Kõne Ene Mihkelsoni luulekogu "Bokštas" (Torn) esitlusel Vilniuses

Head kirjanduse sõbrad!

On suur au ja rõõm olla täna siin teiega, et tähistada Ene Mihkelsoni luulekogu „Bokštas" (Torn) ilmumist leedu keeles. Aitäh, et olete korraldanud selle õhtu ja meid külla kutsunud!

Ene Mihkelson (1944–2017) on kahtlemata üks eriline ja erakordne autor, aga ta oli ka erakordne inimene.

„Tornis“ on üks tekst (lk 38):

See luuletus on täitsa hea kuid
eeldab sobivat ümbrust
See inimene on andekas kuid vajab esiletõusuks
tausta See ajastu on keeruline küll
Kuid nõuab võrdlust teisega
Minu nina on minu ainult siis kui ninasid
on kõrvuti rohkem
Ja siis on üksildasi kes saavad sillaks
võrreldamatute vahel Nemad määravad tuleviku
ja tagasivaated

Ene on minu hinnangul ühelt poolt võrreldamatu, kuid teisalt on ka just see, kes saab sillaks võrreldamatute vahel. Tema looming on pühendatud 20. sajandi mõjudele ja järelmõjudele, inimese siseilma vastuolulisuse, inimese tumeduse, tema moraalsete valikute võimaluste ja tagamaade uurimisele. Olen öelnud, et Ene Mihkelson proosatekstid annavad tunnistust sellest, mis juhtub inimesega ajalooliste katkestuste, totalitarismi ja traumade tulemusena. Ta uurib, mis on ja milles väljendub ellujääja süü.

Ene Mihkelson on sündinud 1944. aastal. Nelja aastasena jäi ta ilma oma vanematest, kes jätsid lapse sugulaste juurde ja põgenesid ise nõukogude võimu eest metsa. Tema vanematest said metsavennad, partisanid. Isa sai surma 1953. aastal, ta lasti metsas maha. Emal õnnestus end rehabiliteerida, kuid tütart ei võtnud ta kunagi enda juurde elama. See kõik mõistagi mõjutas ja kujundas Ene Mihkelsoni elu. Internaatkool, kus püüti kasvatada uusi nõukogude inimesi. Ülikooli astumine, sõprused. Siis, aspirantuuri ehk tänases mõistes doktoriõppesse astumise võimatus oma vanemate tausta tõttu. Töö arhiivis ning siis teadlase ja uurija teelt kirjaniku teele astumine. Hiline debüteerimine, alles 1978. aastal, kui ta oli 34-aastane ilmus Mihkelsoni esimene luulekogu. Esimesed proosaraamatud ilmusid 1990. aastate keskel, kui Ene Mihkelson oli viiekümnendates.

Tema tuntumad romaanid on „Ahasveeruse uni“, ilmunud 2001 ja „Katkuhaud“, ilmunud 2007. „Ahasveeruse und“ on nimetatud taasiseseisvunud Eesti üheks olulisemaks kirjandusteoseks. Selle poeetiline vorm on lihtsalt rabav. Ene Mihkelsonil on õnnestunud luua mina teadvuse vool, sisemonoloog, mis on tegelikult dialoog. Mina on lõhestunud ja see lõhestatud on teksti ja lause tasandile toodud. Lisaks vaheldub jutustamine metatasandi reflektsioonidega mäletamisest ja kirjutamisest. Lugu ja jutustamist on tema romaanides pigem vähem. Romaani tekst seguneb arhiiviainesega. See raamat on üks tõeline kirjanduslik ja moraali- ja ajaloofilosoofiline meistriteos.

Mõned on kurtnud, et seda romaani ei ole nii lihtne lugeda. Ja nii peabki olema. Sest toese vorm on osa teosest, ta kaas-loob protsessi, millesse lugeja peab teost lugedes sisenema. Need on mälu- ja indiviidi sisesügavustesse viivad teekonnad, millele Mihkelson oma lugejaid kaasa kutsub. Ja need ei ole mugavad, ammugi mitte meelelahutuslikud. Aga need on hädavajalikud inimeseks olemise ja inimeseks kasvamise teekonnal.

Just siin peitub põhjus minu suurele lugupidamisele kirjanik Ene Mihkelsoni vastu. Ta kirjutab moel, mis on isiklik, mis ei jäta teda ennast puutumata. Selles on mingi sügav autentsus. Tema ise on oma kirjutamise meetod. Mälusügavustesse kaevumise protsessid teeb ta enda peal läbi ja „Ahasveeruse une“ puhul tundub, et sellesse protsessi ei ole kaasataud mitte ainul vaim vaid ka keha. Sest keha mäletab. Ja keha ka valutab.

Ene Mihkelson suri 2017. aasta septembris, kuu enne oma 73. sünnipäeva. Sel aastal oleks ta võinud saada 78. aastaseks. Kuna Enel ei olnud oma perekonda, siis oli tema pereks tema sõbrad ja lähedased. Mihkelsoni lähimaks sõbraks ja teekaaslaseks – aga ka turvameheks nagu ta ise viimati ütles – oli sotsiaalteadlane ja poliitik Marju Lauristin. Üks teine võimas eesti naine, keda ehk teiegi teate.

2018. aasta mais asutasid 25 kirjaniku lähemat sõpra ja tema loomingu austajat mittetulundusühingu Ene Mihkelsoni Seltsi eesmärgiga hoida kirjaniku vaimset pärandi, temale omaseid ideid ja väärtusi elavana. Tänaseks on seltsil 48 liiget. Mina kuulusin ka seltsi asutajate ringi. Samas, mina ei kuulunud kunagi Ene Mihkelsoni lähemate sõprade ja usaldusaluste ringi. Mina olen suhelnud ikka ja alati eeskätt tema loominguga. See teekond sai alguse minu ülikooliõpingute ajal, Arne Merilai seminaris, mille ta pühendas tol 2003. aastal just Ene Mihkelsoni luule lugemisele. Hiljem kutsuti mind esinema Mihkelsoni 60. sünnipäeva konverentsile (2004) ja mõned aastad hiljem langes mulle au olla koos Ene Mihkelsoni ja Marju Lauristiniga Viinis, et saada osa, kuidas Mihkelson pälvis maineka Herderi preemia. Sellega kaasnes ka aastase Viini Ülikoolis õppimise ja uurimise stipendiumi määramise võimalus. Selle sain mina.

Minu doktoritöö „Väljakaevamine ja mäletamine. Mäletamise ja moraalse tunnistamise mõttepildid Christa Wolfi ja Ene Mihkelsoni loomingus“ (Excavation and Memory. Thought-images of memory work and moral witnessing in Ene Mihkelson’s and Christa Wolf’s prose) ilmus kümme aastat hiljem (2016) saksa kirjastuses V&R unipress (Vandenhoeck ja Ruprecht) 2020. aastal ilmus selle raamatu eestikeelne ümber töötatud versioon „Mäletamise poeetika“.

Olen öelnud varem ja kinnitan ka nüüd, et Ene Mihkelsoni looming on mitte ainult  kujundanud minust iseseisva eesti ja saksa kirjanduse uurija, vaid ka väga sügavalt vorminud minu isiksust ja mõtlemisviisi”.[1] Nüüd ulatub minu teekond Ene Mihkelsoni loominguga juba 18 aastani. Viimased 4,5 aastat olen eest vedanud ja käivinatud mittetulundusühingu Ene Mihkelsoni Seltsi tegevust.[2]

Selts on algatanud mitmeid ettevõtmisi, et toetada Mihkelsoni loomingu väärtustamist ja uurimist. Ene Mihkelsoni pärandihoidja Marju Lauristini abi, Ene Mihkelsonile määratud riikliku kultuuri elutööpreemia raha toel ning koostöös Tartu Kultuurkapitaliga oleme algatanud uurija-stipendiumite väljaandmise ja Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia üleandmise. Koos partneritega oleme korraldanud õpetajatele suunatud luule lähilugemise koolitusi ja õpilastele esseekonkursse. Igal aastal korraldame ettekandepäeva koos loomingut käsitleva vestlusringiga.

Veel on pärast kirjaniku surma jõudnud ilmuda üks intervjuude kogumik „Vaba inimese tunne“[3], valminud on raadioteateri lavastus tema luulest, lavastunud on ka viimane romaan „Katkuhaud“[4], ilmunud on viimase luulekogu „Torn“ läti- ja leedukeelsed tõlked. Läti keelde tõlkis Guntars Godiņš ja leedu keelde Agnė Bernotaitė-Jakubčionienė. Aitäh!

Ootamas on kirjaniku arhiivi korrastamine Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis; samuti seni ilmumata luuletuste avaldamine ja palju muudki. Praegu valmistatakse näiteks ette tantsulavastust Mihkelsoni luulest.

Saksa ja inglise keelde on tehtud proovitõlkeid romaanist „Katkuhauast“, kuid romaani enda ilmumine mõnes suuremas keeles ootab ikka veel ees. „Katkuhaud“ on ilmunud nii läti kui ka soome keeles.[5]

Milline oli Ene? Nagu öeldud, mina olen tema küll paaril korral pikemalt vestelnud, teinud intervjuu, aga me ei olnud inimestena lähedased. Minu suhtlus tema on ja toimub loomingu kaudu. Aga nagu suured isiksused ikka, nii oli ka Ene vastuoluline. Ta ei soovinud rääkida ja tõlgendada oma loomingut eluloolistes raamistikes, ehkki on selge, et tema looming põhineb tema elu arhelool ja tõukuv tema enda läbielatust. Kuid mõistagi on looming palju palju rohkem ja suurem kui elu, elu on vaid toormaterjal, millest midagi luuakse. Tema meistriteoste taga on põhjalik uurimistöö arhiivides, süüvimine teaduskirjandusse, sh filosoofilistesse, psühholoogilistesse ja ajalooteaduslikese uurimustesse. Ja muidugi see töö iseendaga, kaevumine inimese psüühesse.

Kui tulla tagasi minu ja seltsi juurde, siis mina olen seltsi esinaine. See tähendab, et ma ühtlasi ka haldan seltsi kodulehte, kirjutan pressitekste ja korraldan sündmusi ja koolitusi, sh kirjutan rahastustaotlusi. See on minu vabatahtlik ja südamega tehtav töö. Oma päevatööna töötan ma hetkel Tallinna Ülikoolis teadus ja teadusarendustegevuse korralduses. Ma pühendan oma õhtu- ja nädalavahetuse tunde seltsi tegevusele, sest ma tean, kui erakordne on Ene Mihkelsoni looming mitte ainult eesti, vaid ka maailmakirjanduse kontekstis ja ma loodan, et ühel päeval teavad seda palju rohkemadki inimesed üle maailma. See on minu unistus. Ja ehk ka vastutus.

Ütlesin, et mina olen kõrvutanud Mihkelsoni loomingut saksa kirjaniku Christa Wolfi, aga ka austria kirjaniku Ingeborg Bachmanni loominguga ja seda just lähtudes mäletamise ja mäletamise poeetika küsimusest, aga ka ajaloofilosoofilisest lähenemisest. Ehkki ütlesin, et Mihkelson on minu jaoks omamoodi võrreldamatu, on ometi vaja leida kontekste maailmakirjandusest, et tema loomingut mõista ja mõtteruumidesse paigutada. Eestis talle võrreldavad autorid puuduvad.

Teised uurijad on avaldanud võrdlevaid uurimusi näiteks selliste autoritega nagu Herta Müller, Milan Kundera, Joe Kogawa, Sofi Oksanen. Paralleele on otsitud nii mäletamise viisides kui ka traumaga toimetulekul.

Nii palju on veel avastada ja kirjutada. Tõlkida ja lugeda.
Aitäh veelkord, et aitate ka leedu lugejatel teha esimesi samme Ene Mihkelsoni loomingu avastamise teel!