Foto: Helsingis Amos Rex kunstimuuseumi interaktiivsel teamLabi näitusel, 22. detsembril 2018. Pildistas Kris Moor
*
Olen lõppeval 2018. aastal kirjandusuurijana põhjalikumalt kokku puutunud maailmamõõtu kirjandusmehe Ivar Ivaski (1927–1992) töö ja loominguga, kuna tema arhiiv (kirjad, päevikud, märkmed, mustandid) asub Eesti Kirjandusmuusemi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis, kus minagi uurijana töötan.
Kohtumisest Ivar Ivaski loominguga olen kirjutanud pikemalt möödunud aasta lõpus Postimehes, kuid selle aasta lõpetuseks tahaksin peatuda aeglustumisel ning teha seda keelteoskuse ning keelte õppimise kaudu. Sel sügisel paluti mul Kadrioru Saksa Gümnaasiumi keeltepäevale pühendatud sümpoosionil „Keelerikkus Eestis ja Euroopas. Saksa keelega mitmekeelsemaks“ (26.09.2018) rääkida sellest, miks on minu meelest oluline õppida keeli. Üsna samal ajal oli valmis saanud minu koostatud Tiina Kirsi kogumik „Sõel“, mille Tallinna esitlusel kõnelesime aeglustumise vajadusest kõrghariduses ja teaduses.
Nii aeglustumise vajadus kui ka keeleõpe (häda)vajalikkus on mulle väga hingelähedased teemad, mis on teatud mõttes ka omavahel seotud. Püüdsin seda seost veidi avada 22. oktoobri Plekktrummi saates, kuhu olin kutsutud rääkima kirjanik Ene Mihkelsoni loomingust. Püüan neid mõtteid siinkohal uuesti esitada ja edasi arendada.
Põhjalik tutvus ja tegelemine Ivar Ivaski elu ja tegevusega on mul kahtlemata aidanud mõtestada ja aktualiseerida keeleõppe vajalikkust ning elutähtsust. Ivar Ivask ise valdas kõnes ja kirjas vabalt kindlasti vähemalt viit kuni kuut keelt, kuid passiivselt ehk lugemisoskusena vähemalt tosinkond keelt või rohkemgi. Kui Ivaski jaoks olid keeled hädavajalikud, et orienteeruda Euroopa kirjandusmaastikul, siis mina olen mõelnud, et lisaks kommunikatsiooni- ja maailma mõtestamise vahendiks olemisele – sest iga keel kannab endaga kaasas ju uut maailma või maailma tunnetamise viisi – on keeleõpe ka teatud aeglustuse ja rahunemise viis.
Uut keelt ei saa õppida kiirustades, keele õppimine vajab aega, süvenemist ning tööd. Sõnade pähe õppimist, meelde jätmist, kordamist, ikka ja jälle, uuesti. Samuti ei saa keelt õppides mingeid etappe vahele jätta, ei saa kiirustada. Tuleb tegutseda süstemaatiliselt ja sihipäraselt. Peab olema distsiplineeritud ning olema valmis tegema tööd. Kõike seda kipume vahel unustama meie edule ning kiiretele naudingutele suunatud maailmas. Seda, et sihile jõudmiseks ongi vaja valmidust teha tööd, et on vaja süveneda.
Mina olen vaieldamatult laias mõistes keele-inimene. Keel on minu kodu, minu turvapaik. Eesti keel, saksa keel, keel üleüldiselt. Ma armastan keeli ja ma elan keelte kaudu. Kirjandus ehk kirjutatud sõna ja sellega tegelemine on minu kutsumus ning minu kirg. Elatud elu, kogetud rõõmud ja kannatused on minu jaoks peaaegu et elusamad ja intensiivsemad, kui olen saanud nad sõnastada, neid sõna abil väljendada ja sõnade kaudu mõtestada. See omakorda aga ei tähenda, et ma armastaksin raamatuid või kirjutamist rohkem kui elu. Nii see kindlasti ei ole. Vastupidi, ma armastan elu, kuid ma annan endale aru, et ma olen sõna-inimene ja et mulle on antud sõnad, sõnad kui vahend maailma avastamiseks ning maailma jäädvustamiseks. Ning sellesse tuleb mul suhtuda täie tõsidusega.
Olen sageli mõelnud sellele, miks inimestel ei ole tänapäeval aega. Miks nad ei leia aega iseenda ja oma lähedaste jaoks? Miks nad ei leia aega õppimise ja süvenemise jaoks? Ka keeltega seoses olen sellele mõelnud. Miks ei ole Eestis tänapäeval tavapärane, et osatakse vähemalt kolme või nelja keelt? Miks näiteks Soome koolisüsteem suudab õpetada lastele kolme võõrkeelt paralleelselt, aga meie koolid aina ingliskeelestuvad? Küllap olen siinkohal mõnevõrra ülekohtune – sest tean, et paljudes koolides on juba julgetud asuda paralleelselt õpetama mitut võõrkeelt –, kuid teisalt on see tendents, et inglise keel sööb välja kõik teised keeled, ikkagi täiesti olemas.
*
Võiks ju mõelda või küsida nii: kuidas oli võimalik, et kahe ilmasõja vahel oli Eesti väga mitmekeelne ja mitmerahvuseline, et oli tavapärane osata kolme, nö kohalikku keelt – eesti, saksa ja vene keelt. Nüüd aga tundub nende keelte hea valdamine justkui mingi kosmoseteadusena. Inglise keel on vaieldamatult meie kaasaja lingua franca ehk ühine keel, nii nagu omal ajal on seda olnud ladina keel. See on täiesti normaalne ja paratamatu, et meil on Euroopas üks keel, mida kõik valdavad.
Kuid me peaksime austusest iseenda ja teiste vastu valdama ka palju enam teisi keeli. Euroopa on ju paljurahvuseline ning kui tahad, et Sind austataks, sinu tavasid tuntaks, sinu keelt õpitaks, siis tuleb samaga vastata ka teiste suhtes. Nii lihtsalt on. Tuleb palju rohkem osata meie naabrite keeli: läti, soome, vene… miks mitte ka kaugemate naabrite keeli. Saksa keelt, mis on eesti ja vene keele kõrval minu üks väga lähedasi keeli, tasub osata mitmetel põhjustel, olgu need põhjused ajaloolised või majanduslikud või muud. Kui tahta tänases Euroopas õppida ja töötada, siis on saksa keelt kõnelevaid maid ikkagi kõige rohkem. See on fakt.
Kuidas aga leida aega keelte õppimiseks? Võib mõelda nii: meil, tänastel inimestel peaks olema rohkem vaba aega, kui inimestel, kes elasid sada aastat tagasi. Loogiliselt võiks ju olla nii, et tehnoloogia arenguga on inimestel aega vabanenud, kuid reaalsus on ilmselt hoopis vastupidine. Me kulutame või pudistame end erinevate sahmimiste või asendustegevuste (nt sotisaalmeedia läbikammimine) peale ära. Kuid õnneks on see, kuidas me oma elu elame, meie endi teha. Meil on võimalus valida. Me saame valida oma elus muudatusi teha. Teha teisi valikuid. Me saame teadlikult oma elu aeglustada. Sest kuhu meil on õigupoolest kiire? Kuhu tegelikult?
Kui lähtuda eeldusest, et sellisena on see meile antud elu ainukordne ja ainulaadne, siis võiks olla ju loogiline soovida elada seda elu võimalikult tähenduslikult. Vähemalt nii näib mulle. Samuti usun täiesti kindlalt, et aeglasem elu võimaldab elu rohkem ja täielikumalt teadvustada ning seeläbi ka rohkem mõtestada ja nautida. Teisisõnu olla rohkem kohal tänases päevas ning elada teadlikumalt, sügavamalt elu tunnetades.
Kas see ei oleks ihaldusväärne – tunda end tänasesse päeva kohalejõudnuna, kohalolevana? Elada iga päeva tundega olla kohale jõudnud, tänasesse päeva, oma ellu, iseendasse. Minu hinnangul on see ilus soov ja eesmärk. See ei pruugi üldsegi olla nii lihtne. Kuid usun, et siiski saavutatav, väikeste sammude haaval. Sest aeglustuma saab õppida. Tuleb lihtsalt ühel päeval see otsus iseendas vastu võtta.
Kindlasti ei tasu sealjuures kiirustada, tegutseda rapsides. Sest nii nagu võib libedaga liiga järsult pidurdades auto üle kontrolli kaotada, nii võib juhtuda ka elus, liiga järsk ja läbimõtlematu tegutsemine võib tekitada kaose. Sestap näib mulle nö käiguga pidurdamine või vaikselt jupi kaupa pidurdamine mõistlikumana.
Keelte õppimine võib minu meelest just õpetada seda mõistlikkust, jupi kaupa ja väikeste sammude haaval tegutsemist ja aeglustumist, samm sammu haaval pidurdamist, aga ka süvenemist ning pühendumist. Seetõttu võib keelte õppimine olla nii eesmärk omaette, aga ka vahend või abinõu aeglustumise õppimisel.