Maailmamõõtu eesti kirjanik Ene Mihkelson ja tema viimaseks jäänud romaan "Katkuhaud"

7. augustil 2020 esietendus Ugala teatris Priit Pedajase lavastatud Ene Mihkelsoni "Katkuhaud". See oli esimene kord kui Mihkelsoni romaani põhjal on sündinud lavastus. Ugala trupi jaoks oli see pärast viit kuud esimene esietendus. Tädi Kaata rollis on lavastus Luule Komissarov, 'mina' mängib Kadri Lepp, ema Sanna on Garmen Tabor ning Kaata poeg Tõnu Aarne Soro.
"Katkuhaua" lavastuse kavalehel on minu saateteksid "Maailmamõõtu eesti kirjanik Ene Mihkelson" ja "Viimaseks jäänud romaan Katkuhaud".

Maailmamõõtu eesti kirjanik Ene Mihkelson (21.10.1944–20.09.2017)

Ene Mihkelson sündis 21. oktoobril 1944 Imavere ja Paide vahel asuvas Tammekülas, tänasel Järvamaal, toonasel Viljandimaal. See oli aeg, kui Eesti aladel toimus järjekordne režiimivahetus: Saksa väeüksused tõmbusid Eesti maa-aladelt tagasi ja Nõukogude armee okupeeris taas Eesti territooriumi, esimene massiküüditamine (14. juunil 1941) oli juba toimunud, teine ootas veel ees (25. märtsil 1949). Kuna Ene isa oli teeninud Saksa sõjaväes ning ta oli sõja puhkemise eel pärinud talu, mis tegi temast nõukogude võimu silmis kulaku, siis oli perekond sunnitud 1949. aastal, kui Ene oli vaid 4-aastane, oma kodu maha jätma ja metsa peituma, vältimaks Siberisse küüditamist. Ühist kodu oma vanematega tal rohkem ei olnud.

Ene kasvas üles oma sugulaste ja hiljem tädi juures Virumaal (praegu Lääne-Viru maakond), seetõttu käis ta koolis esialgu Rägaveres (1952–1953), hiljem Karitsal (1953–1959) ja Rakvere internaatkoolis (1959–1963), kus ta lõpetas ka keskkooli. Nii Rägavere kui ka Karitsa kool asusid endistes parkidest ümbritsetud baltisaksa mõisahoonetes ja Ene on hiljem möönnud, et need lapsepõlveümbrused kujundasid teda tugevasti.

Pärast eesti filoloogia õpinguid Tartu ülikoolis suunati Ene Mihkelson tööle eesti keele ja kirjanduse õpetajaks Võnnu keskkooli, kus ta töötaski aastatel 1968–1969. Õpetajaamet talle siiski ei sobinud ning 1969–1979 töötas ta Tartus kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas. Samal ajal avaldas ta ajalehtedes ja ajakirjades kirjanduskriitikat ja uurimusi, mis hiljem ilmusid kogumikuna „Kirjanduse seletusi. Artikleid ja retsensioone 1973–1983” (1986).

Alates 1979. aastast oli Mihkelson Eesti Kirjanike Liidu liige ja vabakutseline (toonase nimetuse järgi kutseline) kirjanik. Tema esimene luulekogu „Selle talve laused“ ilmus 1978. aastal, ehkki kirjutama hakkas ta palju varem. Lühikese aja jooksul ilmusid järgmised luulekogud („Ring ja nelinurk“ 1979, „Algolekud“ 1980, „Tuhased tiivad“ 1982, „Igiliikuja“ 1985) ning kõrvuti nendega nägid ilmavalgust ka esimesed romaanid „Matsi põhi“ ja „Kuju keset väljakut“ (1983) ning „Korter“ (1985).

Isegi kui Ene Mihkelson ei pälvinud kiiret tunnustust ja laialdast omaksvõttu, on tema looming lahutamatult kirjutatud suurtähtedega eesti kirjanduse kaanonisse. Järjest enam on nii lugejad kui uurijad tema loomingut avastamas. 2001. aastal ilmunud romaan „Ahasveeruse uni” valiti 2006. aastal Eesti Ekspressi poolt eesti intellektuaalide seas tehtud küsitluses parimaks eesti romaaniks pärast 1991. aastat. Nii tema luule kui proosalooming on pälvinud tunnustust ühtviisi Eestis kui välismaal. 2015. aastal pärjati teda riikliku kultuuri elutööpreemiaga.

Ene Mihkelson on vaieldamatult autor, kelle loomingus on sügavust ja kelle loomingu avastamine nõuab just seetõttu kannatlikkust. Kuid nagu 2019. aastal kooliõpilastele korraldatud Mihkelsoni luule tõlgendamise konkurss näitas, on see väga rikastav tegevus, mille viljad võivad valmida alles aastate pärast. Mihkelson on autor, kes on tundnud ja tunnetanud oskab ka teisi igaühe isiklikesse mälu- ja tundesügavikesse juhatada. 

Süvenemine ja vastutus on teemad, mis kõnetasid teda varakult. 1971. aastal on Mihkelson ühes oma essees mõtisklenud kunstniku ja kirjaniku vastutuse üle, mis seisneb argipäeva ja pealispinna kaudu niisuguste sügavusteni jõudmises, mis esmapilgul ehk polegi hoomatavad: „Kunstnik avab pealispinna, ja tema järjekindluses, kohustuses kannatada, taluda pinget, mis askeldusisse varjunud inimestel jääb lõpuni tundmata, seisneb tema vastutus ühiskonna ees.”

Süvenemine tähendab Mihkelsoni loomingu kontekstis ühelt poolt süüvimist isiklikku, sh perekondlikku minevikku, teisalt on see ka kirjutamise meetod. Möödunust mustrite otsimine ei saa toimuda ainult iseenda isikliku mineviku kaudu, vaid isikliku perekonna lugu tuleb paratamatult vaadelda suuremas aja- ja kultuuriloo kontekstis. Seetõttu on tema looming küll sügavalt isiklik, kuid kõnetab ometi meie kõigi perekondades ja hingepõhjades peituvaid hülgamise, reetmise, alandatud olemise, valu põhjustamise, aga mõistagi ka armastamise lugusid.

Nii on ühe kirjaniku elu, mis oli paratamatult ja lahutamatult läbi põimunud eesti ajaloost, ning lapseea sunnitud hüljatud olemine loomingu kaudu kasvanud eesti arhelooks. Mihkelsoni teoste perekonnalood on läbi põimunud eetiliste ning (ajaloo)filosoofiliste mõttearendustega ning moodustavad selliselt ainulaadse poeetikaga autori eesti kirjanduses. Viimane on olnud ka põhjuseks, miks on tema loomingu mõtestamisel otsitud võrreldavaid autoreid just maailmakirjandusest (nt Milan Kundera, W. G. Sebald, Christa Wolf, Ingeborg Bachmann, Sofi Oksanen). 

Ehkki Ene Mihkelsoni enam meie hulgas ei ole, on kohtumine tema loominguga õnneks jätkuvalt võimalik ja kõigile avatud. Kirjaniku 75. sünniaastapäevaks koostasid Eva ja Mart Velsker kogumiku „Vaba inimese tunne. Vestlused Ene Mihkelsoniga“ (EKSA 2019), kust võib leida kõik kirjaniku teadaolevad intervjuud ja avalikud sõnavõtud, aga ka hulgaliselt fotosid autori elust. Kogumikus on isegi väljavõte 1984. aastal Merle Karusoole antud eluloolisest intervjuust, mis tervikuna ei ole kunagi ilmunud.

Kel tekkis huvi kirjanik Ene Mihkelsoni loomingu ja tema vaimse pärandi vastu, sel on ehk huvitav teada, et 2018. aasta kevadel asutasid Ene Mihkelsoni sõbrad ja tema loomingu asutajad Ene Mihkelsoni Seltsi. Seltsi kodulehelt www.enemihkelsoniselts.ee leiab infot nii kirjaniku, tema teoste kui ka seltsi tegevuse kohta. Selts on avatud nii uutele liikmetele kui ka toetajatele.




Viimaseks jäänud romaan „Katkuhaud” (2007)

Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” on üllatavalt tihedalt seotud selle ilmumisaja ja tollase (mälu)poliitikaga: romaani esitleti Tartus 5. mail 2007 ehk umbes nädal pärast nõukogudeaegse pronkssõduri monumendi teisaldamist 27. aprillil selle algsest asukohast Tallinna kesklinnas Tõnismäel Tallinna Kaitseväe Kalmistule. Niisiis ei saanud autor raamatu trükki andmisel teada, et pronkssõdur teisaldatakse ja et sellega kaasnevad ulatuslikud tänavarahutused Tallinnas 26.–29. aprillini 2007. Romaani avalause kõlab sestap otsekui ettekuulutus: „See mõjus kui tume pilv, päikesevarjutus taevalael, Tõnismäe Pronkssõdur, mille ümber Eesti Politsei oli tõmmanud väljakut muust linnast eraldava lindi.”

Olgugi et romaan vihjab eesseisvatele nõukogude mineviku väljakaevamistele – pronkssõduri alla maetud punaarmeelaste säilmete ekshumeerimine ei olnud teksti kirjutamise ajal veel toimunud –, käsitleb romaan väljakaevamist eelkõige ülekantud tähenduses: nii minajutustaja isikliku kui ka Nõukogude Eesti mineviku mahavaikitud faktide esiletoomisena. Sellest annab aimu juba raamatu pealkiri: katkuhaud on ju miski, mille avamist tahetakse iga hinna eest vältida, et surmav haigus ei pääseks uuesti valla. Just seetõttu on tähtis teada katkuhaua asukohta, vältimaks vales kohas kaevamist.

Romaan algab niisiis meenutusega sellest, kuidas Eesti riigivõimud on Tallinna kesklinnas asuva Nõukogude mälestusmärgi eraldanud muust linnast lintidega, et see „ei õhutaks rahvustevahelist vaenu”. See olukord aga kutsub minajutustajas esile „aja tagasipööratuse tunde”. Romaan ka lõpeb aja tagasipööratuse tundega, et minevikust ülesaamise protsess ei ole ikka veel läbi. Topograafiliselt algab romaan Tallinnas, lõpeb seevastu Viinis, kunagise Austria-Ungari keisririigi pealinnas, kus minajutustaja peatub ühel pidulikul põhjusel ja kus teda tabab päeva jooksul „mitu päikesevarjutust”. Viimased on seotud mitte ainult jutustaja isikuga, vaid Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa mälukultuuride erinevuste tajumisega. Mineviku läbitöötamise kajastused raamatu alguses ja lõpus moodustavad omamoodi raami raamatu põhitekstile ja -loole, milleks on minajutustaja ning tema vanaldase ja haige tädi Kaata omavahelised kohtumised.

Mina ja Kaata omavahelised vestlused tuuakse lugejani tagantjärele tehtud ülestähenduste vormis ning nõnda vahelduvad romaanis tegelaste märgistamata otsekõne, autori ja tegelase kõne sulam ehk siirdkõne ja autori esseistlikud-filosoofilised tekstikohad. Vana tädi ja tema kasvatada olnud õetütre vaheliste sageli väga vaevarikaste ja isegi destruktiivsete kohtumiste ajendiks on minajutustaja soov või koguni tung jõuda lapsepõlvest pärit rahutuks tegeva aimuse tegelike põhjusteni.

Nagu Mihkelsoni varasemates teostes, nii on sellegi raamatu aines ammutatud perekonna- või arheloost, mille kohaselt vanemad peitsid end nõukogude aja hakul metsas, et pääseda nõukogude võimust ja repressioonidest. Laps ehk minajutustaja kasvas esmalt sugulaste juures ning oli hiljem tädi Kaata kasvatada. Ühist kodu oma pärisvanematega sellel lapsel ei olnud, sest ta isa tapeti ja ema ei tahtnud tütart pärast amnestiat ja nõukogude argiellu naasmist enda juurde võtta.

Mõned lugejad on tajunud mina ja Kaata omavahelisi vestlusi häbitutena, teised jälle keerukate inimsuhete ausa peegeldusena. Häbitutena seetõttu, kuna neis puuduks justkui igasugune väärikus. Juba Kaata elukeskkond ja tema füüsiline olek röövivad temalt inimväärikuse. Kogu olukorra ning jagatud mineviku ja elusaatuste valguses on imekspandav, millise meelekindlusega püüavad need kaks naist tabada ajaloolist ja isiklikku tõde. Minevikku kaevumise töö käigus, mida kirjeldatakse vahel ka kui jahti mälestustele, kirjeldab jutustaja iseend ja Kaatat kui polaaruurijaid:

„Me oleme polaaruurijad Eestimaal. Ainsad ja viimased, sest me käime ehtsate ja mitte vahendatud sündmuste jälgedes. Kui me tavapärasuse survele järgi anname, libisevad sündmused lausetest välja ning hämmeldunud Kaata kordab: Kuidas see ometi oli? Kas ikka oli nii?“

Teisal tõdeb ta: „Jahimees oli saabunud, kuid saaklooma niru seisund pani ta nutma.”

Mälutöö on keeruline ja sageli tänamatu, ent ometi hädavajalik. Alati ei ole selle käigus selge, kes või mis keda või mida jahib, kas saakloomaks on mälestused või hoopis mäletajad ise. Alles mälestustele jälile jõudmine võib asjasse mingitki selgust tuua.