"Ene Mihkelsoni aeg" – sissejuhatus ja tekstikava

Minu sissejuhatavat sõnavõttu saab ka järele lugeda:

Tänase kirjandusliku kolmapäeva pühendame me kirjanik Ene Mihkelsonile ja tema tekstidele. Ma olen teie jaoks välja valinud lühiproosat, proosa katkeid ja luulet ning põiminud selle üheks tervikuks, mille esitavad täna näitlejad Garmen Tabor ja Grete Jürgenson. Mõlemad on Mihkelsoni loominguga juba varasemalt kokku puutunud. Garmen Tabor mängis ema Sanna rolli Ugala teatri lavastuses „Katkuhaud“ ning käesoleval aastal luges ta Vikerraadio järjejutuna sisse katkendeid romaanist „Ahasveeruse uni“. Grete Jürgenson osales Tartu Uue Teatri Ene Mihkelsoni luulest tõukuvas tantsu- või liikumislavastuses „Ma jään kaevu juurde igavesti jooma“ ning esitas ka käesoleva aasta kevadel Mihkelsoni tekstide valiku Esna Galerii kirjanduslikul õhtul.

Enne kui asume tänase tekstikava juurde, lubage mul öelda sissejuhatuseks veel mõned raamistavad mõtted.

Esmalt. Ene Mihkelson oleks võinud sel sügisel tähistada oma 80. sünnipäeva, aga läks teisiti. Tähistasime tema sünniaastapäeva. Sel puhul ilmus kaks raamatut. Üht neist saate täna siin ka osta: „Tetraeeder karjamaal. Ene Mihkelsoni eluraamat“ (koostanud Sirje Olesk ja Marju Lauristin, toimetanud Marin Laak ja Mari Karlson, kirjastanud Tänapäev). See on raamat, mis pakub sissevaateid Ene Mihkelsoni ellu – sestap ka eluraamat -, aga ka uusi sissevaated tema loomingusse. Lisaks on raamatus avaldatud Eneken Laanese ja Ene Mihkelsoni kirjavahetus ning uurimus kirjaniku suguvõsa teemal.

Teine raamat „Peaaegu kõik. Ene Mihkelsoni tõlgenduskogumik 2005-2024“ (koostanud ja toimetanud Mart Velsker ja mina, kirjastanud Tartu Ülikooli Kirjastus) koondab endasse kirjandusteaduslikke uurimusi, aga ka nimetatud aastatel ilmunud raamatuarvustusi. Selles on 36 käsitlust 26 autorilt. See on muljetavaldav metatekstide kogum.

Aga nüüd Mihkelsoni ja aja juurde.

Olen korduvalt sellest rääkinud ja teen seda ka oma „Tetraeedri“ kogumiku artiklis, et Mihkelsoni looming peaks kuuluma maailmakirjandusse, sest kuna selles on haaret ja sügavust. „Seetõttu nõuab ka tema loomingu ning selle eri kihtide avastamine aega ning kannatlikkust. Ene Mihkelson on kirjanik, kes kannab missiooni, teisisõnu tajub ta kirjanikuna talle eriomast vastutust ühiskonna ees: läbi valgustada ja uurida oma loomingu ja iseenda isiku kaudu aja ja inimese suhteid. Ta teeb nähtavaks midagi, mida ei saa kirjeldada ei ajalooraamatutes ega psühholoogia- ja filosoofiaõpikutes.“

Mitmed intervjuus, nii Urmas Vadile (2009) kui mulle (2006), on Mihkelson rõhutanud, et teda on alati huvitanud inimese ja aja suhted. Ta ütleb, et teda huvitab: „Kuidas mõjub aeg inimesele ja mismoodi inimene ühtedes või teistes valikutes käitub.“ (Vaba inimese tunne, 153)

Teisal ütleb ta: „Olen oma kõikides raamatutes tegelenud inimese ja ajaga, sellega, kuidas inimese individuaalsus ja ühiskondlik olukord omavahel toimivad.“ (Samas, 146)

Kas praegu on Ene Mihkelsoni aeg?

Võib-olla, aga võib-olla see veel ootab meid ees.

Tänase õhtu pealkiri viitab peale Mihkelsoni ajale ning kirjaniku huvile aja ja inimese suhetele veel ka mäletamisele ja sellega seotud mõtlemisele, mida leiame tema loomingust. Täna kõlab muuhulgas üks tekst – „Aeg“ –, mis ei ole trükis ilmunud. See on pärit käsikirjast „Ainult sõnad“, ilmselt valminud 1971. aastal. Käsikiri on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis. Selle käsikirja olemasolust sain ma teadlikuks Sirje Oleski artikli kaudu „Tetraeedri“ kogumikus. Tegemist on käsikirjaga, mis omas ajas avaldamisluba ei pälvinud. Ilmunud on vaid üks tekst Loomingus „Isiklikust kunstnis“, mille leiab ka uuesti ära trükituna kogumikust „Vaba inimese tunne“. „Aeg“, nagu ka „Isiklikust kunstnis“ on väga põnev kontseptuaalne konktsentreeritud tekst. Filosoofiline tekst.

Samuti kõlab täna üks lühiproosa pala pealkirjaga „Po jõgi“ 1996. aastal ilmunud kogumikust „Surma sünnipäev“. Ka see tekst on mu üks hiljutine uus-avastus. Selles on olemas kontsentreeritud kujul Mihkelsoni arusaam mäletamisest ning selle eristus tõelisest mäletamisest. Samuti avab see, mitmest mõttepildist koosnev lugu Mihkelsoni poeetika mitmehäälsuse tuuma.

Minu tänane põgus sissevaade ei soovi pakkuda pikka ja põhjalikku loengut Mihkelsoni mäletamise filosoofiast, vaid viidata tema loomingu filosoofilisusele, millest on suurepäraselt kirjutanud Hasso Krull oma põhjalikus järelsõnas Mihkelsoni luule koondkogule „Kõik redelid on tagurpidi“. See käsitlus „Redel vareme kohal. Ene Mihkelsoni allegooriline poeetika“ on muide ka uuesti ära trükitud raamatus „Peaaegu kõik“. Siin küsib Krull, milline on Mihkelsonile ainuomane ajalookäsitus ja tõdeb, et sellele on „algusest peale omane olevikule suunatud „ajaloolisuse režiim”, mida on nimetatud presentismiks.“ See tähendab niisugust arusaamist ajast, kus loobutakse (...) lineaarsest, kausaalsest ja homogeensest ajakäsitusest. Krull kirjutab, et minevik ei ole Mihkelsoni jaoks kunagi enesestmõistetav ja meenutamine ei käi lineaarselt, sest aeg on pigem kuhi või puhmas. Mihkelsoni ajalootaju näib tema sõnul iseloomustavat püsiva ehk kummitava mineviku mõiste, mis vastandub pöördumatult kadunud minevikule.

Mihkeloni ajalookäsituse seoses Walter Benjamini ajaloofilosoofia ja -poeetikaga ei ole näidanud ja uurinud mitte ainult Hasso Krull, vaid ka ma ise oma raamtus „Mäletamise poeetika“. Vaatlen seal võrdlevalt Benjamini ning Mihkelsoni mäletamise kujundeid ja mõttepilte, olgu nendeks mäletamise võrdlemine arheoloogi töö või polaariuurija ametiga, mälutöö jahi või lühisena käsitlemine. Täna kuulete varjutuse kujundi kohta romaanist „Katkuhaud“.

Tähelepanu tahaksin juhtida täna veel tõelisele mäletajale, kellest te kuulete loos „Po jõgi“. See tõeline mäletaja on sissepoole pöördanud mäletaja; tal ei ole väilismaailma käsitlevaid mälupilte ega meelelisis mäluaistinguid. Tema mälupildid on sissepoole pöördunud, need hoiavad tallel teadvustamata hirmu, sisemisi võbelusi.

Walter Benjamini lühikeses, omas ajas avaldamata jäänud mõttepildis „Väljakaevamine ja mäletamine“ 1932. aastast on samuti juttu tõelisest mälestustest, mis „ei pea mitte jutustama, vaid tähistama täpselt seda kohta, kus nad muutusid uurijale kättesaadavaks. Ranges mõttes (eepiline ja rapsoodiline), peab tegelik mälestus andma ettekujutuse ka sellest, kes mäletab, nii nagu ka hea arheoloogiline aruanne ei kajasta ainult neid kihte, kust leiud pärinevad, vaid ennekõike neid teisi, mida oli vaja eelnevalt läbida.” (“Valu, mälu, kirjandus”, lk 55)

Mulle näib, et Benjaminil ja Mihkelsonil oleks arutada nii mõndagi.

Meil aga on aeg. Aeg asuda kuulama Mihkelsoni sõna.

Palun, Garmen Tabor ja Grete Jürgenson.