sõja kunstilisus“, et kogu rindel oldud aja oli tal üks kinnismõte – „suuta midagigi sellest kogemusest edasi anda ka neile, keda seal polnud“. Ta küsib, kuidas leida „uusi väljendusi, uusi pilte, mis annaksid edasi tunnet, mitte ei jutustaks ümber sündmusi“, teisisõnu esitaksid „kogemuse, mitte statistilise aruande“ (lk 83).

Seda kogumikku kahjuks raamatupoodidest osta ei saa, sest see on 2024. aasta kultuuripealinnade Bad Ishli ja Tartu Euroopa Liidu toetusel valminud eriväljaanne. Aga nii kõrvuti – valge mustal ja must valgel – kui ka eraldi on tegemist äärmiselt kõnekate, elusate ning praeguses ajas hädavajalike raamatutega.