5. detsembril 2020 esitlesin oma luuleraamatut „Isa suudlus“. Sel puhul vestlesin kunstnik Mara Ljutjukiga, kelle maal „Hoitud“ on ka raamatu esikaanel, aga ka kirjanik Aare Pilvega, kes on raamatu toimetaja.

Raamatu kujundas terviklikuks teoseks Nestor Ljutjuk. 
Raamat on isekirjastatud.

Esitlus toimus veebivestlusena Eesti Kirjanike Liidu saalis. 

Kui vestlus Mara Ljutjukiga on juba varasemalt ilmunud, siis minu ja Aare Pilve vestlus on nüüd esmakordselt ka kirjalikul moel kättesaadav.



Aare: Ma olin su luuleraamatu „Isa suudlus“ toimetaja. Raamatu tagakaanel ütlen, et “tekstid teavad siin vahest rohkemgi kui autor ise”. See ei ole küll minu väljamõeldis, küll aga meeldib mulle seda kasutada. See kehtib luule puhul, millel on mõtet.

See tähendab, et luuletekst annab autori kohta teada midagi, mida autor sinna ise ehk teadlikult ei olegi pannud. See on kvaliteedi märk, aga samas ka ohtlik. Umbes nii nagu on ohtlik teistele oma unenägudest jutustamine. Sest autor võib nii enda kohta paljastada asju, mida ta tegelikult tingimata nähtavaks teha ei taha.

Mina olen vahel oma vanu luuletusi üle lugedes avastanud, et olen sinna kirja pannud asju, millele ma tollal ei oleks tulnud. Aga ometi on need seal kirjas.

Aija: Minu jaoks on olnud hästi kõnekas sinu luuletus „mis kangelaslikkus meid voolib ja moondab“. 

mis kangelaslikkus meid voolib ja moondab
nagu savist anumaid, mis pannakse
tuleviku riiulile kenasti ritta?
ära mõtle, valmi ja kujune
hommiku ja õhtu käte vahel kedral keereldes,
põle kõvaks anumaks, et tühjus su sees
omandaks isikupärase kuju,
et võiksid pakkuda puhkepaika
hämarusele oma õnaruses,
avaus ülespoole, valmi ja kujune
vapraks mälestuseks
neist päevade kätest

(Aare Pilv "Kui vihm saab läbi", 2017, lk 106)

Selles on tühja savianuma kujund. Selle sisemust saab välja valgustada vaid osaliselt. Mitte kunagi ei ole võimalik korraga näha kõigi savianuma sisemisi õnarusi, ikka on valguse langemise tõttu nähtaval vaid osa.

Aare: See haakub jällegi su raamatu kompositsiooniga, mis on looklev. Raamatus on palju ootust ja lootust selle järele, et miski jõuaks kuhugi, settiks paigale ja selguks. Kuid raamatu looklevus ei ole ühtlane joon. See ei ole kuhugi kohale (lõplikult) jõudmine. Ehk on see sarnane selle anumaga minu luuletustest: anum, mida alles parasjagu kujundatakse.

Su raamatus jõnkse, kõige suurem neist raamatu keskel, kus teineteisele järgnevad tekstid:

äratundmine 
minu loov mina
on isekas

(Isa suudlus, 2020, lk 33)

ja 

tahan
Arvo Pärdi moodi
nakatuda armastusse

õppida
ja elada
isetult
olla alandlik
ning tänulik

inimestevaheliste tühimike
täitmine
sillatamine
on ääretult ilus
eesmärk
tegu


(Isa suudlus, 2020, lk 34)


Toimetajana sekkusin ma tekstide järgnevusse kõige vähem. Mulle tundus, et sellisena nagu sina nad oldi ritta olid pannud, kas sihilikult või intuitiivselt, oli sobiv ja õige.

Aija: Tajun ka ise seda jõnksu esmakordselt sellise selgusega.

Kompositsiooni küsimus on mulle hästi oluline. Sealjuures ei olnud mul luulekogu kokku pannes õrna aimugu, millest täpselt kompositsioonis lähtuda. Lähenesin intuitiivselt. Laotasin tekstid põrandale laiali ja nihutasin neid seni, kuni järgnevus tundus õige.

Aare: Mulle tundub, et sinu intuitiivse kompositsioon tegelikult ka suunas veidi seda valikut, millised tekstid lõpuks raamatusse jõudsid.

Aija: Jah, jätsime vast kolmandiku algsest valikust välja.

Aare: Arvan, et siin lähtus valik suuresti ka sellest, et raamatu loomulik kulgemine oleks selgem.



Aare: Raamatu pealkiri on „Isa suudlus“ ja see tuleb ühest väga toredast luuletusest. Isa teema on raamatu alguses nähtaval, aga siis kaob see pinna alla ära. Seda on mu meelest väga huvitav tähele panna. Jõudes lõppu vaatab lugeja uuesti pealkirja ja küsib, et mis siis siin õieti on. Ka see käib kompositsiooni looklemise juurde. Miski, mis on väga oluline, läheb pinna alla. See on üks neist küsimustest, mis on targem kui autor.

See on su esimene luulekogu. Millal sa luuletama hakkasid?

Aija: „Isa suudluse“ tekstid on kirjutatud viimase kolme aasta sees. Olen kirjutanud ka varem, aga luule kirjutamise vahel on olnud hästi pikki pause. Ma ei ole usaldanud end luulet kirjutama. Olgugi et kirjutamine on minu töö, on minu mitte-akadeemiline kirjutamine alguse saanud üsna hilja. See usaldamatus võib olla seotud ka sellega, et mu lähikonnas ei olnud üles kasvades neid inimesi, kellega kirjutamisest rääkida. Kuna ma olen kunstnike perekonnast, siis oli kunsti ja selle tööprotsessi üle arutamine mulle hästi omane, kirjutamise üle mitte.

Aare: Kui mõelda just sinu kirjanduse uurimise ja ajakirjandusliku, kriitikuna tegutsemise taustale, siis mis on see, mida luuletamine sulle annab? Sinult on ilmunud ju ka kirjade vormis päevikulaadne raamat. Mis on luule sinu jaoks, mida see vorm võimaldab või avab? Mida luule teeb?

Aija: Luule on kontsentraat. Tunnete tõmmis. Minimaalsete sõnadega väljendatud tunne. Kui luules väljendatut kirjeldada päeviku vormis, siis võib sõnu saada liiga palju.

Me alusatsime mõttest, et luule teab rohkem kui autor. Ehk ongi nii, et kontsentraadi vormis saab luules olla midagi, mis asub sõnadest väljaspool, on rohkem kui need sõnad. See on ehk võrreldav maali ja maalimisega. Maali nagu ka luuletusse saab sisse panna tunde, isegi kui sa täpselt ei tea, kuidas sa seda teed, aga sa otsid õigeid sõnu. Need sõnad peavad olema täpsed. Luule võimaldab oma minimaalse täpsuse kaudu püüda midagi, mis on ja mis veel on.

Selles ajahetkes võimaldavad valitud sõnad siseneda luuletusse ühe ukse kaudu, mingi aja pärast hoopis teise ukse kaudu. Sama on maaliga, praegu võib ta kõnetada üht moodi, kümne aasta pärast sama inimest hoopis teist moodi. Sest näed midagi, mida enne ei näinud.

Luules on hoovused, mis on pinna all.

Aare: Kuidas sa kirjutad?

Aija: Umbes viis aastat tagasi hakkasin süsteemselt mõttepäevikut pidama, et muuhulgas oma tundeseisundeid monitoorida ja iseend selle kaudu aidata. Aidata endal mõista, et päevad on erinevad, meeleolude kõikumised paratamatud ja mööduvad, et mõõnale järgneb alati ka tõus.

Mõttepäevikut pidades sain aru, et mulle ei sobi jutustava päeviku vorm. Minu päeviku vorm on luule vorm. Mõistagi kõik kirjapandu ei ole hea luule. Selline, mida tahaksid raamatus avaldada.

Aare: Kelle sa kirjutad?

Aija: Esmalt kirjutan oma tuleviku minale, kes on mu tekstide nö minimaalne lugeja. Kirjutatut sõeludes ja rehitsedes jäävad pinnale tekstid, millel on ka laiem kõnekus. Need on luuletused, mis saavad minu hinnangul olla (enese)dialoogi vahendiks ka teistele.



Aare: Luule roll on tõepoolest võimalikult vähesega öelda võimalikult palju.

Hea luule jätab palju tühja ja vaba ruumi, sest see võimaldab sinna elama asuda iseenda tuleviku minal, nii nagu sa ütled. See võimaldab sinna elama asuda aga ka kellelgi teisel. Heas luules on ruumi ja sinna saab lugeja oma mõtted elama panna.

Seetõttu on oluline, et luule  võimalikult vähe iseennast seletaks.

Aija: Jah, vastasel juhul saab temast essee või eneseabitekst. Olen teadlik, et osa minu luulet liigub selle viimasele tekstiliigile väga lähedal.

Aare: Su raamatu väärtus lasub minu jaoks selle terviklikkuses, tema looklevas kompositsioonis ja selles, kuidas ta ehitub. Ta on terviklik kunstiteos. Kuid siin on ka mitmeid omaette seisvaid pisikesi suurepäraseid pärle, seesama „meie isa“ või „elu pärast elujanu“.

Aija: Kui püüda kirjeldama, mis laadi tekstid selles raamatus on ja millest nad räägivad, siis siin leidub mitmesuguseid. Mõni neist küsib inimese meeleseisundite järele, selle järele, kuidas inimene suhestub maailmaga, mida ta maailmast arvab, kuidas maailmavalu inimesse asetub või kuidas inimene saab end maailma külge kinnitada. Ühelt poolt tundevaatlused, teisalt tekstid, mida võiks nimetada tinglikult ka armastus- või igatsusluuletusteks.

Aare: See kõik on nii, nagu sa ütled. Aga mind kõnetas enim küsimus kuhugi pärale jõudmisest ja samas ettevaatlikkus päralejõudmise illusioonist hoidumine. Sa kirjutad

ela
sest mis siis ikka
juhtuda saab
kui ehk ainult
ootamatu

(Isa suudlus, 2020, lk 44). 

Lõpp-punkti, kuhu jõutakse, ei jääda. Elama tuleb õppida ootamatusega. See on see, mis annab elule teraviku.

Aija: See on küsimus sellest, kuidas julgeda kohtuda ja kontakti minna teadmatusega. Meie kõigi elus tuleb ette neid olukordi, kus tuleb mõni uks sulgeda, olgu era- või tööelus. Keegi lahkub su elust, kas jäädavalt või mitte, sa kaotad töö või vahetad töökohta. Kuidas nende olukordadega toime tulla?

Aare: See on eneseks oleku paradoks. Tahad otsida kindlat ennast, aga kõige rohkem oled sa tegelikult elus ja sinaise siis, kui oled lävepakul, astumas kuhugi.

Aija: Siis on vast jah kõige suurem elususe tunne.

Aare: Siis tunned, et oled kõige rohkem sa ise ja samal ajal on see mööduv seisund. Kuni sa kõnnid ja jõuad järgmise sellise lävepaku või elususe hetkeni oma elus.