Arvustus Jaak Jõerüüdi romaanile "Poliitiline daamikinnas" (EKSA, 2019). Ilmunud ajakirjas Looming 1/2020, lk 144-146.
Kirjutada arvustust Jaak Jõerüüdi viimasele romaanile „Poliitiline daamikinnas“ ei ole sugugi kerge, sest sellel teel ootab kirjutajat hulk lõkse. Raamat on mänguline, mitme peategelase ja tegevusliiniga ning kirja pandud suure kirega. Suur oht on sellest kirjutades langeda kas poliitika ja võimumängude või ka armastuse ja saatuslikkuse lõksu, ja ei ole kindel, kas siinnegi seda päriselt vältida suudab. Selles romaanis on poliitika ja võimumängud tihedalt tunnete ja inimsuhetega põimunud.
Just selle arvustuse kirjutamise ajal avaldas Jõerüüt Postimehes seisukoha Eesti siseministri välispoliitikat, täpsemalt Soome uut peaministrit puudutavate väljaütlemiste ning Eesti peaministri sellekohaste reaktsioonide adekvaatsuse kohta. Selles arvamusloos tõdeb Jõerüüt selge sõnaga ja resoluutselt, et poliitikas lihtsalt ei ole võimalik mööda hiilida vastutusest, mis lasub kindlate ametikohtade esindajatel.
„Siseminister ei ole tänaseni aru saanud, mida kõike ministri roll endaga kaasa toob, sealhulgas millise vastutuse oma sõnade eest. Tema tagantjärele selgitus ainult kinnitab seda muljet, et valitsuse sees on veel üks valitsus – isiklik ja erakondlik.“ (Postimees, 16.12.201)
Jõerüüt rõhutabki siin just nimelt poliitika ja isiklikkuse äraspidist seotust. Ta kirjeldab olukorda, kus inimene ei mõista oma rolli ja vastutust ning seda, et tema isiklikud seisukohad, tunded ja mõtted ei kuulu poliitikasse, ei puutu asjasse, kui on vaja esindada riigi huve. Äraspidisel moel, aga seda tugevamalt kinnitab niisugune situatsioon, nagu Jõerüüdi romaangi, et kõik on kõigega seotud. Ka romaanis on poliitikuid, kes soovivad linna ja riigi tasandil ajada oma isiklikku asja, mõistmata ja soovimata aru saada suurest pildist, vastutustundetult.
Kuid vastutusest ei pääse inimene ei oma töö- ega ka eraelus. Jõerüüdi romaan räägibki ehk kõige enam sellest, et vastutuse peab ka isiklikus elus paratamatult varem või hiljem võtma nii oma tegude kui ka tegemata jätmiste eest, sest ühel päeval on viimnepäev ja tuleb anda aru. Ehk just see ongi üks romaani peamisi sõnumeid: õppida võtma vastutust ning nägema suuremat pilti (asjade ja inimeste omavahelist seotust) ja vajadusel ka leppida oma saatusega.
Raamatu esimese osa seitsmendas peatükis mõtiskleb üks romaani peategelasi, üks kolmest vennast, diplomaat Sebastian Kivi selle üle, mida kahetseks igavene inimene ehk siis Ahasveerus oma surma eelõhtul, kui tal õnnestuks tõepoolest ühel ilusal päeval rahu leida ja surra. Sebastianile tuleb meelde nii selleteemaline vestlus oma venna Frangiga kui ka üks uurimus haiglates surmaga silmitsi seisvate inimeste kohta, kellelt oli küsitud, mida nad oma elus enim kahetsevad. Uuringust joonistus välja viis olulisemat homo sapiens’i kahetsust, nagu Sebastian neid nimetab. Need ei lasknud teda enam lahti ja ta oli need oma telefoni mällu talletanud.
„Esiteks: lasin nii nagu teised minult ootasid, mitte nii, nagu ma ise oleksin tahtnud. Teiseks: töötasin liiga palju. Kolmandaks: mul polnud julgust oma tundeid väljendada. Neljandaks: kaotasin kontakti oma sõpradega. Viiendaks: ma ei lubanud endal õnnelik olla.“ (lk 104)
Kõigist neist punktidest on romaanis eri tegelaste elu põhjal juttu, kõige vähem ehk neljandast. Kuid viies ja kolmas punkt saavad peaaegu keskseks küsimuseks Sebastiani venna Frank Kivi Nobeli preemia kõnes romaani teise osa lõpus.
Detsembris 2020 – romaani tegevus toimub ajas ja ruumis veidi liikudes juunist 2018 kuni detsembrini 2020 – küsib Nobeli preemia pälvinud eesti kirjanik Frank Kivi Stockholmis kogu maailma ees, kas armastus lunastab inimest, kas armastus teise inimese vastu saab mõjuda lunastavalt. Ta ütleb: „Armastus on tavaliselt vastus inimest ennast puudutavale lunastuse küsimusele.“ Aga ühtlasi tunnistab ta, et ta ise pole osanud ega suutnud armastada tõeliselt ja et see on patt.
„Ma pole julgenud armastada südames ja südamega mitte alati, kui olen tahtnud, ja see on patt. Ma ei pea ju silmas lihalikku ja seksistlikku suhet, ma räägin armastusest, mis peitub sügaval. Pihitoolid kirikutes on minu jaoks liiga institutsionaalsed. Kirjanikuna on mul loomulikum pihtida sellele paberile siin minu käes ja selle kaudu teile.“ (lk 352)
Ta tunnistab tõtt, teisisõnu seda, et pole julgenud armastada, ja sedagi, et pole öelnud neile, keda ta on armastanud, et armastab. Selles mittejulgemises armastust tunnistada ja välja öelda tema patt seisnebki. Ühtlasi tunnistab ta, et ta pole kuni auhinna üleandmiseni teadnud, „mida teha, kuidas öelda seda välja,“ mis ta on tegemata jätnud. (lk 353) Niisiis saab Nobeli-kõnest omamoodi pihtimus, ülestunnistus ja armastusavaldus neile, kellele ta pole julgenud oma armastust tunnistada.
Tema vend Sebastian näib seevastu valivat südamega armastamise, sest ta julgeb armastuse ära tunda ja endasse lasta; julgeb armastada seda inimest, keda ta kohtab ja kes tema elu piltlikult öeldes pea peale pöörab. Elu pea peale pööratuse tunnet esineb ka teistes olukordades, näiteks siis, kui Sebastian saab teada, et ta vend Frank on pälvinud Nobeli preemia.
Sebastian on erinevalt vennast abielus, ta on Eesti Vabariigi suursaadik Rootsis ja kõik tema elus näib justkui paigas olevat ja toimivat, ent ometi on tal tunne, mille kohta ta ütleb, et elu on ta surnuks kallistatud: „Kuidas see lähedale hiilis? Kuidas juhtub see, et su enda elu sinu enda surnuks embab enne päris-surma?“ (lk 137)
Sellele küsimusele järgneb sisedialoog, mis ühendab Sebastiani arutlused taas päevapoliitiliste küsimuste ja üksikisiku vastutusega iseenda ees. Sebastian küsib seepeale, kuidas saab ta sellisena – kui elu on ta surnuks emmanud – esindada riiki. Ta küsib, kas tema on riigi nägu ja kas riik on tema nägu.
„Vastust pole ega tule! Kas mina saan oma riigirollis näidata inimestele oma tõelist nägu? Kolm korda on vastus üks ja sama – EI. Selle Kivi alla ongi Vähk maetud, suur Vähk, valusalt haaravate sõrgadega, võtab südameklapist kinni ega lase sellel liikuda. Inimesel on inimlik vajadus näidata Oma Nägu. Aga minu nägu on varjatud riigi kardinate taha, mis iga valimisega vahelduvad...” (lk 137)
Jättes siin kõrvale selle, kas inimese „oma nägu“ on ilusam või inetum kui riigi oma, on oluline tähelepanu pöörata isiklikkusele, sellele paradoksile, mille Sebastian sõnastab. On inimlik püüelda oma isikupära ja oma näo poole, kuid sealjuures ei tohi hetkekski unustada, et riigi esindajana ei ole sinu roll mitte oma nägu näidata, vaid lähtuda teistest, suurematest, mujal kokku lepitud eesmärkidest.
Sebastiani tunne, et elu on ta surnuks emmanud, ei tulene mitte ainult tema ametist ja poliitilisest rollist, vaid on küllap seotud ka isikliku eluga, millesse tulebki romaani esimese osa lõpus saatuslik pööre. Ühel päeval astub üle tema suursaadiku kabineti läve naine, kes tema elu kursi hetkega teisele rajale pöörab. Seda stseeni on Jõerüüt kirjeldanud nii Sebastiani kui ka naise ehk Helene vaatepunktist (lk 140, 154). See äratundmine, mis on vastastikkune, ei vaja pikki kohtumisi, see toimub tõepoolest vaid silmapilguga. Tunne, mida mõlemad kohtudes kogevad, on küll „ebareaalne“, kuid kohtumine ise siiski ebareaalselt reaalne ja muudabki kahe inimese elukulgu, sest nad julgevad valida muutuse.
Ratsionaalsem lugeja võiks siinkohal autoriga vaielda ja öelda, et selliseid saatuslikke kohtumisi elus ei ole, et miski ei muutu üleöö. Kuid näib, et just seda soovib autor rõhutada, et vahel toimuvad muutused nii era- kui ka avalikus elus just nimelt kiiresti ja ootamatult. Muutusi ja nende ajendeid on aga arukas ära tunda, nagu sedagi, mis milleni viib. Asjad juhtuvad sageli tõesti vaid ühe inimese otsuse või tegemata jätmise tõttu. Kõik on kõigega seotud.
Kuid saatuslikke kohtumisi on romaanis veelgi. Ka Frangi Nobeli preemia kättesaamisel peetud kõne taga on tegelikult kohtumine saatusliku naisega, mis paneb teda avalikult tunnistama, et ta pole julgenud armastada ja et see on patt. Frangi ja Sebastiani Rootsis sündinud ja kasvanud poolvenna Carli olemasolu maailmas kujutatakse aga tema ema saatusliku kohtumise kaudu Frangi ja Sebastiani isaga 1970. aastate alguse Tallinnas.
Kui Carl 2019. aastal Tallinna külastab ei tea ta, mida (milliseid juuri või sugulasi) ta sellest linnast õieti leida püüab. Ta tunneb end Tallinna Raekoja platsil otsekui pea peale pööratud, otsekui „tagurpidi poodu“; mitte maailm ei ole tagurpidi, vaid tema ise on see, „kelle on maailm ümber pööranud“ (lk 233). Temal aga ei jää esialgu üle muud kui oodata ja leppida teadmatusega. Sellega, et ta ei tea veel, mida ta otsib ja kas ta seda ka leiab. Kui ta Rooma tagasi jõuab, ütleb talle teadja inimene: „Sina ei pea kedagi otsima ja leidma. Sina pead ootama, kuni sind leitakse. Kui leitakse. Inimesed on harjunud otsima kedagi või midagi, kõik tahavad leida kedagi või midagi. Kuid seda ei teata, et inimesed on jagatud kaheks: ühed peavad otsima, et leida, teised peavad ootama, et neid leitakse.“ (240)
Ka selle näiliselt banaalse mõttekäigu üle on oluline järele mõelda. Sest Jõerüüdi romaan näib kinnitavat just seda, et eluliselt tähtsad küsimused ja otsused on sageli olemuslikult lihtsad. Tuleb julgeda küsida endalt, mida ma kahetseksin, kui täna oleks mu elu viimane päev. Kas ma olen elanud? Mis sunnib mind Ahasveerusena ringi rändama ja otsima? Mida ma õigupoolest otsin? Ja kui ma seda ei tea, siis ehk tasub peatuda ja see selgeks teha, ootele jääda ja leppida sellega, et ma ei tea, kuhu olen teel.
Sest inimesed, kes ei tea, mis neid vaevab, ärritab, kurvaks teeb, kes iseennast ei tunne, kipuvadki töö- ja avalikus elus rapsima ja rumalusi tegema, oma ego asjatult upitama, sest nad ei oska elu tugeva embusega toime tulla ega ole mõistnud vastutuse võtmise vajalikkust isiklikus elus.
Iseenese tundmaõppimise, armastuse õppimise ning andeksandmise teekondadest on Jõerüüt kirjutanud oma varasemates romaanides „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti“ (2017) ja „Muutlik“ (2010). „Poliitiline daamikinnas“ on tõelise kirega loodud romaan elust, suhetest ja suhtumisest võimu ja vastutusse. See on romaan, mis oma sirgjoonelisuses ja kirglikkuses võib mõnda lugejat ka ärritada, sest ta puudutab tõestiinimese helli kohti ja võib piltlikult öeldes naha marraskile hõõruda. Kuid ükskõikseks see romaan lugejat päris kindlasti ei jäta.