Ilmunud ERR kultuuriportaalis (16.03.2021).
Ma tahan alustada ühe looga, mille mõju üle olen palju mõelnud. See on lugu, mida mäletan oma ema olevat mulle rääkinud. Kas see lugu ka päriselt just nii aset leidis nagu mina seda mäletan, on täna juba võimatu kinnitada või ümber lükata. Kuid lool on sellest hoolimata olnud oma mõju.
Kasvades üles Tallinnas Kadrioru piirkonnas, olid mu lähimad koolid Tallinna 21. keskkool (praegugi selle nimega) ja Tallinna 42. keskkool, mis nüüd kannab nime Kadrioru Saksa gümnaasium. Esimene neist on inglise keele erikool ja ühtlasi muusikakallakuga, teine on saksa keele kallakuga kool, nagu tollal öeldi.
Kuna mu ema oli õppinud inglise keelt, viidi mind katsetele 21. keskkooli. Ilmselt olid tol aastal muusikaklaasi katsed või tehti neid kõigile sisseastujatele, seda ma ei tea, aga sisse ma ei saanud. Ma ei osanud hästi rütmi järele koputada, laulmisega oli ilmselt veel kehvemini. Lasteaiast olid meeles muusikatunnid kui maailma hirmsaim asi üldse.
Lugu seisneb aga selles, et kui olin alustanud kooliteed oma piirkonna ehk saksa keele kallakuga koolis, tõsteti mind peale esimest aastast n-ö eriklassi. Uus klassijuhataja olevat toona olnud murelik ja öelnud mu emale, et sellel tüdrukul, st minul, saavat eesti keelega raske olema.
Seda, et ma toona korralikult lugedagi ei osanud ega armastanud sugugi raamatute lugemist, õpetaja ei teadnud. Klassijuhataja oletus põhines asjaolul, et mul oli kaks kodust keelt: eesti ja vene.
Praegu me muidugi teame, et mitme koduse keele olemasolu ei ole takistus hea emakeeloskuse omandamiseks. See võib tekitada segadust, tõrkeid või aeglustada vahel õppeprotsessi, aga pikas plaanis on see ikka tugevus.
Mul ei olnud eesti keelega raskusi.
Minust sai filoloog, täpsemalt saksa filoloog.
Minust sai kirjandusuurija, saksa ja eesti kirjanduse uurija.
I Keelejulgus
Tahangi emakeelepäevale mõeldes rääkida mitme keele paralleelselt õppimisest või ka korraga mitmes keeles elamisest.
Nii nagu mu sissejuhatusest võis aru saada, on mulle oluline juhtida tähelepanu sellele, et paralleelselt mitmes keeles kasvamine ei ole mingi puudus. See on olnud tavapärane varem ja on tavapärane ka nüüd, kui maailm on avatud ja inimesed liikuvad. Mitmerahvuseliste perede kõrval veedavad enamik tänapäeva lapsi ja noori täiskasvanuid väga suure osa oma ajast ingliskeelses ruumis, kuulates ingliskeelseid taskuhäälinguid, laule, vaadates filme ja videoid. Ka raamatute lugemisel ei ole paljude jaoks enam vahet, kas nad loevad eesti või inglise keeles, sageli eelistataksegi algkeeles lugemist. See on uus normaalsus.
Siiski on meil – ma pean siin silmas lapsevanemaid ja ehk õpetajaidki – eelarvamused. Ka minul, ehkki võiks eeldada, et olen lapsepõlvekogemuste tõttu uuele ja võõrale avatum.
Jutustan veel ühe loo. Seekord sellise, kus mina olen lapsevanema rollis. Oma tugeva saksakeelse tausta tõttu otsustasin ka oma lapsed suunata õppima saksa keelt esimese võõrkeelena. Olin veendunud, et mõttekam on koolis õppida esmajoones raskemaid keeli, nagu saksa ja vene keel, ning alles siis liikuda meid kõikjal ümbritseva inglise keele juurde.
Kui mu vanem poeg alustas kooliteed Kadrioru Saksa gümnaasiumis, õppiski ta esimestel aastatel vaid saksa keelt. Kui ta oli neljandas klassis ja me olime ühisel reisil, kuulsin teda vestlemas inglise keeles onuga, kes ei ole küll sakslane, kuid töötab Saksamaal saksa keele õpetajana. Mäletan oma toonast vapustust ja pettumust. Olin enda arvates teinud kõik selleks, et soodustada lapse saksa keele omandamist, ja ometi oli tema jaoks lihtsam ja omasem vestelda inglise keeles, mida ta ei olnud koolis veel päevagi õppinud.
Ma ei hakka siinkohal analüüsima oma pettumuse sügavamaid põhjusi, aga see lugu oli õpetlik.
Selle asemel et tunda uhkust, soodustada ja julgustada uudishimu ja katsetamisjulgust, olin hinnanguline.
See sundis mind ümber hindama ja ümber mõtestama oma arusaamu. Mõistsin, et on arutu karta inglise keele pealetungi või ingliskeelestumist. Ka Anna Verschik on hiljuti ilmunud arvamusloos "Mitmekeelsus on sama vana kui keel ise" kirjutanud, et laenud ja teiste keelte mõju ei ohusta tegelikult keelt ega kestlikkust, kuigi tihti arvatakse vastupidi.
Õnneks jõudis ka kool seisukohale, et lapsed õppigu mitut võõrkeelt korraga, aga õppigu rohkem kui pelgalt inglise keelt. Toetan seda seisukohta ja näen oma noorema poja peal, kes just nii õpibki, et see toimib. Keeled kipuvad küll niimoodi omavahel segi minema, sest inglise ja saksa keel on ju mõlemad sama keelkonna keeled.
Saksakeelne jäätis ehk Eis võib vihikus välja näha ingliskeelses kirjapildis ice. Loomulikult on see õigekirjaviga, kuid aitab mõista ja märgata just nimelt keeltevahelisi sarnasusi ja ehk isegi hõlbustada keelte õppimist. Anna Verschik juhib oma artiklis ka tähelepanu sellele, et sageli alahinnatakse sugulaskeelte õppimist. Teisisõnu on inimesel, kes on õppinud inglise ja saksa keelt, üsna lihtne omandada vajaduse korral näiteks rootsi keel. Tõenäoliselt ta avastab, et õppimatagi mõistab ta seda keelt omajagu. Sarnane võib olla olukord ukraina keele õppijal, kes valdab vene keelt. Suur osa on juba tuttav.
Mida rohkem keeli inimene valdab, seda hõlpsam on tal omandada uusi, sest tekivad seosed nii grammatika kui ka sõnavara tasandil.
Iga keel toob endaga kaasa uue maailma ning võimaluse näha asju teistmoodi kui ühe keele ja kultuuriruumi sees võimalik. Oma kogemusele toetudes julgen kinnitada, et kakskeelne kodu ja hiljem omandatud saksakeelse kultuuriruumi kogemus on andnud mulle kõrvaltvaatava pilgu. Võimaluse astuda vahel välja iseenda kingadest ja vaadata võõra pilguga oma elule, sh Eestile. Selline võõrus on vahel hädavajalik, sest aitab eristada olulist ebaolulisest või lihtsalt lisab asjadele teise ja värskendava vaatenurga.
Keelte segamine aga ei toimu sugugi ainult õppimise faasis. See on osa loomingulisest hoiakust keele suhtes. See on nauditav mäng. Toon mõne näite meie pere keelemängudest:
"Ich needen pastakas."
Kokku saavad saksakeelne mina ehk Ich, ingliskeelne sõna "vajama" ehk to need ja eestikeelne "pastakas". -en lõpp tegusõna järel on ilmselt saksa keele kõla järeleaimamine või hoopis eestikeelse tegusõna "vajan" lõpu jäljendamine.
"Me komme to eat."
Selles kohtuvad ingliskeelne mina ehk me, saksakeelne tegusõna "tulema" ehk kommen ja jällegi ingliskeelne "sööma" ehk to eat.
Niisugused laused ei teki sellest, et laps ei erista keeli. Vastupidi, ta eristab neid väga hästi. Ta segab neid meelega ja naudib seda virvarri, mis sellest välja tuleb. See nauding tekib justnimelt keele valdamisest. Samamoodi meeldib nii mulle endale kui ka mu lastele moodustada olematuid sõnu eesti keele põhjal. Ka "keelejulgus" ja "meelesügavus" ei ole sõnad, millele leiaks vaste õigekeelsussõnaraamatust, ent ometi me saame neid kasutada ja aimame, mida võiks olla nendega mõeldud. Vahel, eriti kõnesituatsioonis, on vajalik välja pakkuda sõna tähistamaks midagi, mida olemasolevate sõnadega tähistada ei oska.
Keelte segamine argipäevas võib keelerõõmu ja -naudingu kõrval olla seotud ka keele tõhususe küsimusega. Teisisõnu sellega, kuidas ja mis keeles on mugavam midagi öelda. See puudutab eriti mitmekeelseid kodusid, kus pereliikmed oskavad enam-vähem võrdselt mitut keelt. Kakskeelses kodus kasvanuna mäletan selgesti, et mingeid sõnu kasutati alati ühes ja teisi jällegi teises keeles ning lause sees keele vahetamine ei onud mingi probleem.
Igor Kotjuhi viimases luulekogus "The Isolation Tapes: Стихотворения и заметки" (Kite 2020), mis pälvis eile Eesti Kultuurkapitali venekeelse teose preemia, leidub luuletus keele ökonoomsusest, mis tekitas minus suurt äratundmisrõõmu.
О РЕЧЕВОЙ ЭКОНОМИИ
острый äär
один töö
в городе будет etendus
есть ли такие страны в которых kiiruspiirangud ei ole?
kaksikud — это когда двое родились разом?
выбери себе märkmik
у тебя сегодня solf или klaver?
у меня hindeline arvestus
в ujumine такие сложные задания!
на vahetund я упала
картошка с белой kaste
все эти машины похожи на oravad
очень lihtne
Igor Kotjuh on luuletaja, kes mänguliselt ühendab mitut keelt ja eri rahvuslikke identiteete. Just nii, mitmes keeles korraga, meeldib ka mulle elada. Minu ideaalses Eestis mõistavadki inimesed eesti, vene, inglise ja ka saksa keelt.
II Meelesügavus
Olen kõnelenud mitme keele paralleelsest õppimisest, keelte (mängulisest) segamisest ja keele tõhususest ning tahan nüüd peatuda pealkirjas lubatud meelesügavusel. Keelteoskus on tõepoolest oluline, keeled pakuvad uksi eri maailmadesse ja võimaldavad mõista teisi kultuure, kuid keel on siiski vahend millegi saavutamiseks. Keel on vahend, et teha end mõistetavaks teisele inimesele. Meie eesmärk peakski seega olema teise mõista püüdmine, eeldusel, et räägime sama keelt. See aga eeldab oskust ja julgust rääkida väliste asjade ("Tule sööma. Siin on supp. Väljas on ilus ilm.") kõrval ka sisemistest asjadest ("Sinu sõnad tegid mulle haiget. Ma kardan. Ma igatsen suve.") või lihtsalt n-ö argifilosofeerida.
Meie pere kõige olulisemad hetked ongi ühised köögilaua ääres istumised ja jutustamised maailma asjust. See on aeg üksteise jaoks ja ühtlasi on see rääkimise aeg. On saanud tavaks, et nii mõnigi kord eksivad meie vestlused maailma loomise ja elu tähenduse radadele. Arutleme inimeste käitumise, mineviku tähtsuse, inimeste otsuste ja valikute üle. Räägime hirmudest, unistustest ja vajadustest. Arutame ühe või teise kunstitöö üle ja vahel olen isegi julgenud küsida tagasisidet oma kirjatöödele. Lapsed on ju teatavasti karmid kriitikud, nemad juba niisama kiitma ei hakka, vaid annavad ausat tagasisidet. Vahel arutame ka moe ja riietuse üle.
See ongi oskus n-ö argifilosofeerida, arutleda psühholoogiliste, esteetiliste ja eetiliste küsimuste üle.
Nüüd, kus maailm on nagu ta on, on varasemast veelgi olulisemad rääkimisoskus, iseenda teisele arusaadavaks tegemise püüe ning oskus teist inimest kuulata. Me vajame seda.
Minu soov on, et meil kõigil jätkuks julgust ja oskust teineteisega n-ö päris asjust rääkida, mitte jääda pidama välistel teemadel. Soovin, et igaühel oleks julgust küsida sõbralt, mida ta elult ootab, mida ta kardab ja kuidas tal päriselt läheb.
Kokkuvõtteks tahan veel kord rõhutada, et õigekeelsus on oluline, ja iseäranis kirjaliku teksti puhul on hädavajalik, et seda vaataks ka teine, st toimetaja silmapaar. Aga peale õigekeelsuse on oluline ka keelejulgus, mängulisus ning julgus teha vigu.
Rääkimise situatsioonis on igati õigustatud ka n-ö vigasus, keelte segamine ja teadlikult valesti kasutamine. Mitmes keeles korraga rääkimine on nauditav, see on loominguline protsess ja valmistab rõõmu.
Kõige olulisem on aga teadlikult arendada meelesügavust ehk oskust ja julgust rääkida mitte ainult välistest, vaid ka inimese siseilmast ehk päris asjust.