Toimuvad taas- ja uusavastused ning võimalikuks saavad uued vaatenurgad, mis ehk kirjaniku kohalolu tõttu varasemalt vaatluse alla ei tulnudki. Kuid võimalikuks saab ka kirjaniku elule, tema elu ja loomingu omavahelisele seotusele uue pilguga vaatamine. Teisisõnu saab kirjaniku lähedaste ja sõprade abil võimalikuks meenutamise paljusus ning kirjaniku enda perspektiivide ning loomingu kõrval astuvad nö lavale ka kaasteeliste vaated.
Mina pildistamas Ene Mihkelsoni Viinis (mais 2006), kui Viini Ülikoolis leidis aset Herderi preemia üleandmine Ene Mihkelsonile. Foto: Marju Lauristin
Kirjanik Ene Mihkelsoni (1944–2017) ei ole nüüdseks meiega enam rohkem kui viis aastat. Sel aastal meenutasid tema lähedasemad sõbrad ja teekaaslased teda mälestuspäevaga „Rännakud Enega“. Ene Mihkelsoni Selts, mille asutasid 2018. aastal 25 kirjaniku sõpra ja tema loomingu austajat, on nüüdseks tegutsenud juba 4,5 aastat. Selle ajaga on liikmete arv kasvanud pea poole võrra ning algatatud on mitmeid ettevõtmisi, et toetada Mihkelsonile omaste väärtuste püsimist ja levikut ning tema loomingu uurimist. Koostöös Tartu Kultuurkapitaliga on algatatud uurija-stipendiumid ja Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia, selts on liikmete ja partnerite (Eesti Kirjandusmuuseum, Liivi Muuseum jt) abi ning Eesti Kultuurkapitali toega eest vedanud õpetajatele suunatud haridusprogrammi, korraldanud iga-aastaseid ettekandepäevi ja vestlusringe.
Eva ja Mart Velskri koostatuna ilmus kirjastuses EKSA vestluste kogumik „Vaba inimese tunne“ (2019). ERRi Raadioteatri "Luuleruumi" saates lavastus Merle Karusoo ja Katrin Saukase abiga "Elu ongi jumalagajätt" (2020). Ugala teatris lavastus Priit Pedajase käe all „Katkuhaud“ (2020), ilmunud on luulekogu „Torn“ läti- ja leedukeelsed tõlked (tõlkijateks Guntars Godiņš ja Agnė Bernotaitė-Jakubčionienė). Ootamas on kirjaniku arhiivi korrastamine Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis, seni ilmumata luuletuste koondamine ja avaldamine ja palju muudki. Cornelius Hasselblatt on teinud proovitõlkeid „Katkuhauast“ saksa keelde, ka inglise keelde on tõlgitud tükikesi, kuid romaani enda ilmumine mõnes suuremas keeles ootab ikka veel ees.
2014. aastal, kui kirjandusavalikkus tähistas Ene Mihkelsoni 70. sünnipäeva ja Ene ise oli veel meiega, väitsin tema juubelikonverentsil, et Mihkelsoni puhul on tegemist väikese kirjanduse Suure kirjanikuga ning et tema loomingu avastamine seisab veel ees:
„(…) ehkki Ene Mihkelsoni loomingut (nii proosa- kui ka luuleloomingut) on pärjatud mitmete eestimaiste ja rahvusvaheliste auhindadega ning tema romaani „Ahasveeruse uni“ on nimetatud taasiseseisvunud Eesti kõige olulisemaks romaaniks, seisab tema loomingu tõeline avastamine maailmakirjanduse ja Euroopa kirjanduse kontekstis veel ees. See väide on ühtlasi nii lootus kui ka tõsiasi. Lootus, et ehk jõuavad Mihkelsoni romaanid ka suurematesse Euroopa keeltesse (saksa, prantsuse, inglise). Ning tõsiasi, et Mihkelsoni romaanid on väikese kirjanduse suured ja filosoofilised romaanid – kõik suured ja avastamist väärivad asjad leitakse varem või hiljem üles.“*
2014. aastal ei olnud mul mõistagi aimu, et meil tuleb juba õige varsti Suure kirjaniku pärandi elus hoidmisega tegelema asuda. Eriti tänulik ja uhke olen selle üle, et Lea Toominga, Marju Lauristini ja teiste eestvedamisel ning Merle Karusoo, Katrin Saukase, Tiina Kirsi ja Joosep Susi abiga oleme erinevatel aastatel kirjandusõpetajaid Mihkelsoni luule lugemise juurde kutsunud ja neile koolitusi pakkunud. Eesmärgiks ikka Ene Mihkelsoni luule elusana hoidmine ning noorte hulgas populariseerimine. Ei ole saladus, et noorte esimene valik ei ole luule lugemine ning paljud õpetajad omakorda kardavad luulet õpetada, sest neil puuduvad selleks sobivad ja kaasaegsed meetodid ning abivahendid.
2019. ja 2020. aastal teostunud tõlgenduskonkursid „Mihkelsoni lugedes“ näitasid, et Mihkelsoni luule kõnetab noori väga. Valik koolitustel osalenud õpetajaid julgustas ka oma õpilasi Mihkelsoni luulega tegelema ning seltsi konkurssidele laekus hulganisti ägedaid ja puudutavaid käsitlusi Mihkelsoni luulest ja sellega kaasa mõtlemisest. Oli selge, et Mihkelsoni loomingus püstitatud eksistentsiaalsed küsimused ning filosoofiline lähenemine kõnetab ning võimaldab väga elulisi ja kaasaegseid sisenemisi tema luuleilma. Tema luule võib puudutada igaüht, kes vaid tahab tema tekstide maailma siseneda ja need endale tähenduslikuks muuta. Selle üle on tõesti hea meel, sest eesti luules nagu ka proosas ei ole teist sellist nagu on Ene Mihkelson.
Mihkelson on kirjanik, kelle looming võib puudutada lugejat tõepoolest väga isiklikul tasandil, ent see on samal ajal ka sügav sissevaade oma aega ning inimese ja aja suhetesse. Tema looming püstitab ja sõnastab moraali- ja ajaloofilosoofilisi küsimusi ning võimaldab selliselt dialoogi väga erinevates kunstivaldkondades. Nii näiteks on seltsi mitme liikme suureks unistuseks, et ühel päeval valmiks Mihkelsoni loomingu põhine film või seriaal, ette valmistamisel aga juba on tema luulel põhinev tantsulavastus.
Ene Mihkelsoni looming elab ja just nii see peabki olema.
Aitäh kõigile, kes aitavad tema loomingut mitte ainult elus hoida, vaid sellest inspiratsiooni ammutada ja selle kaudu sügavat inimlikku puudutust kogeda.
* Aija Sakova “Maailmakirjanik Ene Mihkelson” – Aija Sakova: Valu, mälu, kirjandus. EKSA, 2017. Lk 60.