Kaur Riismaa oleviku olemuse tabamise kirg

Eesti Kirjanike Liidu kirjandusliku kolmapäeva raames jaanuaris toimunud vestlusel tõdes Kaur Riismaa: «Inimene roomab tuleviku suunas. Tema kaks jalga on minevikus. Ehkki olevik näib inimesele kindel, on see nagu seitsmepäine koletis, kes tuleb jutustamise abil tappa. Siis on ehk lootust, et inimene kukub ajast välja igavikku.»

Kaur Riismaa debüteeris luuletajana juba 2011. aastal ning tema esimene proosaraamat ilmus 2015. Tegemist on äärmiselt produktiivse autoriga, kes avaldab aastas raamatu või paar. Käesolevast aastast on Kaur Riismaa ka üks kirjanikupalga saajaid. 2019. ja 2020. aastal ilmusid temalt kaks ajaloolist romaani «Väike Ferdinand» ning «Jaanalind, kägu, kajakas», mõlemad avaldatud tema enda kirjastuses Vihmakass ja Kakerdaja.

Tegemist on mõtteliselt kokku kuuluvate teostega, mis toovad lugeja ette läbi kolme sajandi hargnevad lood erinevatest ühel või teisel moel omavahel seotud isikutest eri aegades. Tegelased ei ole küll rangelt võttes kõik pärilikke liine pidi seotud, kuid kuuluvad siiski kokku. Viimases romaanis kukub lugeja koos jutustajaga ka ajas oluliselt kaugemale, mis tähendab, et piirid eri aegade vahel ei pea.

Kui küsisin Kaur Riismaalt ülal viidatud vestlusel, kas kõik ajad on samaaegsed, oli vastuseks esmalt kõhklev, kuid siis kindel jah. «Inimene on neetud aega vaid sellepärast, et ta mäletab,» lisas Riismaa. Teda huvitab inimese ja aja, oleviku ja mineviku suhe ning mäletamise küsimus. Miks ja kuidas mäletatakse, miks mäletatakse valesti, mis elab minevikust meis edasi, miks minevik meist lahti ei lase. «Lugu tuleb suruda olevikku,» (lk 485) ütleb üks tegelastest romaanis «Jaanalind, kägu, kajakas». Teisal loeme: «Ma olin kohas, kus keelt pole tarvis, ja mis polegi koht, vaid nagu lehtrisuu, kõigi maailma hetkede lehtrisuu, kõik voolas minusse kokku ning kõik oli üks» (lk 342).

On näha ja tunda, et Riismaa naudib jutustamist ning aja ja inimese suhte üle arutlemist. Ta laseb oma tegelastel pidada pikki filosoofilisi mõtisklusi elamise ja elu loostamise teemadel. Ise kommenteerib ta kirjutava inimesena eluliste olukordade nautimise ja nendest tulevikus lugude rääkimist järgmiselt: «Olevikus lasub meil ülesanne antud hetk kinni püüda, aga kunagi ei tea, kas just see hetk on kinnipüüdmist väärt. Nauding ja teadmine on nii paratamatult erinevad, esimene neist on kõikehõlmav ja välistab samaaegse teadvustamise ning teine on paratamatult keeleline.» Kogemus saab niisiis kogemusena vaadeldavaks alles mäletamises ja sellest jutustamise kaudu.

Inimeste individuaalse mäletamise kõrval tegeleb Riismaa ajalooliste sündmustega, teda huvitab teaduslugu ja usu küsimus. See, millal usk ja teadus on omavahel kohti vahetanud. Romaanil «Jaanalind, kägu, kajakas» on teadmistepõhise lähenemise ambitsioon. Riismaa on nimelt varustanud romaani kasutatud kirjanduse nimekirjaga, öeldes, et soovib selliselt olla sõbralik lugeja vastu ning pakkuda talle võimalust leida infot ja taustamaterjali romaanis kujutatud ajalooliste sündmuste kohta.

Autor viib meid põnevate ajaloosündmuste keskele üksikisiku, täpsemalt ajaloo tunnistaja või koguni moraalse tunnistaja vaatepunkti kaudu. Teos saab alguse Lissaboni maavärina ja põlengu looga 1755. aastast, kulgeb läbi 19. sajandi alguse Aschenbadi (tänases Itaalias Como järve ääres), 19. sajandi lõpu Tallinna ning jõuab 21. sajandi Dresdenisse. Riismaa laseb oma tegelastel olla ka 1889. aasta 12. septembril aset leidnud ja surmaga lõppenud Charles Leroux’ õhupallilennu tunnistajaks Tallinna, toonase Revali kohal. Ta põimib romaani Andrus Rehemaa tõlkes Elieser Traugott Hahni Oleviste kirikus peetud jutluse Charles Leroux’ matusejumalateenistuselt. Jutlus vaheldub tegelaste sisekõne ja tundmustega ning on sellisena tõeliselt põnev sissevaade ajastu võimalikku õhustikku.

Ehkki Riismaa kirjutab selge naudinguga ja kirjutab hästi, on tunda ka tema suurt eksperimenteerimise kirge. Nii on tema lood vahel üsna krüptilised, liiguvad ajas – Riismaa kasutab koguni filmistsenaariumilikku [CUT TO:] meetodit, et erinevate stseenide vahel hüpata. See mõistagi ei lihtsusta loo jälgimist, kuid minu jaoks oli kerge segadus ka põnev. Oli äge tunda neid ahhaa-momente, kus eri (pusle)tükid omavahel kokku said.

Teksti ligipääsetavusest autoriga rääkides tõdes Riismaa, et talle endale meeldib lugeda raamatuid, kus ta ei saa kohe kõigest aru. Seetõttu püüab ta kirjutada ka ise nii, et kõik ei oleks liiga lihtne ja liialt ära seletatud. Probleem, millest kirjutatakse, peab tema hinnangul olema piisavalt oluline, see peab meelde jääma, selleks et lugeja saaks hiljem selle juurde tagasi pöörduda.

«Nooremale inimesele on lugemine lihtsam. Minu ja minust nooremate igapäevane meediakäitumine on sama hüplik: Tiktok siin, informatiivne video seal, reklaam tekstina, artikkel metsamajandusest, reklaam videona, Insta-foto, Facebooki-postitus, uus Tiktok, reklaam pildina tunni või kümne minuti sees. Lõige, cut to, nende vahel on sama järsk. Romaan ei ole mõeldud keeruliseks per se, ta peegeldab keerulist tänapäevast probleemi oma struktuuris: kuidas ja kas me tajume praegu olevikku, minevikku ja tulevikku?»

Riismaa tegelaste lood ja nendes tõstatud probleemid jäävad kahtlemata meelde. Neis on nii ajaloofilosoofilist kui teadusloolist ambitsiooni. Nii näiteks on küsimus usu ja teadusliku maailmapildi vahekorrast üks tõeliselt põnev probleem, mis läbib mõlemat ajaloolist romaani.

Vestluses kommenteerib Riismaa: «Kuni Lissaboni maavärinani lendasid ainult nõiad. Seetõttu oli ka õhupalliga lendamine 18. sajandil oluliselt väiksem ime kui 19. sajandi lõpus. 18. sajandil sai lendamist hea tahtmise korral mõista ka maagiana. 19. sajandi lõpuks oldi teaduse abil aru saadud, et inimene ei ole lendav olend. See oli aeg, kus mõtlejad kutsusid inimesi üles minema välja ja uurima maailma oma silmaga, mitte uskuma kõike, mida kantslist räägitakse. Tänapäeval oleme aga jõudnud olukorda, kus teadus on täpselt sama müstiline ja maagiline, nagu varem oli usk. Teadus on muutunud nii spetsiifiliseks ja keeruliseks, et n-ö tavalisel inimesel ei ole enam võimalik ise asjade olemuses veenduda, ta peab teadlast uskuma ja usaldama.» See omakorda sünnitab taas ebausku.

Ajaloofilosoofilisest vaatepunktist on põnev mõelda oleviku kui mitmepäise lohe ehk Tatzelwurm’i kujundile, mille Riismaa oma romaanis välja pakub, teisisõnu on olevikusituatsioonis kümneid minevikke nagu lohepäid korraga. Samuti pakub ta välja oleviku, tuleviku ja mineviku suhete mõtestamiseks kaarikus sõitmise, kus istutakse seljaga tuleviku ehk sõidusuunas ning näoga mineviku suunas. Selline visuaalne kujund haakub ka Walter Benjamini välja pakutud ajalooingliga, kelle tiivad on mineviku poolt puhuva tormituule tõttu laiali kistud, kes vaatab tardunult mineviku poole ja liigub selg ees tulevikku.

Praegu on Kaur Riismaa töölaual romaanis «Jaanalind, kägu, kajakas» Tallinna episoodis esinenud baltisakslase Carl Johan Davidi lugu pealkirjaga «Lõputa nüüd».

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Riismaa jutustab ajalootruult, kuid samas tõelise kire ja sisseelamisega. Ta püüab möödunud aegu ja nende mentaliteeti tänapäevase lugejani tuua, käsitledes selliselt teemasid, mis on aktuaalsed, ehkki teisel moel, ka täna. Nii näiteks on romaanides korduvalt teemaks surma ja sellesse suhtumise, sellega toimetuleku küsimus. Surm, mis on vahepealsetel sajanditel meist meditsiini arengu tõttu justkui kaugemale nihkunud – pere lastest ei sure pooled enne täiskasvanuiga eri tõbedesse –, on viimase aastaga inimesele jälle lähemale tulnud.

Riismaad huvitavad ka ajatud küsimused, nagu inimese patt, olgu teadlik või tahtmatu, ning inimese lunastus, mis võib ehk peituda keeles ja lugude jutustamises, selles, kui minevik surutakse loona olevikku.