Digiraamatutest

14. augustil oli mul au osaleda Eesti Rahvusraamatukogu korraldatud arutelul "Milleks ja kellele digiraamatud?", mis toimus Arvamusfestivali digikultuuri alal.
Minu jaoks oli see muu hulgas ka võimalus end digiraamatute valmistamise ja levitamise protsessiga rohkem kurssi viia.

Arutelu ise keskendus suuresti digiraamatute kirjastamise ja turustamise küsimustele. Kirjastaja Tiina Kaalepi jutust jäi kõlama, et teatud mõttes on digiraamatud paberraamatute müügile kahjulikud ja sellest on tegelikult kahju. Sest ideaalis sooviksin ma lugejana, et mul oleks võimalik raamatule ligi pääsema mõlemas vormingus, nii paberil kui digina. Sest digi võimaldab otsinguid ja teistsugust lähenemist kui paberraamat, millest ma mingil juhul loobuda ei taha. Ka mina loen, nagu Indrek Harglagi, raamatuid ikka veel pliiatsiga, joonin kohti alla, kirjutan küljele. See on osa minu meelelisest lugemiselamusest.

Apollo esindaja Andre Kaibaldi jutust võtan kaasa teadmise, et peamiselt soovivad lugejad digina ilukirjandust, eesti ja välismaist ning nende ootused digiraamatule on tehnilises mõttes kõrged. Viletsa kvaliteediga epubisid ei ole mõtet teha, see vaid peletab digilugejaid. Samuti sain teada, et see, kes kord digilugeri juurde läheb, selle juurde ka jääb. Eks mulgi tuleb ühel päeval see ise järele proovida, seni digiloen arvutist ja nutitelefonist (mis tegelikult ei ole silmale nii head).

Indrek Hargla juhtis tähelepanu nii sellele, et digiraamatute valmistamine ei ole mingi raketiteadus, kui ka sellele, et digiraamat ei ole mingi asi iseeneses, vaid paberraamatu derivaat. Mõlema väitega tuleb nõustuda. Eksperimendi mõttes proovisin enne arutelu, kas mul õnnestub üks digiraamat ise valmis meisterda. Õnnestus. Mind rahuldava tulemuse saavutamiseks peaksin siiski veidi rohkem töötunde kulutama, kuid hakkama ma sellega sain.



Sõnastasin enne arutelule minemist paar seisukohta:

Autori positsioonist vaadates tundub mulle, et digiraamat peaks paberraamatuga alati kaasnema, sest selle valmistamine ei ole ülemäära keeruline ja on korraliku küljenduse korral tegelikult üsna lihtsalt tehtav. Mulle tundub, et mulle autorina oleks raamatu leviku mõttes igal juhul kasulik, kui raamat on ka digivormis kättesaadav (ostetav, allalaetav või laenutatav). Kirjastaja sõnul võib digiraamatu olemasolu paberraamatu müüki kahjustada. Ja see kurvastab mind. Järelikult on süsteemis viga ja see vajaks muutmist.

Sellega seoses on oluline, et kirjastajad ja riik suudaksid koostöös autorihüvitusfondiga leida lahenduse, kuidas digiraamatute laenutuse eest autoritele hüvitist maksta. Ma ei näe mingit põhjust, miks digilaenutusi ei saaks lugeda tavapäraste raamatukogulaenutustena. Tehnoloogiliselt ei tohiks see samuti olla midagi lahendamatut.

Ning viimasena sõnastasin seisukoha, mis mind ennastki üllatas, kuid ehk on see seotud minu enda muutumisega ja koroonakevade läbitegemisega. Leian, et kooliõpikud peaksid Eestis olema ka digiraamatutena kättesaadavad ja paralleelselt paberõpikutega tuleks juurutada e-lugeri ja e-õpikute süsteem. Võimalik, see muudab arusaama lugemisest ja raamatutest, kuid minu laste põlvkonna (10- ja 13-aastased) arusaam raamatutest ja lugemisest ongi juba teistsugune. Ning ma keeldun ütlemast, et see on halvem. Ma tahan seda põlvkonda nende digiolemuses tõsiselt võtta.

Igal juhul on tõsi, et laste koolikotid on liiga rasked ja otsitavad õpikud võimaldaksid (sunniksid) meid liikuma veelgi enam probleemikesksema õppimise ja õpetamise suunal. Olles täitnud sel kevadel mitu kuud ka eri ainete õpetaja rolle mitmes vanuseastmes julgen öelda, et ei ole põhjust, miks me ei võiks (koguni, miks me ei peaks) juurutama digiõpikuid.

Aitäh vestlus eest ja aitäh kaasa mõtlema kutsumise eest!

Vestluse ülekanne on järelvaadatav: 
https://www.facebook.com/watch/?v=607068379997268

#arvamusfestival2020 #digikultuur