Viivi Luik Berliini kirjandusmajas, 8. oktoobril 2018
*
7. veebruaril 2018, veidi pärast seda kui Euroopa Liidu eesistumise poolaastak läks Eestilt üle Bulgaariale, avaldas Bulgaaria päritolu, Eestit väga hästi tundev ja Saksamaal resideeruv finno-ugrist Petar Kehayov Saksa meediaväljaannetele orienteeritud veebiplatvormil ÜberMedien.de arvamusloo „Tubli Eesti, metsik Bulgaaria: kaks Euroopa Liidu riiki kõverpeeglis“ („Gutes Estland, wüstes Bulgarien: Das verzerrte Bild zweier EU-Länder“). Tegemist on artikliga, mis reflekteerib Eesti ja Bulgaaria (enese)kuvandite üle lääne-euroopa ajakirjanduses. Kehayov vaatleb, miks ja kuidas on Eestist saanud Euroopa digi-imedemaa, kus kõik on võimalik, ning kuidas Bulgaaria seevastu on justkui ainult korruptsioonist läbiimbunud Mordor.
Petar Kehayov räägib selles artiklis riigitruudusest (Staatstreue) ja riigikriitilisusest (Staatsverdacht), mis on neis kahes uues Euroopa Liidu riigis üsna erinevad ning püüab lahti mõtestada, miks see nii on. Petari kirjutamisajend tõukus küll isiklikest äratundmisest-häiritud olemistest (kuidas suhtutakse Saksamaal Eestisse ja kuidas Bulgaariasse), kuid minu hinnangul on ta tõstatanud äärmiselt olulise probleemi: küsimuse sellest, mis juhtub ilusa, turunduslikel eesmärgil loodud ja alalhoitud digi-imedemaa Eesti kuvandi varjus, mis on see, mida me ei näe, mis jääb rääkimata, mis vaikitakse maha.
Kehayov räägib oma loos sellest, et Eestis kuulub riigitruudus mitte ainult poliitikute, vaid ka haritlaskonna elulaadi ja maailma käsitluse juurde, samal ajal kui see Bulgaarias pigem nii ei ole, sealne kultuurieliit ja haritlaskond on pigem pidevalt oma riigiga vastuolus. Viimaste põhjustena toob ta välja rahva riigikaugust Osmanite riigis (Ottomani impeeriumis), aga ka bulgaaria kommunistide autoritaarsee valitsuse tegevust 1944. aastal. Eestlase riigitruuduse tagamaadena näeb Kehayov Eesti protestantlikku minevikku, Skandinaavia eeskuju, aga ka nõukogude ajast kaasa saadud teatavat potjomkinlikku hoiakut.
Eestlastena ei pruugi me väga paljuga nõustuda, see võib meid ärritada, kuid enne kui võtta tõrjuv ja mittenõustuv hoiak, tasuks Kehayov siiski kui kõrvaltvaataja ja tegelikult Eestit ja eestlasi sügavalt armastav kõrvaltvaataja, ära kuulata. Kõigele lisaks usun ma kaugelt ja kõrvalt vaatava pilgu produktiivsusesse ja vajalikusesse. Petar Kehayovi oma on antud juhul mõlemat korraga: ta vaatab Eestile, maale, riigile ja rahvale, keda ja mida ta armastab, kaugelt; kuid talle on kättesaadav ja võimalik ka kõrval vaatav hoiak, kuna ta siiski ei ole eestlane.
Niisiis räägib Kehayov eestlaste (väljapoole suunatud) vaikimisvandest (Schweigegelübde), mis on tema hinnangul seotud kahe suure hirmuga: hirmuga eestlaste ja eesti keele ning kultuuri väljasuremise ees ning hirmuga idanaabri ees. Omariiklus on Kehayovi sõnul eestlastele põhimõtteliselt püha ja selle nimel ollakse valmis päris paljuks, ühtlasi tõkestab see pühadus riiki süüdistamast. „Oma riik õigustab palju enamat, kui seda Sakamaal ollakse valmis endale ette kujutama. See toimub kui tamm sisemiste vastuolude ees.“
Venemaa on Eesti ja eestlaste jaoks vaenlane nr. 1 ja kõik sisemised vastuolud, mis võiksid kuidagi Eesti positsiooni suhtluses Venemaaga nõrgestada, tapetakse juba eos. Näitena toob Kehayov muu hulgas Oudekki Loone väljaütlemise 9. mai teemadel ja võimaliku Punaarmee võidu tähistamise kohta Saksa vägede üle 2017. aastal. Arutelud või vestlused, mis näiteks Saksamaal oleksid tavapärased, on Eestis peaaegu võimatud, nii nagu on eestlasele peaaegu et mõistetamatu näha Nõukogude sõduri või Nõukogude armeele pühendatud hiiglaslikke mälestusmärke suurtes Kesk-Euroopa linnades, olgu selles Berliin või Viin veel mõni muu linn.
Siit jõuame Lääne- ja Ida-Euroopa mälukultuuride erinevuse küsimuseni, millest on rääkinud Eneken Laanes oma doktoritöös (Lepitamatud dialoogid. Subjekt ja mälu nõukogudejärgses eesti romaanis, 2009) ja millest olen kirjutanud isegi. Kuid praegu ei taha ma sellele keskenda, vaid vaadata pigem uuesti eestluse sisse. Niisiis, mulle näib, et selles vastanduses, mida Kehayov konstateerib Eestit ja Bulgaariat vaadeldes, on midagi, mille üle tasuks siiski järele mõelda. Esmalt muidugi tõdemus, et kvaliteetne ajakirjandus peaks suutma eristada tõelisust image’itest, vähemalt püüelda selle poole. Teisalt muidugi tema mõtteharjutus alternatiivsete lugude osas, mida nende kahe maa kohta saaks samuti rääkida. Nii saaks rääkida sellest, et Eurostati andmetel on bulgaarlase tervis ja tervena elatud elu iga paremad (sh on HIV on paremini kontrolli all) – kindlasti tänu kliimale, kuid ehk mitte ainult. Ehk on inimeste sisekliimal ka oluline roll, sellel, et mingid konfliktid saaksid lahti harutatud või läbi räägitud.
Igal juhul ajendas Kehayovi artikkel mind järele mõtlema selle üle, kas ja kuidas tõkestab Eesti positiivne kuvand meil endil rääkimast asjust, mis on varjus, mida me esmapilgul ei märka ja ei näe, sest see Eesti kui digi-imedemaa on ju kuvand väljapoole, miks ta peaks meid siin kuidagi tõkestama?
Kuid kõik, mis on varjus või ei ole päriselt mõtestatud, paratamatult mõjutab meid salalikul moel. Väga tahaks siinkohal jälle kord tsiteerida Ene Mihkelsoni:
„Kommunistlik totalitarism kestis meil 50 aastat, Venemaal veelgi kauem ning see jõudis välja arendada mingi homo soveticus’e tüübi. Inimestel kujunesid välja stereotüübid, kuidas hulludel aegadel hakkama saada. Kui need ei ole mõtestatud, siis lähevad need alateadlikult järgmistele põlvedele üle. Mida see õieti tähendab, seda on oluline nähtavaks teha. […]
Suur osa teadvustamatust ja manipuleerimist võimaldavat alget tuleb stereotüüpidena eelmisest ajastust kaasa ja on seetõttu inimesele ohtlik, kuna võimaldab ka edaspidi teadvustamatut käitumist, mille puhul saab öelda, et olud olid sellised ja muid võimalusi polnud. Kui matta varem olnu maha ja sellest mitte rääkida ja seda mitte mõtestada, võib mahamaetu end salalikult liigutama hakata ja ikkagi inimesega manipuleerida. Usun, et kui inimene tahab olla oma isikliku ja ainulise elu peremees, siis peab ta vaatama läbi ka oma pimekambrid. Ja seda mitte põhimõtte pärast, vaid vabaduse ja enda austamise pärast. Et olla õnnelik, peab olema ärkvel.“ (Sirp, 12.05.2006)
Taavet ja Koljat ühe Regensburgi maja seinal
*
Kui tulla tagasi selle kõrvalt ja kaugelt vaatava pilgu ning Eesti ja eestluse juurde, siis tahaksin peatuda ka Viivi Luige seisukohtadel sarnasetel teemadel 2016. aastal ilmunud esseekogumikus „Pildi ilu rikkumise paratamatus“ ja romaanis „Varjuteater“ (2010). Viimane tegelebki ju suures osas selle uurimisega, mis jääb varju, sest just varjusolev on see, mida reeglina ka kõige enam häbenetakse. „Varjuteatris“ ütleb üks saksa mõjukas kriitik jutustajale järgmist: „Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie midagi ei häbene. Ärge valetage.“ (lk 166) Nii võib tähelepanelik lugeja märgata, et jutustaja samaaegselt nii häbeneb kui ka tunneb uhkust asjaolu üle, et ta on Eestist, sellelt nn barbarite maalt.
„Varjuteatri“ esimeses peatükkis sõnastab jutustaja seda erinevust, mida ta näeb Rooma (Itaalia) ja Eesti kultuuride, mentaliteetide vahel, rõhutades sealjuures itaallaste iseteadlikku ja süüdimatut klassivahede rõhutamise tavapärasust:
„Roomlase jaoks on tänini kõik maad, mis jäävad Rooma impeeriumi piiridest ülespoole, barbarite maad, ebamäärased kohad ja paigad, millest pole muuda teada, kui et seal sajab lund, süüakse rasva ja pekki, ei osata palvetada, juukseid lõigata, ülikondi õmmelda, kus elatakse asjatundmatult. Seal ei osata süüa teha ega ilu hinnata. Seal ei tunta mängurõõmu ega osata peent intriigi punuda.
Paistab nii, nagu kannaks inimesed kõike oma kodumaa ajaloos juhtunud valgustkartvat põlvest põlve edasi justkui nakkust. Kui eestlases elab põlvest põlve hirm süüdlaseks tegemise, kinnivõtmise ja äraviimise ees, siis Rooma kantides on ajast aega valitsenud hirm võimu ja varanduse kaotamise ja hirmsa saladuse väljatuleku ees. Seal on kerge käega ja numbrit tegemata verd valatud ja valatakse tänini.“ (Varjuteater, lk 31-32)
Tundub, et see häbenemine, iseäranis kui seda kaugemalt vaadates tuntakse, ongi seotud just hirmuga, hirmu tundmisega osaks saanud ja korduda võiva alanduse pärast. Sellessamas „Varjuteatri“ avapeatükis kirjeldab jutustaja stseeni-mälupilti 1991. aasa augustist ehk sellest, kuidas ta nuga taskus – hoides taskunoast kui sõbra käest – läheb Vabaduse platsile. See tunne ja see valmisolek palja taskunoaga sõtta, ütleme siis nõukogude sõduri vastu minna, talle vajadusel nuga silma lüüa, see jääb. Sellest ei saa kunagi vabaks. Kuid seda peab õppima vähem häbenema, sellest peab õppima rääkima. Hirmust tuleb õppida rääkima ja sellele otsa vaadata. Sest eestlastena me ei pääse sellest, et niipea kui sünnime, niipea oleme keeltpidi selle maa ja rahvaga seotud. „Pildi ilu rikkumise paratamatuse“ kogumikust loeme Viivi Luige intervjuust Tanel Veenrele, et
„Alati, kui üks uus lapse ütleb esimesed eestikeelsed sõnad, on talle kirves kätte antud. Sellest peale on ta seotud. On keele kaudu maa ja selle saatusega seotud. Peab seda kandma. „hinge kaudu kannad raudu“, on öelnud Alliksaar. Sama hästi oleks ta võinud öelda, et keele kaudu kannad raudu.“ (Pildi ilu, 145)
Essees „Kõne koolimaja haual“ täpsustab Luik sedasama mõtet järgmiselt:
„(…)
see maa on nagu see külmunud, härmatanud kirves Paul-Eerik Rummo luuletuses,
see, mille küljes me keeltpidi kinni oleme, emakeelt pidi kinni:
keeltpidi külmas rauas kinni
emakeelt pidi kirves“ (Pildi ilu, lk 223)
Niisiis
on eestlus ja sellega kaasa käivad hirmud (ning häbid) paratamatud, need on
ühtaegu kohustus ja võimalus. Nii nagu Luik räägib sellessamas essees „Kõne
koolimaja haual“ sellest, kuidas aastaid pärast iseseisvuse taastamist, saab
tõeliselt nähtavaks kui barbaarselt on hävitatud see kultuur ja need inimesed,
mis oli olemas enne II maailmasõda. „Alles TÄNA, praegu (kirjutatud 2005), on
täielikult näha, mida Nõukogude aeg on selle maaga teinud.“ (Pildi ilu, 220).
Kuid samal ajal kirjutab ta ka, et sealsamal varemetel, hävitud ja laastud maal
kasvab igal kevadel uus rohi, õitsevad uued lilled…
„Võib-olla on haritud ja hooldatud maad maailmas juba liigagi palju, võib-olla on õnn, kui üks maa saab oma äranägemise järgi hingata, võsa ka umbrohtu kasvatada. Võib-olla pole maailmas puudus mitte lokkavatest väetatud põldudest, vaid puhanud mullast, putkedest ja takjatest, padrikutest ja tühermaadest.“ (222)
Viivi Luik sõnastab siin elu lihtsa paradoksi või toob eesti ajaloo selle paradoksi valgusse, et ükski roos ei kasva sõnnikuta (see mõte kõlab raamatus „Ma olen raamat“).
Kuid paradoksaalne on ka see, et Viivi Luik ja tema eesti keeles kirjutatud romaanid kõnelevad väga edukalt Eestist väljapoole. Tema romaanid kõnelevad eesti keeles kirjutatuse faktist hoolimata mingis palju universaalsemas keeles. Kui lugeda „Varjuteatri“ saksakeelset tutvustust kirjastuse kodulehel võiks arvata, et tegemist on ühe tõelise maailmakodaniku kirjutatud raamatuga. Ja küllap see just nii ongi.
Luigele, kes on Eestist eemal elanud kokku umbes 18 aastat, on võimalik seesama kaugelt vaatav pilk (ma ei ole kindel, et päris kõrvalt vaatav), millega vaatab Eestile ka Petar Kehayov. Oluline on seda kõrvalt vaatavat pilku tõsiselt võtta. Võtta tõsiselt seda, et siit, põhjapoolt Alpe vaadates tunduvadki (mitte ainult ei tundu, vaid on) asjad teistmoodi kui näiteks lõunapoolt Alpe vaadates.
„Kui olen Eestis, siis neelab mind Eesti. Kui olen Itaalias, siis neelab mind Itaalia. Suvel neelab mind alla suvi ja talvel talv. Ja ise ma kunagi ei usu, et olen alla neelatud. Talvel ma arvan alati, et ma tean, missugune on kevad, aga kui tuleb esimene soe päev, siis ma näen, et mitte midagi polnud meeles. Et isegi õiget päikest ei mäleta. Sellepärast on maailm alati nagu tõde ja vale ühekorraga. Kusjuures kõige üllatavam temas on see, et valet nagu üldse polekski. Kes suudaks olla ühekorraga igal pool, see näeks ju oma silmaga, et valet pole! Vale tuleb omaenda piiratusest, nii nagu pahandused ja tülid tulevad sellest, et kumbki pool ajab oma õigust ega lepi sellega, et mõlemal on õigus. Õigus on minul Roomas, et on kevad, ja õigus on sinul Tallinnas, et jää läigib.
Näiteks kui oled Eestis, siis hakkad ühes teistega uskuma, et kõik inimesed kõigis maades vaatavad Eurovisiooni. Kui oled Itaalias või Saksamaal või Soomes, siis arvad, et kes seda tühja ikka vaatab. Itaalia oma kuuekümne miljoni elanikuga ei ole mitu aastat vaevunud Eurovisiooni üldse ülegi kandma. Kusjuures õigus on neil, kes vaatavad ja samamoodi on õigus neil, kes ei ole iial vaadanud ega tea, mis asi see üldse ongi.
Maailmas on inimesi nii palju, et mitte kunagi ei tee ega vaata ega taha kõik üht ja sedasama.“ (Pildi ilu, lk 260–261)