Lähtudes teadmisest, et enamik sellest, mida peame tänapäeva maailmas kõrvalekaldeks normist, tuleneb kaasajas valitsevatest väärtustest ja hoiakutest, küsib kirjanik ja ajakirjanik Tiia Kõnnusaar isiksusepsühholoogia dotsendilt Aleksander Pulverilt, kuidas tänases saavutustele orienteeritud maailmas ikkagi paremini toime tulla.
Pulver rõhutab oma vastuses, et oluline on enese aktsepteerimise ja tunnustamise võime. See on võime mõista oma kohta maailmas, hoida ja luua tähenduslikke suhteid kaasinimestega, oskus andestada endale ning teisele. Pulveri vastusest nähtub, et heaolu ei saa saavutada pelgalt teadmiste najal. Pigem on tegemist püsisuhtega, mis tuleb luua nii enda kui ümbritseva maailmaga, et õppida vältima saavutusvajadusest tingitud lõkse ja hirme. Enese aktsepteerimine eeldab püsivat tööd oma siseilma, nende deemonitega, mis on meisse elama asunud kodust või koolist saadud kogemuste kiuste ja/või tõttu. Neid on meil kõigil ning nendega tegelemine kuulub elu juurde.
Arusaam, justkui oleks ärevus ja hirm midagi ebanormaalset ning vaid vähestele omast, eksitab sügavalt. Eksistentsiaalne hirm ja ärevus on inimelu loomulik osa, need on seisundid, mida kogeb iga inimene ning nende eitamine oleks viga. Kõigi elus on olnud see hetk varases nooruses, kus korraga saab selgeks enda ja vanemate surelikkus. Sellega kaasneb lohutamatu kurbus, ent see kurbus on just see, mis teeb meist inimese, tuletab meelde, et me aeg on piiratud, et meie võimed on piiratud, kuid selles piiratuses on meil ometi nii palju võimalusi ja aega, et end teostada, maailma avastada ja tähenduslikke suhteid luua.
Elada, see tähendabki olla hirmunud ja seiklusjanune samal ajal. See ei saakski teisiti olla. Häda on lihtsalt selles, et sotsialisatsiooni ja koolihariduse kaudu oleme õppinud (ja võib-olla kohati jätkuvalt õpime) oma haavatavust peitma ning varjama. Parem ja hinnatum näib olla tugev ning kõiketeadev, hirmuvaba. Seda ka seetõttu, et meid ümbritsev ühiskond (meie suhtes võimupositsioonil või ka võrreldaval positsioonil olijad) ei pruugi meie haavatavust hinnata, vaid püüab meid jätkuvalt suruda saavutus- ja läbikukkumishirmu mustrisse. See ei ole aga toetav. Samuti pole see tõde. Tõde on, et inimene kardab, kurvastab, rõõmustab, vihastab. Ja sageli on tal rohkem küsimusi kui vastuseid. Vahel võib konkreetne seletus sellele, mis meiega toimub (seisundi nimetus või diagnoos), mõjuda kui lohutus ning kinnitus sellest, et ei olda üksi, et ei olda nii-öelda ebanormaalne. Minuga toimuv on olemas ja toimub teistegagi.
Kuidas aga jõuda enese aktsepteerimise juurde just sellisena, nagu me oleme? Mõni meist on kindlasti oluliselt tundlikum kui teine; mõnel on päevi, kus ongi väga raske voodist välja tulla või end kuidagigi maailma külge kinnitada, hulga rohkem kui teisel. Ent me olemegi erinevad ja sellistena erilised.
Üks terapeut ütles kord, et meie neuroosid on kui õhupallid; küsimus on vaid selles, kas nemad juhivad meid või saame ka meie neid juhtida. Teisiti öeldes tähendabki neurooside juhtima õppimine oma ärevuse ja hirmude järkjärgulist tundmaõppimist ning nende olemasolu aktsepteerimist. Paradoksaalne on, et habras ja haavatav olemiseks peab omakorda kasvama piisavalt tugevaks ning julgeks, et tunnistada hirmude olemasolu. Esiti piisab teadlikkusest, et sellele hirmutavale, ent vajalikule teekonnale on oluline asuda. Teadlikkus on alati esimene ja pikk samm.
Näib, et meie kaasajas on piisavalt palju infot selle kohta, kuidas elada, kuidas paremini investeerida, kuidas käituda jätkusuutlikumalt, säästa, kuidas kodu kaunistada, häid roogasid valmistada… Mõistagi on selleski infos vaja osata liikuda ja olulisemat eristada vähemolulisest. Kuid pigem vähe räägitakse intelligentsele ja haritud inimesele kõnekal moel sellest, miks iseenda ja iseenda siseilmaga tegelemine on hädavajalik.
Eeskujudelt – suurmeestelt ja -naistelt – õppimise usku olles mõtlen eriti keerulistel hetkedel elus neile, kes on mind inimeste ja loojatena inspireerinud.
Mõtlen näiteks pianistile ja kirjanikule Käbi Lareteile, kes kaotas pärast vanemate surma klaveri mängimise võime ning alles pika mälu- ja kirjutamistöö järel hakkas mõistma ning nägema seoseid inimese siseilma ja välise vahel. Oma loomingus kirjutas ning mõtestas ta lahti selle, mil määral sõltub tema kui pianisti teekond vajadusest tõestada midagi oma vanematele, olla nendele kaotatud kodumaa aseaine ja lohutus.
Teinekord mõtlen jällegi Jaak Jõerüüdile, kes Eesti Vabariigi suursaadikuna Riias võttis ette ja kirjutas iga päev märkmeid oma siseilmas toimuvast ning pani neist kokku inimese ja aja suhteid käsitleva romaani “Muutlik”, tunnistusena sellest, kuidas ääretult keerulises ja tihedas ajas on siiski võimalik ning teinekord hädavajalik luua aeg ja ruum, et uurida ja tuulutada oma mina siseruume.
Sageli meenub mulle ning lohutab mind Arvo Pärt, kes pidi võtma ette pika ja vaevarikka tee iseendasse, oma südameni, nagu on öelnud Nora Pärt, et pärast kaheksat aastat otsinguid jõuda tintinnabuli juurde. Arvo Pärdi päevikute kohta ütleb Nora Pärt, et need avavad ja näitavad teed selle nähtuse juurde, mida võiks kirjeldada kunstiga tegelemise kompromissitusena. See on otsimise hind. Enda ja oma tee, oma koha otsimise hind. Arvo Pärdile tähendas see aastaid valu ja vaeva, et jõuda sügava südamega tunnetamiseni ning isikliku muusikalise keeleni. Arvo Pärt ei ole suur mitte ainult muusikas, vaid ka inimesena. Loomaks sellist muusikat, pidi ta muutuma inimesena. Just see näib olevat Nora Pärdi sõnum.
Arvo Pärt ise ütleb: “Üks ilus aeg on alati, kui sa oled hädas; kui sa otsid nagu nullist peale. Kõigepealt sa pead ennast nulliks tegema. Peab olema vaikus. Sa pead leppima oma jõuetusega. Ja see, mis siis antakse, on nagu kingitus.”