Miks lugeda sellel 2020. aasta unustamatul pandeemiakevadel 1972. aastal 29aastase Peter Handke (2019. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat) kirjutatud lühiromaani „Soovideta õnnetu“, mis ilmus äsja eestikeelses tõlkes?
Peamiselt seetõttu, et tegemist on äraspidise looga, kui olulised on inimese vaimse tervise seisukohast see keskkond, kus päevast päeva elatakse, ning harjumused, mille ori ollakse. Sellestki, kui määrav on inimesele iseenda tundmaõppimine, samuti teadmine, kes ma olen. Ja need teemad on praegu aktuaalsemad kui varem, sest paljudele on ootamatu iseendaga või oma pereliikmetega ninapidi koos olemine osutunud katsumuseks.
Iseenda tundmaõppimine ei ole sugugi iseenesestmõistetav. Õnnelikud on need, kes on iseenda ära tundnud: pean selle all silmas nii oma kutsumuse kui ka olemuse äratundmist. Tegelikult ei ole inimesed – ei olnud 50 või 70 aastat tagasi ega ole ka tänapäeval – kuigi osavad oma hinge sisemaastike tundmaõppimisel ja uurimisel. See on ka arusaadav, sest selleks pole head raamistikku ega õpetusi (olgu koduses või koolikeskkonnas). Kuid just see, kui ei tunta iseend, oma olemust ja vajadusi ning soove, võib teha inimese pöördumatult õnnetuks.
Pöördumatult ja soovideta õnnetu on ka Handke lühiromaani subjekt ja kese – kuidagi ei saa ma nimetada naist, kellest romaan räägib, tegelaseks. „Soovideta õnnetu“ („Wunschloses Unglück“, 1972) on nimelt raamat Handke emast ja tema elust, mille ta lõpetab 51aastaselt Austria väikelinnas enesetapuga. Handke alustab kirjutamist seitse nädalat pärast ema surma, teisisõnu hetkel, mil ema enesetapust toibumine ähvardab temas muutuda „nürimeelseks keeletuseks“ (lk 7), kuid soov kirjutada ei ole ka enam nii ülevoolavalt tungiv ja tugev.
1971. aasta lõpus ja 1972. aasta alguses, kui see raamat on kirja pandud ja kui leidis aset Handke ema juhtum – kasutan siin nimelt seda sõna, sest ka Handke ise kirjutab, et temas põleb mingi kummaline soov käsitada ema juhtumina (lk 9) –, oli Peter Handke juba tunnustatud Austria kirjanik. Temalt oli ilmunud romaane, luulet, tema kirjutatut lavastati ja see kõlas raadios, tema üks jutustus oli parajasti filmiks saamas … Novembris 1971, kui ema otsustas elust lahkuda, töötas Handke Saksamaal Kronbergis oma majas jutustuse kallal, mis sai hiljem pealkirjaks „Pika lahkumise lühike kiri“ („Der kurze Brief zum langen Abschied“).
Handke oli oma ema suitsiidsest loomust niisiis teadlik, ta oli püüdnud teda ka suunata elu rõõmsamale poolele, kuid tulutult. Ema pettumine elus, läbielatu ning suutmatus näha alternatiive olemasolevale ei luba tal välja rabeleda oma tuimusest ja küllap ka vihast või valust selle tuimuse vastu. Handke ema elulugu näib olevat Teise maailmasõja eelsele ja järgsele Austria katoliiklikule maaühiskonnale iseloomulik. Ka raamatu lühitutvustuses mainitakse alati tollase Austria ühiskonna portreteerimist. Kuid järele mõeldes on selles eluolus, mida Handke kirjeldab, väga palju universaalset, mis kehtib mujalgi ning teistel aegadel.
Ühiskond, millest selles lühiromaanis juttu ja mis selle loo subjekti ümbritseb, on pühendunud asjadele, mitte inimestele ja nende tundeilmale. Tunnetest rääkida ei osata. Au sees on töötegemine ning igapäevaelu on struktureeritud pigem esemete kui inimeste ümber. Handke nendib, et see on aeg, kus omand tähistab vabadust.
Mõtlemisel ja tunnetega seotud tegevusel (halvustavalt: logelemisel) ei ole selles ühiskonnas kohta. Ja seda ei saa maainimestele ja sellele ajale ehk ka kuidagi ette heita. Häda on selles, et Handke ema on loomult teistsugune: ta on loominguline ja mänguline, teda huvitab õppimine ja teadasaamine. Tal pole aga olnud õiget raamistikku ja inimesi, mille ja kelle abil iseendast aru saada, konteksti, kuhu iseend paigutada. Tema elus on küll olnud hetki, kus ta on end tajunud (lk 15) või hakanud iseendaks saama (lk 48), kuid ta pole leidnud viise, mis oleksid teda tema ise olemises toetanud. Teatud mõttes on see eneseta elamise lugu.
Handke tuletab meelde, aga mitte pealetükkivalt etteheitval moel, ema eneseta olemisi ja enese ärakaotamist: „Mu lapsepõlvest pärit naeruväärne nuuksumine väljakäigus, nina löristamine, punased jänesesilmad. Ta oli; temast sai; temast ei saanud midagi“ (lk 30). Siin on ema ohver, kuid see pole läbivalt romaanis nii. Handke toob välja hetki, kui ema tegutseb, võtab ohjad enda kätte, ei lase asjaoludel end maha suruda. Kindlasti ei kujuta Handke oma ema läbinisti passiivsena. Ta jälgib ema endaks saamist, enese teadvustamist, aga ka tema allajäämist elule, võimatust oma elu asjaolusid muuta nii, et elu oleks elamist väärt.
Handke on seda kirjeldades vältinud oskuslikult teiste süüdistamise lõksu. Ta küll laseb lugejal heita pilgu ema ja võõrasisa koosellu, mis ei toimi, näha argielu vägivalda, üksteise alandamist ning abitut seksi, ent ei pane ema abikaasat, vaatamata joomisele või tegevusetusele ja huvipuudusele, vastutama ema elu eest.
Handke oskus mitte kohut mõista, balansseerida osavõtlikkuse, aususe ning ohvri positsiooni vahel on imetlusväärne. Lühiromaani „Soovideta õnnetu“ on kirjeldatud kui üht murdepunkti Handke loomingus, tema enda arvates seisab see eraldi kogu ta muust kirjutatust. See ongi isiklik raamat, sündinud kirjutava inimese vajadusest end mitte lasta halvata „keeletutel hirmuhetkedel“ (lk 32), vaid sellest välja murda ja läbi tulla.
Romaan on tõeliselt põnev ka jutustamise, teisisõnu keele rolli ja mõjuvõimu üle järelemõtlemise seisukohast. Handke on vägagi teadlik ja ta laseb ka lugejal sellest osa saada, kui lihtne on jutustades teha üksikisikust n-ö juhtum, mida saab uurida ja analüüsida. „Nõnda võrdlen naise elulookirjelduse üldist sõnavara lausehaaval oma ema erilise eluga; kattuvustest ja vasturääkivustest tuleneb tegelik kirjatöö“ (lk 31). Ta kaalub kirjutades hoolikalt iga sõna ja sõnastust. Ta ei taha emast teha romaani tegelast, keda distantsilt vaadelda: „Need kaks ohtu – kõigepealt pelk ümberjutustamine ja seejärel isiksuse valutu kadumine poeetilistesse lausetesse – aeglustavad kirjutamist, kuna kardan iga lause juures, et võin tasakaalu kaotada“ (samas).
Seetõttu ei saanud Handke kirjutada seda raamatut kui tavapärast romaani – isegi kui saksa kirjakultuuri tavade kohaselt on seda lühiromaaniks nimetatud. Ta ei saanud iseend sellest kirjutamise protsessist välja jätta või pelgaks jutustajaks taandada, ta pidi olema kohal, muutuma osaks sellest loost ning laskma ka oma tunnetel, oma keeletusel ja hirmudel saada osaks oma ema loost. „Teine selle jutustuse omapära: ma ei eemaldu, nagu tavaliselt juhtub, iga lausega üha enam kirjeldatud tegelaste siseelust ega vaatle neid lõpuks vabanenult ja rõõmsas pühadetujus väljastpoolt nagu purki püütud putukaid – vaid üritan end muutumatu jäiga tõsidusega kirjutada lähemale kellelegi, keda ma siiski ainsagi lausega tabada ei suuda, nii et pean aina uuesti alustama ega jõua tavapärase selge linnuperspektiivini“ (lk 31-32).
Handke möönab, et ema ja tema teo lõplik mõistmine jääb talle kättesaadamatuks, ent ometi ta püüab mõista, end talle lähemale kirjutada, ilma sildistamata ja süüdistamata. Ehk on „Soovideta õnnetu“ ka katse mõista ema ja teda ümbritsenud maailma, sh ju ka Handke enda lapse- ja noorepõlvemaailma, ning arvesse võtta, kuid samal ajal end sellest ka teatud mõttes lahti või vabaks kirjutada. Teise maailmasõja järgse Austria maaühiskonna loo kõrval on see raamat ikkagi eeskätt iseenda tundmaõppimise keerukustest, seda nii Handke refleksioonide kui ka tema ema loo mõtestamise seisukohast. See rännak pole mitte ainult temaatiliselt aktuaalne ja haarav, vaid on nauditav ning ka keeleliselt ja poeetiliselt rikastav.
