27. septembril 2019 esitlesin Eesti Kirjanike Liidu Musta laega saalis oma raamatut "Elamise julgus. Kirjad Käbile" (EKSA, 2019). Raamatu ilmumise puhul vestles minuga julgusest ja Käbi Lareteist kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt, kes ka Käbi Lareteid isiklikult tundis. Vestlust pildistas Kris Moor.
Jaak Jõerüüt: Tahan alustada meie vestlust tsitaadiga Käbi Laretei raamatust „Otsekui tõlkes“ (2005), mille Sa oled valinud ka oma „Elamise julguse“ raamatusse:
„Kui ma tegin otsuse tagasi minna, siis ei olnud Eesti veel vaba. Minus peitus endiselt ebamäärane, ent tugev hirm, kindlasti põhjendamatu, nagu paljud püüdsid mulle sisendada. Aga okupatsioonivõim oli alles, sama režiim, mis kunagi oli mu isa surma mõistnud. Ma kandsin sama nime mis tema. Pikki aastaid olin elanud painajaliku tundega, et niipea kui panen jala Eesti pinnale, võetakse mind kinni ja saadetakse Siberisse, nii nagu neljakümne seitsme aasta eest olid kinni võetud ja küüditatud mu isapoolsed vanavanemad.“ (Käbi Laretei „Otsekui tõlkes“, lk 20).
Käbi Laretei räägib siin hirmust, mida ta tundis, kui otsustas 1980. aastatel Eestit külastada, tagasi tulla. Mul on tunne, et päriselt ei ole ta Eestisse tagasi jõudud. Kas mul on õigus, kui väidan, et Sinu raamatut „Elamise julgus. Kirjad Käbile“ võib lugeda kui üht sammu Käbi Laretei Eestisse tagasitoomise suunas?
Aija Sakova: Ehkki ma ei ole selle kirjutamise ajal nii mõelnud, siis arvan, et Sul on õigus. Püüan ju oma kirjades muuhulgas mõista Käbi kogemust ja taju Eestist. Tema mitmekordset kodumaakaotust ja sedagi, mida ta tunneb, kui ta esmakordselt tagasi pöördub. Ta kirjutab ja seda kohta olen oma raamatus mitmel puhul tsiteerinud, kuidas inimesed on kannatanud kogu selle okupatsiooniaja ning kuidas see on neid mõjutanud ja muserdanud, teisisõnu neisse jäljed jätnud. Käbi tunnistab, et Eestisse tagasi pöördudes kogeb ta, et inimesed ei ole tingimata kenad üksteise suhtes. Vastupidi, ollakse õelad, tehakse üksteisele sõnadega haiget. Loodetavasti on see aja jooksul siiski veidi muutunud. Kuigi nüüd näeme seda üksteisele salvamist mujal, näiteks sotsiaalmeedias.
Küsimus okupatsiooniaja jälgedest meis endis on olnud mulle nii uurija kui inimesena oluline. Mind huvitab, kuidas või kas me saame neid jälgi, mis nõukogude aeg on meisse jätnud, ära tunda ja nendest aru saada.
Jaak Jõerüüt: Sa kirjutad raamatu eessõnas, et see koosneb kahest osast. Kuid mulle näib, et selles on tegelikult kolm osa. Raamatu tuum on kirjade vormis pihtimuslik osa, kus räägid oma isiklikust suhtest ellu ja raamatutesse. See on see osa, mida mõned kirjutaksid elulooraamatu või päeviku vormis. Sina valisid kirjade vormi. Teine osa raamatust on kirjade lisad ehk valik Käbile kirjade kirjutamise ajal ilmunud su ettekannetest, esseedest ja arvustustest. See on sinu loomingu kirjandusteaduslik ja kirjanduskriitiline osa, mis on kirjadega heas kooskõlas.
Kolmas osa, mida sina eraldi ei nimeta, on minu hinnangul nimekiri autoritest ja raamatutest, mille oled lisanud. Selles on sinu enda sõnastatud lühikesed tabavad resümeed raamatutest ja autoritest, kellest kirjades räägid. Mulle tundub, et need nimed on osa vundamendist, millele terve su tunnetuslik maailm selles raamatus toetub.
Siia sobib üks tsitaat Marju Lepajõelt Käbi Laretei klaverimängu kohta, mille oma raamatus esitad: „ (…) ta mängis lisapalaks Georg Friedrich Händeli „Menueti“, kusjuures tegi seda kaks korda, kuna taheti lisapalasid. Ja tegi seda erinevate tempodega ja ise ta kõneles vahele, miks ta ühel või teisel viisil interpreteerib.“ (11)
Siin on tekkinud iseäralik tunnetuslik ahel: Händel, Käbi Laretei, Marju Lepajõe ja Sinu raamat. Marju Lepajõel on seal veel üks täpne fraas erinevate tempode kohta. Ta ütleb, et piisab vaid rõhkude ümbertõstmisest ja see aitab surnud punktist üle. Kas sinu raamatu kaks osa on sellest tempode erinevusest inspireeritud?
Aija Sakova: See on tõesti väga huvitav moment, millele Sa osutad. Raamatu kompositsioon – kirjad ja nende lisad – oli tegelikult olemas enne kui sündis sissejuhatus, millest tsiteerisid. Võimalik, et Marju Lepajõe pilk Käbile kõnetas mind tõesti alateadlikult just seetõttu, et nii kompositsioon kui ka tempo ja eri rõhkude küsimus on mulle olulised. Kuid tõepoolest, raamat oleks võinud koosneda ka vaid kirjadest. Mina valisin sellise vormi. Mõnele see ei pruugi meeldida, teisele ehk just sobib nii.
Tahtsin näidata, kuidas ma nendest teemadest, mida nii esseedes ja arvustuse kui ka kirjades käsitlen, eri režiimides ehk vormides räägin. Üks on siis avalik esinemine või kirjutamine ajalehe ja ajakirjas, teine intiimsem. Sest kirjad on ikkagi intiimne vorm ja seal on piirid ning võimalused hoopis teised, isegi kui teema on sama.
Jaak Jõerüüt: Räägime ka julgusest. Ma tsiteerin Sind:
„Üks on siis julgus soovida rohkem, julgedagi soovida rohkem, väljaspool norme. Olla auahne. Teine asi on selline teistsugune elamise julgus. Iseenda lahti laskmise või vabaks laskmise julgus.“ (67) Veel ütled sa, et „elamise julguse juurde kuulub ka iseenda ebatäiuslikkuse tunnistamine“ (68). See näib olevat üks raamatu võtmetest.
Samuti on Sul koht, kus tsiteerid Ingeborg Bachmanni ja seal on kujundlik lause: „Oma põlenud käega kirjutan ma tule olemusest.“ (69)
Kas Sulle tundus vahetevahel kirjutades, et sa pead oma asjadest kirjutama oma põlenud käega?
Aija Sakova: Ma olen sellele Bachmanni lausele püüdnud veidi lähemale jõuda ühes essees Viivi Luige ja Ingeborg Bachmanni poeetilisest kreedost. See lause on mind tõeliselt lummanud. Kümmekond aastat tagasi, kui ma sellega esimest korda kohtusin, ei saanud ma üldse aru, mida Bachmann mõtleb. Sain aru, et see mind väga lummab, aga et ma ei saa sellest tunnetuslikult aru.
Kui sa nüüd küsid, et kas mulle tundus, et ma pean kirjutama oma põlenud käega, siis ma arvan, et tegemist on pigem äratundmisega, et käsi on tõesti mingil hetkel põletada saanud ja et ma olen sellest tulest läbi tulnud. Käsi on ka teatud määral ära paranenud. Sel hetkel mõistad, et mingi teekond – äratundmiste, kannatuste teekond – on ära käidud. On saabunud teatav küpsus, soov ja arusaamine sellest teekonnast rääkida nii, et sellel võiks olla mingisugune toime või tugi teistele.
Jaak Jõerüüt: Sa kirjutad nii:
„ … elamise julgus tähendab ühtlasi ka julgust olla, kas just paheline, aga olla ekslik. Me ei saa alati olla ja ka mina ei saa alati olla sellel õigel poolel. Mul ei saa olla alati õigus ja ma ei saa teha kõike õigesti. Julgeda eksida ja julgeda libastuda. Ja mitte sellest siis heituda. Ja mis peamine, mitte end süüdistada. Ei libastumise ega ka eksimises. Vigasuses.“ (69)
Kuidas selle ekslikkusega on?
Aija Sakova: Ma olen kirjades rääkinud tubli tüdruku sündroomist ja et ka mina olen oma elus tugevalt selle all kannatanud. Ütleme nii, et ma olen olnud see tubli tüdruk. Tegelikult mingis mõttes ikka veel ju olen, sest mulle ikka ja jälle öeldaks, kui tubli ma olen. Ja see on mõeldud tunnustusena.
Millest ma olen aru saanud ja mis ei olnud mulle hea, on see, et suur osa minu elust on olnud juhitud vajadusest olla tubli tüdruk, olla oma vanematele tubli laps, olla koolis eeskujulik õpilane, ülikoolis silma paista, kuni sinnani välja, et oli vaja kaitsta doktorikraad, et näidata kui võimekas ja tubli ma olen. Olen siin muidugi ka veidi irooniline.
Oluline on märgata, et see tublidus võib inimese seest tühjaks teha ses mõttes, et ta enam ise ka ei tea, kes ta on ja mida ta soovib. Kui olin ise sellese punkti jõudnud, sain aru, et pean midagi enda jaoks ümber sõnastama ja püüdma vabaneda sellest, mida võiks nimetada teiste pilguks minule ja sellest sõltumisest. Otsustasin edaspidi püüda teha oma elus asju iseenda sisemisest soovist lähtudes.
Olen raamatus mitmes kohas tsiteerinud üht kohta Käbi raamatust, kust tema omakorda tsiteerib oma õde Maimut, kes ütleb, et inimese küpsus tähendab rahulikku leppimist iseenda ebatäiuslikkusega. Sedasama mõttekäiku olen ilmselt ka ise püüdnud oma sõnadega ja omal moel lahti mõtestada. Ei pea ju ütlema, et ma olen paheline, selliste ja selliste vigadega ja teie peate mind sellisena võtma nagu ma olen, vaid et tuleb kuidagi õppima arvestama iseenda varjupooltega. Nende osistega, mida me teistele tingimata näidata ei taha, aga vähemalt teame ise, et nad on olemas. Leppimine näiteks sellega, et ma olen kärsitu, armukade või midagi muud, need võivad olla hästi erinevad asjad, mis kellelegi endas raskusi valmistavad. Oluline ongi see, kuidas just nimelt nende osadega endas rahu sõlmida.
Jaak Jõerüüt: Siit koorub välja üks võimalik raamatu võti, see kõlab nii: „vajan oma ellu muutust“. Samuti ütled Sa, et soovid iseend ümber kodeerida. Mõtlen, et kas ja kuipalju on see tubli tüdruku sündroom ja sellest lahtisaamise vajadus seotud loomingulisusega? Sest me kõik teame, et see, mida me nimetame argipäevaks, reaaleluks, sisaldabki palju sellist usinust ja tublidust. Kas suurenev vajadus loomingulise ruumi järele, mida see raamat otseselt näitab, võib olla muutusevajaduse peamine põhjus?
Aija Sakova: Ega ma vist täpselt ei tea, kumb oli enne, tublidus või loomingulisus. Olen kirjutanud, et jõudsin ühel päeval äratundmiseni, et ma olen väga hea mingites rollides, mida ma oma elus täidan, enamasti tööalased, aga ka mõned eraelulised rollid. Mulle tundus, et ma saan neis rollides hästi hakkama, aga sellest hoolimata ma täpselt ei saa aru, kus olen mina selle rolli taga. Olen kirjeldanud neid kui raami, mis hakkas mind kammitsema, ilmselt oli see liiga kitsas. Samuti olen sõnastanud, et muutused ei oleks saanud minus toimuda kiiremini kui nad toimusid, sest olemasolevaid raame ei saa järsku ära lõhkuda, muidu oleks mina lihtsalt laiali valgunud. Seetõttu tundub mulle oluline, et muutus inimeses toimub järk-järgult ja õigel ajal.
Soov kirjutada vabamas, esseistlikumas ja ilukirjanduslikumas vormis oli minus ammu, kuid see ei oleks saanud tulla enne, kui oli aeg. Kui olin ise valmis muutuma. Teistes, akadeemilisemates ja ajakirjanduslikumates vormides olen ma juba ju kogenud kirjutaja. Küllap see muutus ja loomingulisus ongi just selliselt omavahel seotud.
Jaak Jõerüüt: Ma vist ei eksi, kui ütlen, et Ene Mihkelson, kelle loomingut Sa oled uurinud ja kellega ka enne tema surma isiklikult kokku puutunud, on tahes või tahtmata üks sinu mõjutajatest. Kui räägime jälle elamise julgusest, siis mainiksin kohta Su raamatust, kus kirjutad, et paljusid on ehmatanud Ene halastamatus. „Iseenda ja teiste suhtes. Aga see halastamatus on ühtlasi ka halastamatu ausus. Ja julgus tegelikult.“ (52)
Aija Sakova: Vahel ma olen endalt küsinud, et mis hoiab mind tema loomingu juures, millega olen akadeemilise uurijana kokku puutunud umbes 15 aastat. Mul on head sõbrad, kes vahel on küsinud, et kui kaua sa selle mälu ja kannatusega tegeled, et kas see sind ennast juba kurnama ei hakka.
See pole kannatus kui selline või mitte ainult kannatus, mis mind huvitab. Mind huvitab inimeseks olemine ja mulle on selleks ukseks inimeseksolemise keerukuse mõistmise juurde olnud Mihkelson ja koos sellega ka valu ja kannatuse küsimus, mida tema looming käsitleb.
Kuid selle kõige juures huvitab mind elu raskustest läbi tulemine. Küsimus sellest, kuidas see käib, mida iga inimene raskustesse sattudes iseenda jaoks teha saab ja kuidas valuga toime tulla. Loomulikult on ajad erinevad ja igal ajal on oma valu. On võrreldamatu, mida kogesid inimesed II Maailmasõjaga seoses. Meie elu pole ju sellega võrreldes kaugeltki hull, kuid ometi on kannatust ja valu igas ajas. Sageli ka inimeste endi mõtlematustest põhjustatud valu või ka midagi, mis lihtsalt on, kellegi süüta. Oluline on valule otsa vaatamise julgus, seda mitte eitada ja vaiba alla peita.
Jaak Jõerüüt: Oma raamatus Sa küsidki, miks me loeme kirjandust ja vastad ise: „Et aru saada, kes olen mina ja kes ma ei ole.“ (50). See fraas ütleb mu meelest selgelt sedagi, miks oli Sul endal vaja käia ära pikk teekond doktorikraadini, see oli sinu teekond. Ja ma kordan väidet, et Su raamat koosneb kolmest osast: kirjad, kirjade lisad ja kolmandana autorid ja raamatud, mis on sinu vundament ja millele raamatu alguses viitad.
Nüüd aga eestlaseks sündimisest ja kakskeelsusest.
Aija Sakova: Tõsi, mitmekeelsus on Käbi loominguga tegelemisel oluline. Mulle ka. Olen sündinud kahe kunstnikust vanema perre: ema Kersti on eesti keraamik ja isa Valeri vene maali-, vitraaži- ja monumentaalkunstnik. Räägitakse, et kui hakkasin kõnelema, siis olin täielikult kakskeelne, hiljem on eesti keel muidugi põhiliseks saanud. Olen ju siin koolis käinud ja suur osa mind ümbritsevatest inimestest, minu sõpradest on ikkagi eestikeelsed.
Samal ajal on mulle oluline teatav piiripealsus või ütleme kõrvalt vaatav pilk. Ma arvan, et olen selle mitmes keeleruumis üleskasvamisega paratamatult kingitusena kaasa saanud. See võimaldab liikuda mitme kultuuriruumi vahel, näha asju teise pilguga kui kitsalt ühes keeles ja kultuuris oleks võimalik.
Hiljem lisandus ju eesti ja vene keelele saksakeelne haridustee. Olen ülikoolis koolitatud saksa filoloogiks ja sisenesin nii ka saksakeelsesse maailma. On tõsi, et mulle on selles keeles kirjutatu sageli lähedane ja tuttav. Mul on saksa keeles mitmeid kirjanduslikke armastusi nagu Christa Wolfi või Ingeborg Bachmann.
Käbist ja Käbile kirjutades mõtisklesin ka selle üle, miks ja millal valida millegi väljendamiseks üks või teine keel. Käbi ise näiteks kirjutas kõik oma raamatud rootsi ja mitte eesti keeles. Meie loeme tema mõtteid heas tõlkes. Mõtlen, et see võib ühelt poolt sõltuda sellest, milline keel on kõige aktuaalsem, teisalt võimaldab teine keel mõnele teemale läheneda mingi perspektiivi kaudu. Selle üle on oluline mõelda, miks kirjutada kodumaa ehk Eesti kaotusest rootsi keeles.
Minul endal on kogemus kirjutada saksa keeles, küll akadeemilises mõttes, kuid siiski arvan teadvat, mida tähendab kirjutada teises keeles Eesti asjadest. See on teine perspektiiv. Alati ei ole tingimata nii, et vaid emakeeles saab end parimal moel väljendada. On neid inimesi, kelle jaoks muutub mõni teine keel kas paremaks või samaväärseks eneseväljenduse vahendiks.
Jaak Jõerüüt: Su raamatus kõlavad kõrvuti sellised märksõnad nagu enesega hakkamasaamine, enese mitte häbenemine, madalseisudest üles tulemine, aga ka naer, elu nautimine. Kuna ma tundsin Käbi isiklikult, siis mulle tundub, et need on ka temale iseloomulikud märksõnad. Tal ei olnud lihtne elu, kuid ta oli tohutult elurõõmus inimene.
Aija Sakova: Ju ma tundsin tema tekstides midagi ära, mis on oluline ka mulle. Ma olen sellest raamatu eessõnas kirjutanud, et sattusin tema raamatutest iseäralikku lummusesse. Mingil põhjusel ei olnud Käbi kirjanikuna kunagi mu huviorbiiti sattunud ning tema raamatu kättevõtmine raamatupoes oli juhuslik. Aga juhuseid teatavasti ju ei ole olemas. Pärast esmakohtumist tema raamatuga „Kuhu kadus kõik see armastus?“ läksin raamatukokku ja laenutasin kõik tema raamatud. Seda pole minuga väljaspool uurijaelu varem juhtunud.
Käbi loomingus on sügavust ja inimlikkust. Tal on valusaid kogemusi, aga ta julgeb neist rääkida ning seda kuidagi täiesti teistsugusel avaral moel. Selliselt, et see võimaldab ka lugejal kasvada ja avarduda.
Sest valu ja kannatus on ju kõigile tuttavad, just need teevad meist inimese, annavad meile sügavuse ja elukogemuse. Kannatus ja rõõm on jällegi omavahel paratamatult seotud. Mida suurem on meie oskus oma kurbuse ja valuga kontaktis olla, seda mitte ignoreerida, vaid selle otsa vaadata julgeda, seda suurem on meie võime elus rõõmu tunda. Seda olen õppinud iseäranis Gestalt teraapia gruppides.
Jaak Jõerüüt: Käbi oli maailmalavade klaverikunstnik. Et ometi, kui ta suri ja Jacobi kirikus Stockholmis toimus tema ärasaatmine, sain aru, et sa võid olla kuitahes suur, kuid kui sa ei ole oma, tema puhul – kui ei ole rootslane – , siis ei pääse sa ometi sellesse ühiskonda päriselt sisse. Sa jääd siiski võõraks.
Sinu raamatu fookus Käbil ja tema loomingul toob Käbi mingis mõttes meieni tagasi. Me teame, et ta oli pianistina staar, liiati möödus osa ta elust koos Ingmar Bergmaniga. Kuid täna on oluline teada, et ta oli ka väga hea kirjanik. Tema headus kirjanikuna tuleneb just sellest aususest või julgusest, võimest olla halastamatult aus, nagu me enne rääkisime seoses Mihkelsoniga. Käbil oli julgust iseennast tundma õppida ja võtta arvesse ka neid külgi endas, mida sa oled nimetanud varjupoolteks. Just see teebki temast väga hea kirjaniku.